Tühjal väljal tuult otsimas

Tiit Kaljuste

See oli 1998. aasta jaanuari lõpus, mil Matsalu linnuhuvilised said Vilsandi kolleegidelt kutse vaid Saaremaa jäävabal läänerannikul talvituvaid kirjuhahkasid vaatama tulla.

Kui Saaremaale jõudsime, oli mõõdukas tuul tormiks paisunud ning pilveräbalatest paiskus ajuti lund. “Täielik koerailm,” mõtlesin. Meid juhatati Harilaiu randa, kus kirjuhahad tavatsevad kõige massilisemalt peatuda. Seadsime vaatetorud üles ja suunasime need tormisele merele. Pärast mõningast pingutust nägimegi üksikuid linde kaugel lainete vahel hulpimas, kehv ilm oli nende tavapärased kogumid laiali paisanud.

Bussist väljaspool kannatas olla vaid kümmekond minutit. Nii tõmbusidki kolleegid peagi sinna varjule ning asusid kuuma kohvi kallale. Ilm aga oli pildistamiseks äärmiselt huvitav – tuisusahmakad vaheldusid päikesepaistega ning taevas oli tolle aastaaja kohta üpriski haruldane: üle pea lendavad pilved meenutasid hilissuvist rajupäeva ning silmapiirilt tõusis ähvardav äikesepilv. Haarasin aparaadi ja jooksin randa, sest päikeseline pilveauk võib sellise ilma korral kesta vaid viivu. Valisin pildistamiseks pilliroopuhmaga vaiksema abaja, upitasin end kikivarvule, et õiget rakurssi saavutada, seadsin ava nii väikseks, kui sain, ja tegin klõpsu. Mingit filtrit ma ei kasutanud. Läbi objektiivi tundus pilt suurepärane, plaanisin mõnest teisest kohast veel paari võtet teha, kuid samas hakkas uuesti tuiskama.

Liigitaksin siinse foto nende hulka, mida ise väga armastan – see on tehtud äärmiselt sandi ilmaga, mil hea peremees ei aja koeragi välja. Tunnen halva ja/või hämara ilmaga erilist kihku haarata fotoaparaat ja lasta loodusel end ümbritseda. Sadagu taevast kas või... Dramaatika ilmub maastikku ja fotodesse tihtipeale vaid koerailmaga. Valgustamise jätan enamalt jaolt aparaadi määrata, välja arvatud ekstreemsed valgustingimused. Kauguse sean käsitsi.

Minult on küsitud, mitu aastat peab harjutatama, et ilusaid pilte saada. Tavaliselt vastan, et oma kakskümmend aastat läheb ära. Muidugi venib küsija nägu seepeale pikaks. Esimesed fotod tegin 70ndate alguses isalt saadud laifilmiaparaadiga, mille vahetas peagi välja Smena 7. Ega sealt midagi head ikka ei tulnud. Massiline klõpsutamine läks lahti 1976. aastal kingitud FED 3-ga. See sakslastelt mahaviksitud sõjaeelse Leica koopia oli veel piisavalt vähe “ratsitud” ning töötas suurepäraselt. Samal aastal tegin ka esimesed loodusfotod, järgmisel esimesed slaidid. Zenit E-ga sõbrunesin 1979ndal, minu esimesel ülikooliaastal. Järgmine hüpe toimus 1987ndal, mil hankisin tollal haruldase täisautomaatse Minolta 7000, kümme aastat hiljem tuli uuem mudel Minolta Dynax 700si. Slaidi kõrval hakkasin üha rohkem kasutama värvinegatiivi ja praegu ongi see saanud peamiseks. Põhjus on proosaline: niikaua, kuni digitaalne fotosuurendus pole analoogsele veel piisavalt kanna peale astunud, pole ka slaidist lihtsal viisil võimalik korralikke suuri (formaadiga üle A3) värvifotosid teha. Esimese loodusfoto näituse korraldasin Rootsis 1994–95 a., sponsoriks oli Rootsi WWF, hiljem tulid näitused Soomes ja koduses Eestis.

Mulle meeldib pildistada maastikke, kus on vähe suviseid toone. Ja ühtelugu näib kehtivat reegel: pole midagi paremat halvast ilmast... Kinnisideeks on olnud portreteerida tuult, kuid tundub, et paremad fotod on veel tegemata.

Kui varem oli filmi valides oluline selle hind, siis nüüd olen jäänud pidama Fujicolor Superia 100-l, mis tõstab esile looduse värve, eriti varjus ja madala päikesega. Tegemist on ülimalt peeneteralise laiatarbefilmiga. 90ndate alguse fotod lasin eranditult valmis teha Soomes, kuid nüüd on ka kohalike laborite töö kvaliteetne.

Pean enda kohta tunnistama, et nii nagu igapäevases elus, nii ka pildistades ei suuda ma lõpuni tõsiseks jääda. Seepärast lõpetan ühe väikese naljaga. Kui teletöötaja kohta arvatakse, et ta oskab harilikult ka telerit parandada, siis minu käest küsitakse tihti nõu “seebikate” ostmisel. Kord tuli minu juurde sõber ja oli nõutu. Ta oli poest “seebikarbi” ostnud ja pilte teinud, aga välja ei tulnud midagi. Küsisin siis, kas ta ikka seebi enne piltide tegemist välja võttis...