Kaks valget kaske

Ülle Reier

VÕRDLE: ARUKASK (VASAKUL) LASEB OMA PEENED OKSAD RIPPU, SOOKASK (PAREMAL) AGA HOIAB PÜSTI; SOOKASK VÕIB KASVADA KA JÄNDRIKUNA.

Kaske tunneme valgest tüvest. Kui meile pole kõik valgetüvelised puud “üks kask puha”, siis proovigem õppida vahet tegema, milline neist on aru- ja milline sookask. Nii nagu nimigi ütleb, kasvab üks kuivematel arumaadel, teine aga armastab märga. Ainuüksi selle teadmisega jääme väljas kohe hätta. Mõnikord ei saa suvelgi selgust, kus lõpeb aru ja algab soo. Pole võimatu, et sookask on oma elu jooksul sattunud maaparanduse tõttu soost põldude vahele ja arukask jäänud märjavõitu võsastiku serva. Ka istutatud on neid kõikvõimalikesse kasvukohtadesse.

Kuidas eristada arukaske sookasest eemalt vaadates?

Arukasest saame aimu, kui näeme tema peeni oksi rippumas. (Seejuures tasub teada, et väga pikalt, 3–4 meetrit rippuvate okstega nn. leinakased on arukase eriline vorm.) Noorelt hoiavad siiski kõik kased oma oksad kikkis, alles vanemaks saades laseb arukask peened oksad longu, sookask aga jääbki nooreks – ka vanas eas hoiduvad oksad püsti.

Üldiselt arvatakse, et sookask peab olema kidur ja kõverik. Võib, aga ei pea. Leidub ka sirgetüvelisi sookaasikuid. Kuidas ikkagi vahet teha, eriti kui puu on alles noor, nii et arukase oksad pole veel jõudnud rippu vajuda... Siis tuleb lähemalt tutvust teha

kasevitste ehk urvaplaastriga.

Varematel aegadel, kui lapsed kaseurvaplaastrit vist paremini tundsid, ei oleks selline ettepanek küll midagi head tõotanud. Kui nüüd seda vitsa eelarvamusteta uurida, selgub, et tavaliselt maja lähedal kasvava kase (arukase) kõige peenemad vitsad on karedad, lausa krobelised, sest nende koort katavad tihedalt heledad, pinnast kõrgemale ulatuvad täpikesed. Kui karedaks tegevaid täpikesi pole, aga vits ikka kaselt võetud, kuulub see ilmselt sookasele. Sookasevits on igati lapsesõbralikum: tema noored võrsed on sametised (karedaid täpikesi kas pole, või on üksikuid).

Ka pungad on erinevad: sookasel sametised, kujult arukase omadest pisut tömbimad ja ilma arukaseliku kaleda läikiva vahakihita. Kasepungi on ammustest aegadest korjatud arstirohuks. Sellest, milleks ja kuidas neid kasutatakse, tuleb eraldi juttu Eesti Looduse järgmises numbris.

Ja nüüd tähelepanuks neile, kel vits peos ja ikka ei saa aru: teil on vedanud! Kui on nii täpid kui ka samet ja pungadest ei saa ka selget sotti, siis olete sattunud aru- ja sookase vahelisele hübriidile. Hübriidkased ei ole haruldased ja teevad kahe valgetüvelise kaseliigi eristamise meeldivalt keeruliseks. Mõni kasetukk võib puhtatõuliste kaskede otsija kannatuse tugevasti proovile panna. Ärge heitke meelt! Leidke oma kindel arukask ja sookask üles paljude ebakindlate variantide seast, tulgu selleks või üks suusaring lisaks sõita!

Lõpetuseks. Kumb on õigem valge kask? Sookask. Üheealiste ja ühes kasvukohas kasvavate puude puhul on seda kõige parem näha. Arukasel ulatub tumeda korbaga osa kõrgemale: arukasel on “põlvikud”, sookasel “sokid” jalas.

Kasest on palju kirjutatud. Huvitavat lugemist pakuvad Kustas Põldmaa raamat “Kodumets”, Hendrik Relve “Vahtral on sünnipäev sügisel” ja A. Viirese “Puud ja inimesed”. Kindlasti muretsege endale 1996. aastal ilmunud Viktor Masingu ja Harald Rebase “Kase aasta”, see on hea teejuht kase tundmaõppimisel aasta ringi.

KAS ARU- VÕI SOOKASK? VAATA, KUIDAS TA HOIAB OMA PEENI OKSI…

TOIMETAJALT:

Laste valikul sai 1999. aasta puuks KASK. See tähendab, et igas Eesti Looduse numbris tuleb juttu kasest, tegelikult kogu kaskede perekonnast. Sellele lisaks leiavad lapsed iga kord ka midagi otseselt endale.

Kui tahad ühineda noorte kaseuurijatega, siis leia endale edasisteks vaatlusteks oma puu – kas koduõuelt või -tänavalt, pargist, metsast või miks ka mitte soost. Kõigepealt püüa võra kuju ja noorte võrsete järgi kindlaks teha,

* kas Sinu puu on aru- või sookask (või koguni nende hübriid)?

Ja nuputamiseks veel teine küsimus:

* Kas tead mitu liiki kaskesid Eestis looduslikult kasvab? Pane need liigid kirja.

Vastuseid ootame hiljemalt 15. veebruariks aadressil: Eesti Loodus, pk. 110, 50002 Tartu või elektronpostiga: ann@el.loodus.ee (mõlemal juhul lisa märksõna “Aasta puu”).