Kohtumine

Jaan Tamm

Tema häält tundsin ma juba poisikesena. Olin maast- madalast koos isaga Suurlahel ja Mullutu lahel kalal käies seda sageli kuulnud. Mäletan, et olin päris pisikene poiss, kui esimest korda seda kumedat häält üsna lähedalt roostikust kuuldes hirmunult isa käest küsisin: “Mis see on?”

“See on hüüp, suur lind, keda inimesel tavaliselt lähedalt näha ei õnnestu,” teadis jahimehest isa vastata.

Kuidas siis nõnda, et lind võib teha nii valju ja koledalt häält ning miks teda näha ei saa? Sellised küsimused jäid väikest pead vaevama.

Kirgliku kalamehena olen hiljem aastakümnete vältel viibinud lugematuid tunde, päevi ja ka öid erinevatel veekogudel, nende kallastel ja roostikes. Olen kohanud erisuguseid veelinde, näinud paljusid üsna lähedaltki. Ainult hüüp on oma lähedalolekust teatanud vaid võimsa häälega. Paaril korral olen siiski tema laisavõitu lendu madalal roostiku kohal eemalt näinud.

Kord ilusal suvepäeval otsustasin paadiga piki mudast ja roogu täis kasvama kippuvat kraavi Suurlahest Mullutu lahele minna. Paat liikus vaevaliselt kahelt poolt pealetungiva roostiku vahel, vaid harva sattusin lagedamasse vette. Nägin kurja vaeva ja kirusin oma otsust, kui ühele väikesele veelagendikule välja jõudes korraga tardusin. Vaba vee vastasservas, umbes 6–7 meetri kaugusel paadi ninast, seisis jalgupidi madalas vees suur pruunikirju lind. Õnneks peatus aeglaselt liikunud paat otsekohe. Tundsin, kuidas kuum jutt käis läbi selja. See oli tema. Nähtud piltide järgi tundsin ta paugupealt ära. Minu ees, vaid tubli kaugushüppe kaugusel, seisis hüüp.

Kümned mõtted lendasid läbi pea: ära lenda ära; lase end vaadata; või selline sa siis oledki; ikkagi nägin sind ära; jne. jne. Aga temal ei paistnud kiiret olevat. Lind seisis rahulikult paigal, väärutas paar korda kaela ja vaatas ringi, otsekui näidates, et tal ei ole ootamatust tülitajast sooja ega külma. Ei näidanud ta mulle kirjandusest tuntud ülesirutusasendit ega kõigutanud end küljelt küljele. Tõsi, selleks viimaseks polnud vaikse ilma tõttu paigal seisva roo taustal ka põhjust.

Ma ei tea, kui kaua me seal niimoodi vastastikku seisime. Igal juhul jõudsin veel mõelda, et näita nüüd ka, kuidas sa oma pasunat puhud. Kuid seda ta mulle siiski ei demonstreerinud. Tegin vist ootamatu liigutuse, paat nõksatas, lind pööras pead, tõstis rahulikult tiivad, lükkas end lendu ja eemaldus aeglaste, kuid tugevate tiivalöökidega roostiku taha. Vaatasin talle järele ja mõtlesin, et kauge lapsepõlveunistus oli lõpuks täitunud.

Lükkasin oma paadi Mullutu lahte ja peagi kostus selja taha jäänud roostikust tuttav hääl. See oli nagu uue sõbra meenutus äsjasest meeldivast kohtumisest.

Ei mäleta, kas ma tol korral kala sain, kuid elamus igatsetud kohtumisest salapärase pasunapuhujaga oli tõeliselt suur.