Tansaania tabatavad imed. Loodus ja inimesed

Kristina Tiivel Skutnäs

Ngorongoro looduskaitseala ja masaide elukorraldus

MASAI KÜLA, MIDA HARILIKULT TURISTIDELE EI NÄIDATA.

Ngorongoro ümbruse ilusast ja metsikust loodusest ning sellest, mis inimsoo minevikku lähedalt just selle kandi paikadega seob, oli juttu ajakirja eelmises numbris. Kuid Ngorongoro looduskaitsealal on ühe omapärase hõimu – masaide, väärika ning uhke rahvakillu – kodu ka tänapäeval. Tansaania rahvastikust on 95% bantud (bantu keeli kõneldakse Kesk- ja Lõuna-Aafrikas), masaide arv piirdub ehk 40 tuhandega. Kultuurilis-keeleliselt kuuluvad nad nilootide, peamiselt Niiluse ülemjooksul elava rahvarühma hulka. Masaid on olnud põlised nomaadid. Aastasadade eest põhja poolt siia ümbruskonda asunud, rändasid nad varem vabalt ringi Serengeti lagendikel ning Ngorongoro kõrgmaal, hankides toitu ja vett laialt alalt.

Nüüd on olud teised – kunagine kõrvaline paik on äratanud huvi kogu maailmas. Juba 1940. a. otsustas Tansaania (tollase Taganjika) valitsus luua selle ala tuleviku huvides Serengeti rahvuspargi, mis avati siiski alles üksteist aastat hiljem. Masaidele tõi see kaasa mitmesuguseid kitsendusi. 1959. aastal sunniti nad Serengeti lagendikelt hoopiski lahkuma. Rahvuspargi ühest osast moodustati Ngorongoro looduskaitseala, kus masaid pidid saama jätkata oma harjumuspärast elu. Looduskaitseala korraldusega hakkas tegelema NCAA-nimeline (The Ngorongoro Conservation Area Authority) administratsioon, kes pööras tähelepanu eelkõige loomade kaitsmisele, arvestamata, et sellega kaasnevad piirangud võtavad masaidelt nende liikumisvabaduse. Masaid ei suuda mõista, miks metsloomade heaolu peetakse tähtsamaks kui nende oma. Nad ei saa hüvitust kiskjate poolt murtud kariloomade eest ja ei või tappa kiskjaid, kui need karja ründavad.

1970. aastal pidid masaid lahkuma ka Ngorongoro kraatrist (tänapäeval käivad nad kraatris ainult loomi jootmas). Kolm aastat hiljem sunniti neid kolima nn. tuumikküladesse, muutes sellega tavapärast masaide elukorraldust. 1975. aastal kehtestati kaitse-eeskiri, mis keelustas masaidel looduskaitsealal maaharimise. Hüvituseks lubasid looduskaitseala ametnikud riigilt muretseda piisava koguse vajalikke toiduaineid, ent seda lubadust ei täideta kuigi täpselt. Ka meie olime tunnistajaks, et paljud masaid on lausa näljas. Kurb oli vaadata luukerekõhnu naisi ja teab-mida sisse söönud peenejäsemelisi ning punniskõhulisi lapsi. Nüüdseks on maaharimise keeld looduskaitsealal küll tühistatud, kuid masai perele kasutada antud maatükk, olenemata pereliikmete arvust, on enamasti alla ühe hektari.

Masaid peavad elus oluliseks kahte asja: karja ja lapsi. Kui kaks masaid kohtuvad, võib tervitus kõlada järgmiselt: “Kuidas läheb lastel? Kuidas läheb karjal?”. Masaid eelistavad suuremaid loomi, peamiselt veiseid. Rikkaks peetakse seda meest, kel on hulk lapsi ja palju lehmi. Kariloomadel on oluline osa ka masaide usundis. Jumal (Engai) olla määranud tegelikult kõik veised masaidele. Selle põlise karjusrahva igapäevaelus on lehmad väga tähtsal kohal. Piim on masai toidus põhiline. Kui piima ei jätku, joovad nad lehmadelt võetud verd. Seejuures ei tapa nad looma, vaid teevad noolega kaelale augu ja lasevad verd kaelaveenist. Masaide meelest annab veri jõudu. Lehmade uriini kasutatakse kalebasside (pudelkõrvitsast valmistatud anumad) pesemiseks ja arstimiks, sõnnikut majade ehitamiseks. Lehmi tapetakse ainult erilistel juhtudel, nagu näiteks pulmade või ümberlõikamise tseremoonia puhul.

Masaid on mitmenaisepidajad. Igal naisel on maja, kus ta elab lastega omaette. Mees kui perekonnapea vastutab kõigi oma naiste ning laste eest. Naiste ülesandeks on ehitada majad, lüpsta lehmad, koguda tulematerjal, tuua vesi, valmistada söök ja loomulikult hoolitseda laste eest. Ainuüksi vee toomine ja lõkkematerjali leidmine võib võtta 7–8 tundi päevas. Tüdrukud aitavad emasid nende toimetuste juures, samal ajal õpivad poisid karjaga ümber käima. Meeste hool on pere plaani pidada, hoida karja ja vara.

Meie eesmärk oli tutvuda tõeliste masai küladega (tavalistele turistidele neid ei näidata). Tõlgina oli meil kaasas Arushas elav masai William Lemanga, kes sai kooliharidust selle tõttu, et ta ei olnud oma isale meele järele. Et poiss muuks ei kõlvanud, saadeti ta kooli. Esimene küla, kuhu sõitsime, oli Endulen. Teel võtsime peale eaka masai, enda jutu järgi üle saja aasta vana. Sõidutasime ta otse koju. Enduleni külas õnnestus meil küsitleda nelja masaid. Vestlesime tõlgi abil 24-aastase mehega, kes peab üleval ema ja kaheksat õde-venda. Tal on ainult üks hektar maad, rohkem ta üles harida ei tohi. Noore masai arvates soovib kaitseala juhtkond, et masaid Ngorongoro piirkonnast sootuks ära koliksid. Meile kurdeti, et varem võisid masaid turistidele tee ääres asju müüa, teenides nii raha jahu ja muude toiduainete ostmiseks. Nüüd on see tabu. Noore masai meelest oleks parem, kui turistid üldse ei käiks Ngorongoro kaitsealal, sest siis ei oleks kaitseala valitsejal sissetulekut, ta peaks ära minema ja masaid saaksid rahus elada. Masaid oleksid nõus uuesti karjasteks hakkama. Rääkisime ka 87-aastase mehe ja tema 23-aastase naisega, kelle abielu oli väldanud kümme aastat ja järeltulijaid kuus. See noor naine julges arvata, et kui naistel oleks rohkem võimu, muutuks nii mõnigi asi. Paljud mehed ju joovad või vedelevad niisama. Enamiku töid teevad naised, kuid nemad ei otsusta. See oleks praegu ka mõeldamatu. Andsime toidu ostmiseks natuke raha. William arvas, et nad ei pea seda meestele loovutama.

Järgmine küla meie teel oli Malanja. Siin oli olukord parem – vähemalt ei paistnud nad olevat näljas. Kuival ajal peavad selle küla naised minema vee järele hommikul kell kuus ja tagasi jõuavad nad pärast lõunat kella viie paiku. Siis peavad nad veel ka puid tooma. Enamik küsitletuist ei uskunud suurt masai kultuuri säilimisvõimalustesse. Noored kolivad õppimise ajaks linna, hiljem ei soovi nad kodukülla enam tagasi pöörduda. Kuid ometi usuti, et masaidel on kooliharidusest kasu. Praegu on koole veel liiga vähe ja need asuvad kaugel. Viimasena külastasime Kanirjot, küla, mis oli valminud vaid kaks nädalat enne meie saabumist. Tegelikult oli see nn. kultuurküla, mis mõeldud turistidele näitamiseks. Sinna meelitati teiste külade elanikke, lubades neile toiduaineid. Masaid võivad siin müüa käsitööd ja suhelda turistidega, kuid ei tohi anda intervjuusid (eriti kui päritakse midagi NCAA kohta).

Reisi lõpus jõudsime järeldusele, et kaitseala administratsioon peaks kohalikke elanikke jõudu mööda kaasama loodust kaitsma. Masaid saaksid selles tegevuses osaleda mingil neile arusaadaval ja meelepärasel viisil. Tööd leiaksid nad ka turismiharus. Praegu pole masaideni jõudnud peaaegu midagi turistidelt saadud sissetulekust.

Kuigi Aafrika on Eestist kaugel ja erinev, on nii mõnigi probleem sarnane. Meilgi võiksid kohalikud elanikud rohkem osa võtta kaitsealade majandamisest ja kaitsekorraldusest. Loodust ei ole võimalik inimeste eest kaitsta, kaitsmata inimest ennast. Eks inimenegi ole osa loodusest.

MASAI NAISED JA LAPSED KOOS LOO AUTORIGA (VASAKUL) JA MEHED (PAREMAL)