Kõik, mis teeme, teeme endale

PÕLISLOODUS - SOOD JA METSAD - ON SEE, MIS TEEB EESTI EUROOPA LIIDULE AHVATLEVAKS. KAKERDI RABA KÕRVEMAAL.

Skeptikuid esindava ajakirjanikuna küsitlen neid, kes looduse asjus Brüsseli vahet käivad. Asi on juba niikaugel, et jaanuaris algavad seal keskkonnateemalised sõelumiskõnelused. Minu küsimustele vastavad keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas (RR), keskkonnapoliitika osakonna juhataja Allan Gromov (AG) ja looduskaitse- ja kasutuse osakonna juhataja Jaak Tambets (JT).

Kurjad (kadedad?) keeled räägivad, et keskkonnaministeerium on oma valitsemisalasse saanud Euroopast tagastamatu abina märksa rohkem raha kui teised ministeeriumid. Kui nii, siis millega seda seletada?

RR: Viimase viie-kuue aasta jooksul oleme tõepoolest saanud tagastamatut abi ligi 1,5 miljardi Eesti krooni väärtuses, seda nii doonormaadelt Soomelt, Rootsilt ja Taanilt kui ka otse Euroopa Liidult. Ma arvan, et selline tähelepanu meie keskkonnale ja loodusele on tingitud mitmest asjaolust.

Kõigepealt tegelik vajadus. Nõukogude Liidust pääsedes saime kaasa mitmeti täbaras seisus keskkonna: Kirde-Eesti põlevkivi- ja energiatööstuse aladel olid nii pinna- kui ka põhjavesi ulatuslikult reostunud (jõed kohati lausa surnud), ka mujal linnade heitvee puhastusseadmed kas ajast ja arust või puudusid hoopis; Venemaa huve esindava põllumajanduspoliitika süül – hektari põllumaa kohta kasutati ligikaudu 250 kg mineraalväetisi tegevaines – oli põhjavesi suuremal või vähemal määral reostunud kuni 40% Eestimaast. (Praegu kasutab meie põllumees väetisi ligi viis korda vähem.)

Teiseks. Eestlased on alati hoolinud oma elukeskkonnast. Mäletame, et ka 1987.–88. aasta suurte laulmiste aegu sai puhas elukeskkond üheks lahinguratsuks. Targad eestlased, sealhulgas teadlased ja keskkonnaametnikud, mõistes hädasid ja teades, milline on seis, taipasid ka, mida oleks vaja teha ja kust küsida abi. Et siit lähtuvast reostusest said Läänemere kaudu oma osa ka naaberriigid, olidki investeeringud teiselt kaldalt üsna nobedad tulema.

Kolmandaks. Meie looduses leidub veel palju selliseid väärtusi, mis Lääne-Euroopast on pöördumatult kadunud.

AG: Raha tuleb sinna, kus seda mõistlikult ja efektiivselt kasutatakse. Ja et Eestis on keskkonnakaitsele suunatud raha seni paigutatud otstarbekalt, siis tuleb seda ka juurde. Muidugi mõjub soodsalt arusaam, et siiapoole Läänemerd investeerituna annab iga kroon rohkem tulu kui Rootsis või Soomes.

Kuhu on abiraha põhiliselt läinud?

AG: Valdav osa on kulunud keskkonnakaitsele, eeskätt veekaitse tõhustamiseks (investeeringud puhastusseadmete ja kanalisatsioonitrasside ehitamiseks ning joogivee problee-mide lahendamiseks) ja välisõhu kaitseks. Keskkonnakaitse on enesestmõistetav osa Euroopa kultuurist ja Lääne-Euroopas väga inimkeskne: elukeskkond püütakse teha inimesele võimalikult ohutuks ja sõbralikuks.

Looduskaitse heaks oleme kulutanud tunduvalt vähem, kuid siingi on välisabi tuntav: investeeringud kaitsekorralduskavade koostamiseks nii territooriumidele kui ka liikidele, meie loodusväärtuste inventeerimiseks jne. Puhas, mitmekesine loodus on Euroopa Liidule väärtus omaette. Ja need Lääne-Euroopa riigid, kel seda lihtsalt enam pole, nõustuvad ühispärandi hoidmiseks investeerima sinna, kus veel leidub, mida kaitsta – ka Eestisse.

Ja veel peetakse oluliseks naabrite koostööd kõige otsesemas mõttes: üks miljon viimastel aastatel Phare rahvusliku programmi kaudu saadud kuuest miljonist eküüst oli suunatud partnerluse arendamiseks.

Kas nõnda, et naabrid käivad selle raha eest meid õpetamas?

AG: Asi ei ole päris nii: ka meilt tahetakse õppida. Sellepärast peetakse oluliseks, et omavahel saaksid kokku nii riigiametnikud (Eesti keskkonnaministeerium Rootsi keskkonnaagentuuriga ja Soome keskkonnaministeeriumiga) kui ka kaitsealade töötajad: Matsalu looduskaitseala suhtleb tihedalt Saaristomere rahvuspargiga, Lahemaa rahvuspargil on partnerlusleping Läänemere-äärse rahvuspargiga Saksamaal (Vorpommersche Bodenlandscahft Nationalpark). Raha tulebki selleks, et mitte ainult nemad ei käiks siin, vaid ka meie saaksime minna partnerite juurde.

Veel räägivad kurjad keeled, et see raha, mis meile abina tuleb, läheb suures osas andjaile tagasi – töötasuna konsultantidele ja väljastpoolt siia saabunud uurijaile.

JT: Midagi niisugust võis olla koostöö algusaastail, mil välismaised firmad tegid meile umbes selliseid pakkumisi: toetage meid, siis me saame oma riigist raha ja teeme teile uuringuid. Sedasorti asjamehed läksid meilt edasi Leetu ja on ehk nüüdseks jõudnud Kirgiisiasse või Turkmeeniasse.

AG: Praegu julgen öelda, et laias laastus 75% keskkonnaministeeriumi kaudu tulnud tagastamatust abist läheb investeeringuteks ja 25% moodustab n-ö. pehme raha: see, mis kulub konsultatsioonideks, koolituseks, trükiste ettevalmistamiseks jne. Pealegi jääb viimasel ajal ka umbes 60% “pehmest” rahast Eestisse – töötasuna meie oma ekspertidele ja uurijaile. Kui väliskonsultandi osa ületab 40% mingi projekti kuludest, siis tekitab see juba tõsiseid kahtlusi.

Arvestades keskkonnaabi ühe elaniku kohta, on Eesti saanud seda rohkem kui ükski teine Ida-Euroopa maa, ja keskkonnaministeerium on, just nii nagu räägitakse, suurim välisabi saaja meie ministeeriumide seas.

Ka siis, kui arvame keskkonnakaitsele võidetud 1,5 miljardist nn. pehme osa maha, jääb ikkagi järele rohkem kui miljard krooni. Mõelgem võimalusele, et iga ministeerium oleks välisabina toonud Eestisse vähemalt miljardi investeerimisraha...

JT: Välisraha ja -ekspertide kaasamine on oluline ka selleks, et meie tegemised oleksid muu maailma silmis usaldusväärsed: hinnanguis tehakse selget vahet töödel, mida oleme teinud oma jõududega ja töödel, milleks on kasutatud välisraha ja -eksperte, näiteks Soomest, Rootsist, maailmapangast.

RR: Praegu on meie vahekord ELi ja doonormaadega selline, et võib loota investeeringute jätkumist vähemalt samas mahus. Siin tekib hoopis teist laadi oht, mida võib nimetada mustlase sündroomiks – harjume abiga sedavõrd, et almustest elamine võib muutuda stiiliks…

Olgu, jätame raha, mis meie seisukohalt on kahtlemata asja positiivne pool. Räägime sisuliselt: mida oodatakse meilt jaanuaris algavatel nn. sõelumiskõnelustel?

AG: Kõigepealt peame aru andma, kui kaugel oleme oma seadusaktide harmoneerimise ehk lähendamisega ELi omadele. Eesti seadused tuleb kooskõlla viia rohkem kui 80 põhidirektiivi ning suure hulga nn. tütardirektiividega.1 On nõudeid, mida me tõenäoliselt ei suuda täita isegi ajaks, mil arvatavalt võiksime juba liituda – aastaks 2003 (näiteks heitvee puhastamine vastavuses ELi standarditele). Võib loota, et see viivitus ja vahest mõned muudki raskused antakse meile andeks, sest me võime kompensatsiooniks pakkuda oma looduskapitali, mis on Lääne-Euroopale ahvatlev.

JT: Looduskaitsenõudeid väljendab EL põhiliselt kahe direktiivi – linnu- ja elupaigadirektiivi kaudu. Nende direktiivide lisadesse on kantud kaitset vajavad liigid ja elupaigatüübid. Ühinemise hetkeks peab iga riik tegema ettepaneku oma osa kohta ühtses kaitsealade süsteemis, mida nimetatakse Natura 2000 ja mis peab tagama nimetatud liikide ja elupaigatüüpide püsimise. Et oma ettepanekut kaitsta, peab riik läbirääkimistel komisjoniga oskama väga selgelt öelda, kui palju ja kus leidub üht või teist kaitstavat liiki ja elupaigatüüpi ja millise rangusega neid kaitstakse. Kui mingi elupaik (näiteks mõne kaitsenimistuis oleva linnu pesitsemiseks sobivad alad) ei ole piisavalt esindatud praegustel kaitsealadel, siis tuleb vormistada täiendavalt Natura 2000 alasid.

Niisiis peame teadma üsna täpselt, mis meil on. Näiteks: ELi nimistu sisaldab elupaika “märjad metsad”. Et näidata vastava elupaigatüübi levikut Eestis, peame kõigepealt kokku leppima, millised meie metsatüübid võiksid selle mõiste alla kuuluda. Siis saame kasutada Eesti metsakorralduse andmebaasi.

Kõik andmed tuleb kaardistada, kasutades eelistatavalt geoinfosüsteemide (GIS) kaarte. Mullu ja tänavu vaadati üle, kanti kaardile ja jagati nelja kaitse-eelistusse 1500 sood väljaspool kaitsealasid. Seda tööd koordineeris Eerik Leibak ja rahastas Maailmapanga kaudu Norra. Holland on eraldanud raha samasuguseks tööks meie niitudel.

Kuidas tagame ELi huvitavate elupaikade kaitse?

JT: Kaitsemeetmed valib iga riik ise, aga ta peab suutma komisjoni veenda, et mingi liik (elupaik) on piisavalt kaitstud. Ja edasi kehtib usaldusprintsiip: EL ei hakka kontrollima tegelikku olukorda, aga pahandus võib tulla siis, kui keegi avastab rikkumise ja kaebab oma lubadusi mitte täitnud riigi Euroopa kohtusse.

Oma tulevikunägemuse mingi konkreetse kaitstava ala (looduskaitseala, rahvuspargi) või ka liigi kohta paneme kirja kaitsekorralduskavasse. Seda tehes arvestame juba ELi põhimõtteid ja määratleme üsna täpselt, mida ei tohi, mida tohib ja mida tuleb teha.

Aga kui kaitseala asub eramaal ja omanik ei taha kuuldagi kitsendustest ega kohustustest?

JT: Eraomanikke on mitmesuguseid, ent nendega kokkuleppe saavutamiseks leidub ka erinevaid võimalusi. Kui omanikule looduskaitse kohe üldse ei meeldi, siis pakume talle vahetust, asendades kaitseala reservaadis või sihtkaitsevööndis oleva maa väljapoole kaitseala jäävaga. Leplikumatele püüame kitsendusi kompenseerida maamaksu soodustusega (50–100%).

Peale selle on riigieelarves eraldi rida: loodushoid (riigi poolt tellitavad tööd), kust saadakse raha kaitsealade hoolduseks. Matsalu looduskaitseala on juba mitmel aastal saanud 700 000 EEK selleks, et maksta inimestele luha- ja rannaniitude hooldamise (niitmise või näiteks lammaste karjatamise) eest. Nii on hoitud korras 6000 hektarit luha- ja rannaniitu. Ent see investeering mõjutab ka looduskaitsepoliitikat üldse. Tavaliselt on vallad kaitse-eeskirjade kehtestamise vastu, sest maksuvabastuste tõttu jääb neil osa raha saamata. Et aga Matsalu looduskaitseala vahendusel tuli kohalikele talunikele ja ühistutele lisaraha, siis oli suhtumine hoopis teine: kaitse-eeskirjadega olid päri kõik neli valda. Edaspidi saavad hooldusraha ka teised kaitsealad.

Selles suunas on võimalik veel kaugemale minna. ELis on määrus, millega reguleeritakse keskkonnakaitse ja põllumajanduse suhteid. See annab võimaluse tasuda põllumehele loodust säästva majandamise eest: näiteks selle eest, et ta kasutab vähem väetisi või ei lähe luhale niitma enne, kui linnud on jõudnud oma pojad lennuvõimeliseks kasvatada. EL annab niisuguse poliitika toetuseks raha, eeldades riigi enda kaasfinantseerimist. See tähendab, et kui Eesti riik eraldab mingi summa loodust säästva põllumajanduse arendamiseks, siis EL võib anda teist samapalju juurde.

Põllumeestega seoses kerkib hundi personaalküsimus: on ju Eesti Euroopas üks väheseid pelgupaiku sellele loomale, keda lääne-eurooplane tunneb tänapäeval peamiselt muinasjutu vahendusel…

RR: Muidugi sooviks EL, et meie oma huntide vastu üldse püssi ei tõstaks. Ega me ise ka neid hävitada ei taha, aga piirama ometi peame. Teoreetiliselt oleks küll võimalik, et laseme huntidel täiesti vabalt sigida, kuid siis peaks Brüssel meie talupidajaile kinni maksma ohvriks võetud koerad, lambad, vasikad... Tegelikult on ELi eesmärk, et hunt jääks liigina püsima seal, kus talle veel elupaiku jätkub. Ja meie loodusmaastikes ju jätkub.

AG: Liitudes ELiga loovutame mingi osa oma suveräniteedist eeldusel, et kõik ELi otsused langetatakse konsensuse alusel. Samas, kuigi ELi seadusaktid on üle tema liikmesriikide omadest, võib EL vastu tulla, loobudes oma seadusaktide täiest rakendamisest mõnes liikmesriigis. Näiteks Soome on endale välja võidelnud õiguse vajadusel jahtida ELis rangelt kaitstavat hunti. Küllap saame oma huntide arvukust mõistlikkuse piires reguleerida ka meie.

JT: Samuti on karu ja ilvesega. Ent samas – et ELi direktiivid on koostatud vastavuses Lääne-Euroopa oludele, siis mõndagi meie huviväärsust seal algselt pole olnudki. Näiteks lendorav võeti ELi kaitstavate liikide nimistusse alles Soome ettepanekul. Eesti ühinemisega saab EL siis veel teise sellele haruldasele loomakesele pelgupaika pakkuva maa. Nüüd katsume Taani ekspertide abiga sõnastada pangaaluste metsade staatuse ning valmistada ette ettepaneku võtta need ELi elupaigadirektiivi lisasse.

Mis veel teeb Eesti Euroopa Liidule ihaldusväärseks?

RR: Kui püüame vaadata oma maad Lääne-Euroopast tulija pilguga, siis kindlasti eelkõige meie soomaastikud, koos metsaga. Ja muidugi Lääne-Eesti saarestik, eriti Saaremaa, kus loodus harmoneerub kultuuri- ja ajaloolisega.

Kas viimastel aastatel on juhtunud või praegugi juhtumas midagi sellist, mis meie kaasavara rikub?

RR: Meil on ligi 4000 kilomeetrit rannajoont, mis püsib veel suures osas puhta ja kõigile avatuna: see on lääne-eurooplasele peaaegu uskumatu väärtus. Ent rünnak puutumatutele randadele muutub üha ägedamaks ja üht-teist oleme juba kaotanud. Hea, et meil on ranna- ja kaldakaitse seadus, aga sellestki osatakse läbi ronida. Seepärast peame leidma endas mehisust ja tarkust, et hoida ehitushimu randadel mõislikkuse piires.

Selle kõige üle järele mõeldes meenub tüliküsimus veerand sajandi tagant, 1970. aastate algul peetud nn. suure soodesõja päevilt. Metsakuivenduse üks toonaseid peaideolooge Leonhard Polli põhjendas (omavahelistes väitlustes) metsamaade lauskraavitust väitega: Moskva annab raha ja meie matame selle Eestimaa sisse, nii et mitte keegi seda meilt enam kunagi tagasi ei saa! Kõlas tolle aja kohta uhkelt ja ehk nakatavaltki. Ning omajagu tõtt oli ka: vähemalt sadu kilomeetreid metsateid pärinevad just sellest rahamatmise üritusest. Ainult et... ahnus ajas kurja peale: kraavid veeti sinnagi, kus nad lausa hävitustööd tegid. Uuristati läbi enam-vähem kõik sooservad ning mõnel pool trügiti kopamasinatega suisa laugasteni. Loodus ise hakkas sellisele vägistamisele vastu – raba neelas liiga kaugele roomanud masinaid. Ja rahva kaine mõistus ka – Eesti Looduse selgitustöö mõjul kujunes avalik arvamus sooalistajaile ebasoodsaks.

Kuidas on lood tänapäeval: kas võib karta, et läänest saadud rahaga ise Eestimaale ka kurja võiksime teha?

RR: Rahaga võib alati kurja teha. Oleneb sellest, kelle käes raha on ja ka – millised on kasutamistingimused. Aeg on andnud arutust ja me oleme targemad kui suure sookuivendamise aastakümneil. Praegu me looduse vägistamisse lääne abiraha matta ei saa: seda ei luba Eesti riigi (oma riigi) tasand, aga ka abi andvate maade (institutsioonide) väga range järelevalve. Praegu saame seda raha kasutada vaid sihipäraselt.

Küsitlenud Ann Marvet

PEAME LEIDMA ENDAS MEHISUST JA TARKUST, KAITSMAKS OMA LOODUSKAUNEID RANDU EHITUSHIMULISTE EEST. KIHNU LÄÄNERANNIK.