Birdwatch - mis see veel on?!Toomas Jüriado |
|
Mullune Birdwatch polnud kaugeltki nii suur, sest ülemaailmsena korraldatakse neid ettevõtmisi vaid paarituil aastanumbreil; vahepealsed watch’id haaravad ainult Euroopat. Aga just seekord veendusin oma teatud umbusu ja eelarvamuste mõttetuses. Sest ma olin lugenud, et Birdwatch ei tähenda pelgalt lindude vaatlemist: selle nime all on korraldatud kõikvõimalikke linnukaitsele kaasaaitavaid üritusi, olgu ühised linnuvaatlusretked neist tõesti siis kõige tavalisemad. Teadsin, et haruldased pole ka linnutundmise võistlused, vaidlus- ja vestlusringid, seminarid ja kursused, linnu-uurimisvõtete ja -metoodikate demonstratsioonid ja õpetamised, näitused, slaidiprogrammid, laste joonistusvõistlused jne. – kuni Ladina-Ameerika muusika-, tantsu- ja näitemängurohke festivalini (Festival Mundial de las Aves) välja. Muidugi käivad siis asja juurde ka raadio- ja teleprogrammid ning artiklid kirjutavas pressis. Märkamata ei jäänud mul seegi, et tegus korraldus võib viia uskumatu osalejaskonnani: nii kirjutati Kamerunist, et kui esimesel Birdwatch’il tuli kokku vaid väike vestlusring arutlema lindude tähtsuse, tähenduse ning nende kaitsmise vajaduse üle, siis juba järgmisel korral lõi kaasa 30 000 inimest! 1111 hävijatMilleks kõik need üritused? Ikka selleks, et juhtida tähelepanu vajadusele säilitada lindudele sobivaid elupaiku ja hoida seeläbi lõppkokkuvõttes alles inimesele endale elukõlbulikku maailma. Iga liigi minek kaduvikku on ühtaegu tunnistus sellest, et vähenenud on ka meie endi võimalus maamunale püsima jääda. BirdLife International’i ekspertide kinnitusel on tänapäeval otseses hävimisohus 1111 linnuliiki, peamiseks põhjuseks elupaikade häving: metsade ülemäärane raiumine, märgalade kuivendamine, liigintensiivne põllumajandus, mõnel juhul, vastupidi, inimtegevuse, näiteks luhtade niitmise lakkamine jne. Aga peaaegu poolte kogu maailma linnuliikide arvukus vähenevat pidevalt... Nii et on, keda kaitsta! Kõike seda teades jätkus mul ometi ülbust mõelda, et mine tea – ju nad kirjutavad ikka oma aruannetele natuke juurde, kui väidavad, et selles ja selles riigis on väljas käinud tuhandeid inimesi. Ja eks see umbusk pärinenud kodustest kogemustest: oleme ju meiegi usinalt Birdwatch’e korraldanud, osaliste hulka on tulnud aga alati ikka vaid kolme- või isegi kahekohalise arvuga märkida... Aga Eesti on ju teadagi loodussõbralike inimeste maa! Mullu sattusin juhuse tahtel just Birdwatch’i päevil, oktoobri esimesel nädalavahetusel Kreeka pealinna Ateenasse, kus sealse noore kolleegi Georgia Dousikou lahkel kutsel osalesin linna keskel asuvas Rahvusaias läbi viidud linnufestivalil – ja mu umbusk hajus jäägitult!
Kreeklane ei armasta loodustGeorgia kinnitas, et Kreeka kultuuris ei ole erilist kohta ei parkidel ega ka loodushoiul. Rahvusaedagi suhtutavat tänini pigem umbusu kui armastusega: jumal teab, mis kahtlased kujud ses dunglis ringi võivad hulkuda! Park on rajatud läinud sajandi esimesel poolel, et luua roheline taust kuningas Otto I paleele, tänasele Parlamendihoonele. 1839. aastal istutati sinna 15 000 mitmesugust puud ja põõsast, küll kreeka, küll võõramaa päritolu. Mingit inglisepärast planeeringut pargis pole, kohati vägagi kitsad rajad väänlevad lopsaka roheluse keskel üsna kaootiliselt, nii et vähemalt minusugusel välismaalasel oli sinna imelihtne ära eksida. Ja mulluse ülikuuma suve ajal põhjalikult kõrbenud ümbruse taustal jättis Rahvuspark tõesti metsiku ja vohava mulje. 4. oktoobri hommikul olid pargi iga sissekäigu juures puudele kinnitatud meil Eestiski elutseva linnu, naaskelnoka, pildiga plakatid – kutsed linnufestivalile. Kes plakateile märgitud kollaseid nooli järgida oskas, jõudis pargi ehk suurimale taimestikuvabale platsile, kus vähemalt nende tundide vältel, mis mina kohal olin, kihas värvi-, hääle- ja tegevuskirev elu. Lapsed tähelepanu keskmesÜhe peakorraldajana polnud Georgial minu jaoks esiotsa eriti aega: ta ruttas jälgima loodusest kirjutava Kreekas ülipopulaarse lastekirjaniku Sarantiti kohtumist oma väikeste lugejatega. Et Georgia uuris Londoni ülikoolis psühholoogia-alast magistritööd tehes looduskasvatuse mõju laste enesehinnangule, oli see kohtumine talle eriti huvitav ja tähtis! Nii jäin mina algul üsna omapäi ja otsustasin selgusele jõuda, millega see inimvägi siin tegeleb. Päris pisikeste ateenlaste ettevõtmised aga ei vajanudki mingit selgitust: kus tuli valida õige pabernokk ja sobitada see ühele nokata jäänud linnusiluettidest, kus sai koostada mosaiikset kakupilti, kus prooviti näpuosavust lindude voolimisel või joonistamisel. Üksteise taga reas istuvad ja üle õla kaaslasele midagi ütlevad – ja pärast ühiselt naeru lagistavad – mõnevõrra suuremad lapsed tegelesid telefonimänguga. Ainult et edastatavad teated olid päevakohased: ikka lindudega seotud. Mängu- ja joonistuspaikade kõrvale oli asetatud hulk laudu, millest mõne ääres toimuv tegevus oli samuti sõnadeta selge, mõnel pool tuli aga laua taga seisjailt või siis Georgialt ja tema 15-aastasest koolitüdrukust kaaslaselt Annalt selgitusi pärida. Ühe laua ääres sai vastata ankeedile, mis käsitles linnuhuvi ja Kreeka Ornitoloogiaühingut. Teisel tegevuspaigal seisid kassettmagnetofonid – muidugi selleks, et linnuhääli kuulata-õppida. Kolmandal müüdi linnuraamatuid, üks kirevam ja uhkem kui teine. Neljandal oli suur kuhi T-särke, selle kõrval aga korjanduskast. Selgus, et sponsori, ühe kosmeetikafirma abiga tehti spetsiaalselt selle festivali jaoks meenesärk, mida jagati põhimõtteliselt tasuta, aga ühtlasi oodati ka annetusi linnukaitsetöö toetuseks. Korjanduskasti pandi nii sajadrahmilisi (meie rahas mõni kroon) kui ka hoopis suuremate numbritega rahatähti...
|
