Rääk-rääk!

Ellen Randoja

Suur rännumees rääk saabus ikka siis, kui rohi oli juba nii kõrge, et sinna sai varjuda. Kohale jõudes kuulutas kohe paiga omaks kõvasti ja selgesti: “Rääk-rääk!” Heinamaad, põllud ja jõeluhad kajasid nüüd saladusliku linnu hüüdeist. Kõik küll kuulsid rääku, aga väga vähestele sai osaks õnn teda näha ja ka siis vaid vilksamisi.

Lapsena jooksin tihti kõrges heinas ja maha kükitades vahtisin pingsalt ringi, et näha, kust tuleb see hääl, mis tundus alati nii lähedal, samas rääkus ta juba kaugemal. Või vastas siis talle juba teine? Umbes paarkümmend aastat tagasi hakkas rääke tasapisi vähemaks jääma. 1997. aasta suvi oli esimene, kui rännumees meieni ei jõudnud.

Ühest ootamatust kohtumisest rukkirääguga on nüüdseks möödas viisteist aastat, aga see on ununematu.

Tegime pärast jaanipäeva jõeäärsel luhal heina. Keset niitu oli väike küünike, heinamaa ümber kasvas palju põõsaid ja kõrgeid heinputki. Lõunaks läksid teised heinalised koju, jäin üksinda. Sõin ja heitsin põõsa villu puhkama, laotasin endale veel kärbeste kaitseks heinu peale. Lamasin küljeli, näoga küüni poole. Tukk ei tulnud veel pealegi, kui äkki kostis otse kõrva ääres: “Rääk, rääk!”

Hääl oli nii tugev, et see ei kajanud mitte üksnes kõrvades, ka nina-, põse- ja koljuurkedki vibreerisid. Isegi silmalaud ning huulte sisepinnad võbisesid. Sain aru, et lind pidi olema kusagil väga lähedal.

Julgemata end liigutada, hingates pikkamööda ja tasakesi, hakkasin silmadega rääku otsima. Hääl tuli küüni poolt, selle ümbrus oli puhtaks riisutud, aga ikkagi ei silmanud ma midagi, mis oleks võinud olla lind. Ometi olin üles kasvanud metsas, seega õppinud nägema peidetut. Siis saabus vaikus. Kammisin silmadega ümbrust kõrshaaval. Ei midagi. Ja järsku jälle: “Rääk, rääk.” Nii, et pea põrus.

Nüüd nägin ma teda. See pruunikas, otsast teravam puutükk oligi Tema Ise – olin enne tast ärevuses pilgu lihtsalt üle libistanud. Ma ei osanud ka arvata, et ta häälitseb hüübi poosis. Rääk seisis küüni nurga juures, kõhuga minu poole – umbes viie meetri kaugusel. Nägin, kuidas kaela peal turritasid ja võbelesid suled, kael ise paisus ja ahenes laulu taktis. Iga kahe silbi järel sulgus viivuks nokk. Kahetaktiline hüüd, esimene tugevam ja kõrgem, teine nõrgem ja madalam, täpselt sisse- ja väljahingamise rütmis. Uskumatu, kuidas üks linnuke suudab tekitada nii tugevat heli.

Siis jälle vaikus. Kohe laskis lind kaela alla, pea asetus S-kujuliselt õlgade vahele. Nüüd sain teda vaadata. Rääk oli väiksem, kui olin arvanud, pruunikas hallikirju, kõhu alt valkjashallitähniline.

Äkki nagu vedrust visatud, sirutus kael jälle püsti, kõik kordus uuesti. Teinud veel paar “etteastet”, laskis ta kaela alla, raputas end veidi, nokitses korraks mõlemat tiiba ja kohendas pisut sulgi rinnaesisel. Lükkas siis kaela peaaegu kehaga ühele tasandile ja läks. Tõstes jalgu elegantsiga, millest baleriinid võivad ainult unistada, liikus ta väledalt niitmata heina poole. See minek oli mingi lennu, ujumise ja lendamise vahepealset, see oli ülev. Vähendamata kiirust, kadus ta süstikuna rohtu. Veidi aja pärast kostus juba kaugelt: “Rääk-rääk.”

Mu süda hakkas valutama. Kas me hävitasime ta pesa oma heinateoga?

Rännumees, rännumees, kas tuled järgmisel aastal meie heinamaale või põllule?