Birdwatch - mis see veel on?!

Toomas Jüriado

Mullune Birdwatch polnud kaugeltki nii suur, sest ülemaailmsena korraldatakse neid ettevõtmisi vaid paarituil aastanumbreil; vahepealsed watch’id haaravad ainult Euroopat. Aga just seekord veendusin oma teatud umbusu ja eelarvamuste mõttetuses. Sest ma olin lugenud, et Birdwatch ei tähenda pelgalt lindude vaatlemist: selle nime all on korraldatud kõikvõimalikke linnukaitsele kaasaaitavaid üritusi, olgu ühised linnuvaatlusretked neist tõesti siis kõige tavalisemad. Teadsin, et haruldased pole ka linnutundmise võistlused, vaidlus- ja vestlusringid, seminarid ja kursused, linnu-uurimisvõtete ja -metoodikate demonstratsioonid ja õpetamised, näitused, slaidiprogrammid, laste joonistusvõistlused jne. – kuni Ladina-Ameerika muusika-, tantsu- ja näitemängurohke festivalini (Festival Mundial de las Aves) välja. Muidugi käivad siis asja juurde ka raadio- ja teleprogrammid ning artiklid kirjutavas pressis.

Märkamata ei jäänud mul seegi, et tegus korraldus võib viia uskumatu osalejaskonnani: nii kirjutati Kamerunist, et kui esimesel Birdwatch’il tuli kokku vaid väike vestlusring arutlema lindude tähtsuse, tähenduse ning nende kaitsmise vajaduse üle, siis juba järgmisel korral lõi kaasa 30 000 inimest!

1111 hävijat

Milleks kõik need üritused? Ikka selleks, et juhtida tähelepanu vajadusele säilitada lindudele sobivaid elupaiku ja hoida seeläbi lõppkokkuvõttes alles inimesele endale elukõlbulikku maailma. Iga liigi minek kaduvikku on ühtaegu tunnistus sellest, et vähenenud on ka meie endi võimalus maamunale püsima jääda. BirdLife International’i ekspertide kinnitusel on tänapäeval otseses hävimisohus 1111 linnuliiki, peamiseks põhjuseks elupaikade häving: metsade ülemäärane raiumine, märgalade kuivendamine, liigintensiivne põllumajandus, mõnel juhul, vastupidi, inimtegevuse, näiteks luhtade niitmise lakkamine jne. Aga peaaegu poolte kogu maailma linnuliikide arvukus vähenevat pidevalt... Nii et on, keda kaitsta!

Kõike seda teades jätkus mul ometi ülbust mõelda, et mine tea – ju nad kirjutavad ikka oma aruannetele natuke juurde, kui väidavad, et selles ja selles riigis on väljas käinud tuhandeid inimesi. Ja eks see umbusk pärinenud kodustest kogemustest: oleme ju meiegi usinalt Birdwatch’e korraldanud, osaliste hulka on tulnud aga alati ikka vaid kolme- või isegi kahekohalise arvuga märkida... Aga Eesti on ju teadagi loodussõbralike inimeste maa!

Mullu sattusin juhuse tahtel just Birdwatch’i päevil, oktoobri esimesel nädalavahetusel Kreeka pealinna Ateenasse, kus sealse noore kolleegi Georgia Dousikou lahkel kutsel osalesin linna keskel asuvas Rahvusaias läbi viidud linnufestivalil – ja mu umbusk hajus jäägitult!

 

Kreeklane ei armasta loodust

Georgia kinnitas, et Kreeka kultuuris ei ole erilist kohta ei parkidel ega ka loodushoiul. Rahvusaedagi suhtutavat tänini pigem umbusu kui armastusega: jumal teab, mis kahtlased kujud ses dunglis ringi võivad hulkuda! Park on rajatud läinud sajandi esimesel poolel, et luua roheline taust kuningas Otto I paleele, tänasele Parlamendihoonele. 1839. aastal istutati sinna 15 000 mitmesugust puud ja põõsast, küll kreeka, küll võõramaa päritolu. Mingit inglisepärast planeeringut pargis pole, kohati vägagi kitsad rajad väänlevad lopsaka roheluse keskel üsna kaootiliselt, nii et vähemalt minusugusel välismaalasel oli sinna imelihtne ära eksida. Ja mulluse ülikuuma suve ajal põhjalikult kõrbenud ümbruse taustal jättis Rahvuspark tõesti metsiku ja vohava mulje.

4. oktoobri hommikul olid pargi iga sissekäigu juures puudele kinnitatud meil Eestiski elutseva linnu, naaskelnoka, pildiga plakatid – kutsed linnufestivalile. Kes plakateile märgitud kollaseid nooli järgida oskas, jõudis pargi ehk suurimale taimestikuvabale platsile, kus vähemalt nende tundide vältel, mis mina kohal olin, kihas värvi-, hääle- ja tegevuskirev elu.

Lapsed tähelepanu keskmes

Ühe peakorraldajana polnud Georgial minu jaoks esiotsa eriti aega: ta ruttas jälgima loodusest kirjutava Kreekas ülipopulaarse lastekirjaniku Sarantiti kohtumist oma väikeste lugejatega. Et Georgia uuris Londoni ülikoolis psühholoogia-alast magistritööd tehes looduskasvatuse mõju laste enesehinnangule, oli see kohtumine talle eriti huvitav ja tähtis! Nii jäin mina algul üsna omapäi ja otsustasin selgusele jõuda, millega see inimvägi siin tegeleb. Päris pisikeste ateenlaste ettevõtmised aga ei vajanudki mingit selgitust: kus tuli valida õige pabernokk ja sobitada see ühele nokata jäänud linnusiluettidest, kus sai koostada mosaiikset kakupilti, kus prooviti näpuosavust lindude voolimisel või joonistamisel.

Üksteise taga reas istuvad ja üle õla kaaslasele midagi ütlevad – ja pärast ühiselt naeru lagistavad – mõnevõrra suuremad lapsed tegelesid telefonimänguga. Ainult et edastatavad teated olid päevakohased: ikka lindudega seotud.

Mängu- ja joonistuspaikade kõrvale oli asetatud hulk laudu, millest mõne ääres toimuv tegevus oli samuti sõnadeta selge, mõnel pool tuli aga laua taga seisjailt või siis Georgialt ja tema 15-aastasest koolitüdrukust kaaslaselt Annalt selgitusi pärida. Ühe laua ääres sai vastata ankeedile, mis käsitles linnuhuvi ja Kreeka Ornitoloogiaühingut. Teisel tegevuspaigal seisid kassettmagnetofonid – muidugi selleks, et linnuhääli kuulata-õppida. Kolmandal müüdi linnuraamatuid, üks kirevam ja uhkem kui teine. Neljandal oli suur kuhi T-särke, selle kõrval aga korjanduskast. Selgus, et sponsori, ühe kosmeetikafirma abiga tehti spetsiaalselt selle festivali jaoks meenesärk, mida jagati põhimõtteliselt tasuta, aga ühtlasi oodati ka annetusi linnukaitsetöö toetuseks. Korjanduskasti pandi nii sajadrahmilisi (meie rahas mõni kroon) kui ka hoopis suuremate numbritega rahatähti...


Flamingo vallavanemaks

Kõige rohkem köitis mind vist siiski see koht, kus oli kirevate linnupiltidega ülekleebitud urn, laua kõrval humoorikad kihutusplakatid ja koguni valimisjaoskondadele iseloomulikud kabiinid. Kreekas oli sel ajal käimas vägagi lärmakas kohalike võimuorganite valimiskampaania; eks tulnud siis linnusõpradelgi siin oma lemmik valida! Hiljem sain teada, et paarikümne võimaliku kandidaadi seast eelistati flamingot. Teab mis suur pettumus see polnud, ehkki ise tegin panuse pisikesele punarinnale...

Loomulikult toimusid ka linnuvaatlusretked. Siinkohal on küllap sobiv möönda, et suur osa kirjeldatust oleks Eestis samal aastaajal lihtsalt võimatu – hea seegi, kui meil oktoobrihakupäevil lausa vihma ei ladista. Ateenas oli kuum päike, termomeetri elavhõbedasammas küündis lahedasti 25 pügalast kõrgemale... Aga ei taha linnud oktoobris Kreekaski teab mis innukalt laulda, ainsaks tõsiseks erandiks olid just punarinnad, kes kõikjal suure innuga oma pärlilaulu veeretasid. Nii et põhipanus tuli teha mitte kõrvadele, vaid silmadele. Seepärast oli linnuvaatlusretkele järjekord: soovijatele laenutati binokleid, mida kõigile korraga poleks muidugi jätkunud. Ja ega lind ennast liiga suurele rahvahulgale näidata taha. Elamuste tipuks jäi puuõõne serval kükitanud kodukaku silmamine – polegi paha!

 

8000: lihtsalt palju, mitte enim

“Kui katsuks kõike kirjelda’, see laul ei saakski valmis,” tuleb siinkohal tsiteerida kadunud Olaf Kopvillemi tuntud lorilaulu. Kui õhtul parajalt väsinud, aga säravate silmadega Georgialt pärisin, palju rahvast päeva jooksul pargis käis, pakkus ta kolme-nelja tuhandet. Aga lisas kohe juurde: “Tead, hoopis suurem rõõm on mul selle üle, et nii palju vabatahtlikke tuli selle inimväega kõike korraldama ja läbi viima. Midagi niisugust pole meil varem olnud!”

Paar nädalat hiljem tuli Euroopa Birdwatch’i kokkuvõte seekordsest peakorterist, Luksemburgi Loodus- ja Linnukaitse Liigalt: kogu Kreekas käis sel päeval väljas kokku 8000 loodusesõpra. Aga Hispaanias olnud neid veel üle kahe korra rohkem. Pisikeses Eestis taas vaid sadakond…

“Milleks see jutt küll siin?” on mõni lugeja ehk juba küsida jõudnud. Eks ikka mõtete ärgitamiseks: miks ei võiks meiegi millegi sarnasega toime tulla? Ei, mitte selleks (või vähemalt mitte a i n u l t selleks), et Birdwatch’i korraldajatele uhkeid raporteid saata, asi i s e oleks seda väärt. Aga tavapärane Birdwatch’ide aeg – oktoobri algus – meile ilmselt ei sobi, ilmad tikuvad siis enamasti ikka nirupoolsed olema. Seevastu kevad, näiteks maikuu, oleks linnupeo korraldamiseks ju lausa ideaalne. Või mis teie arvate?


Autori foto