Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia said sel aastal Vaike Hang ja Anto Raukas

Mõlemad on hariduselt geoloogid. Anto Raukase esitas preemia saamiseks Eesti Geograafia Selts, teda seob looduskaitsega teadustöö ning osalus kõikvõimalikes komisjonides ja programmides. Vaike Hangu tõstsid esile Eesti TA Looduskaitse Komisjon ning EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut, saatuse tahtel on looduskaitse kujunenud tema elutööks.

VAIKE HANG on üle 40 aasta töötanud Eesti TA Looduskaitse Komisjoni teadussekretärina, olles komisjoni järjepidevuse kandja läbi aegade. Tema oli ka viimane, kes Eerik Kumariga tööruumi jagas. Lisaks igapäevatööle on Vaike Hang aastaid teinud tõhusat rahvaharidustööd: koostanud looduskaitset ning selle ajalugu tutvustavaid näitusi, abistanud näituste korraldamisel koduloomuuseume, avaldanud rohkesti artikleid maakonnalehtedes. Tema enda puhul kehtib hästi see, mida ta on kirjutanud Eerik Kumari preemia laureaatide kohta: Eesti TA Looduskaitse Komisjoni asutaja ja esimese esimehe nimelise preemia laureaatideks on valitud looduskaitsetegelased, kes oma tööd on teinud sama hoolikalt, põhimõttekindlalt ja eetiliselt nagu Eerik Kumari.

ANTO RAUKAS on rohkem kui 40 aasta jooksul avaldanud üle 500 loodusteadus- ja looduskaitseteemalise artikli ja muu trüki- se (või olnud nende kaasautor). See temaatika haarab vägagi erinevaid valdkondi meie põlevkivi ja fosforiidiga seonduvast kuni Kunda sadamakoha valikuni. Preemiat vastu võttes meenutas ta Eerik Kumarit südi võitlejana, kelle eeskuju vääriks rohkem järgimist tänapäevalgi.

Et Eerik Kumari nimeline looduskaitsepreemia on kõrgeim autasu saavutuste eest klassikalises looduskaitses, siis võime selle laureaate pidada parimateks ekspertideks just sel alal. Niisiis Eesti Looduse poolt mõlemale sel aastal väljavalitule küsimus ühe kaksipidi arvamusi põhjustanud sündmuse kohta.

Eerik Kumari preemiad anti kätte ülemaailmsel keskkonnapäeval 5. juunil. Nädalajagu enne seda leidis aset teine pidulik sündmus: Vilsandil, meie vanimal, kunagi Vilsandi linnuriigina tuntud looduskaitsealal (millest nüüdseks on saanud Vilsandi rahvuspark) avati jaanalinnufarm. Kuidas sellesse suhtuda?

ANTO RAUKAS: Omandireform on meie riigi arengus kahtlemata väga oluline, kuid meil käivitati see valesti. Oleks pidanud omandi tagastama õigusjärgsetele omanikele ja nende järglastele, kes on Eesti kodanikud ja elavad Eestis. See oleks hoidnud ära väga palju ebameeldivusi, mida praegu peame taluma. Tean, et omandil on suur jõud, ent seal, kus põrkuvad omaniku ja looduskaitse huvid, tuleb vaeva näha, et saavutada mõlemat rahuldav kokkulepe. Ka Vilsandil oleks hea tahtmise korral saanud nüüd juba toiminut vältida.
VAIKE HANG: Olen veendunud, et kui Eerik Kumari oleks elanud tänini, ei oleks jaanalinnud Vilsandile sattunud.