Talvel kaasikusse seenele

Erast Parmasto

Loodusesõber saab talvises metsas pisut vaeva nähes ja raamatuid kasutades ära tunda nii puid kui ka põõsaid. Lumele jäetud jälgede järgi võib kindlaks teha, millised loomad on seal liikunud. Just talvel hakkavad hästi silma puudel kasvavad pahad ja muud mügarad [1, 2], aga ka paljude seente mitmeaastased viljakehad, mis puhkeolekus ootavad kevadist soojenemist paari kraadini üle nulli.

Kõige lihtsam on nimesid anda torikulistele, mis kasvavad kase tüvel või kännul. Kolme tavalisema liigi fotod on siinsamas ning omavahel ja teistega neid naljalt segi ei aja.

Musta taeliku 5–15 sentimeetri laiused poolringjad kübarad on väga kõvad, nii alt kui ka pealt kumerad. Pruunikasmust pealmine külg on tihedate kontsentriliste vagudega. Allküljel võib luubi abil näha peeni, selgesti märgatavaid poore. Kui puu küljest maha võetud viljakeha püstsuunas pooleks lüüa või lõigata, siis tulevad nähtavale üksteise all paiknevad torukeste kihid, igaüks ühe-kahe millimeetri paksune. Et igal aastal kasvab juurde uus kiht, siis saamegi nende arvu järgi (nagu puul aastarõngaid lugedes) kindlaks teha viljakeha vanuse. Kõige vanem seni Eestis leitud must taelik osutus ligi poole sajandi vanuseks.

Kui kevadel enam öökülmi pole, valmivad kõige alumises torukeste kihis umbes kahesajandiku millimeetri pikkused eosed. Pooridest välja langedes satuvad nad tuule meelevalda ning edasi kantuna nakatavad uusi kase tüvesid. Seda aga ainult siis, kui eos satub vigastatud koorega tüvele (näiteks mahlavõtuks puuritud ja hiljem sulgemata jäetud auku) või mahamurdunud oksa asemel paljastunud puidule. Nakatunud tüves areneb hele kiuline südamemädanik, mis rikub puu kasutusvõimalusi.

Musta taeliku ladinakeelne nimetus on Phellinus nigricans. Seda on vaja teada siis, kui kasutate seente tundmaõppimiseks teistes keeltes ilmunud värviliste piltidega käsiraamatuid. Pole ju kerge õppida pähe, kuidas kutsutakse üht või teist seent saksa, soome või rootsi keeles. Siin tulebki appi ladinakeelne nimetus, mis on koos omamaisega lisatud pildile kõigi maade heades seeneraamatutes.

Musta taelikuga enam-vähem ühesuuruse tuletaela (Fomes fomentarius), viljakeha on kabjakujuline – pealt kumer, alt peaaegu rõhtne. Hall või pruun ülakülg on väheste madalate vagudega; erinevalt väga kõvast mustast taelikust annab tuletaela kübarat kattev koorekiht küünega vajutades järele. Kübarat saab ka palju kergemini lõigata: ülemine osa on tihevatjas ning ka väheste paksude kihtidena nähtavad torukesed pole kuigi kõvad.

Tuletael kasvab meil ainult 2–5-aastaseks. Erinevalt mustast taelikust võib teda leida ainult surnud tüvedel ja kändudel. Möödunud sajandi teise pooleni vajati seda seent eeskätt tule süütamiseks. Kui tikke ja tulemasinaid veel polnud või need olid õige kallid, saadi tuld tulerauaga ränikivi toksides. Sädemed pidid langema salpeetrilahuses immutatud taelale, mis kohe leegitsema hakkas, kuid ära ei põlenud.

Seegi seen tekitab puutüve heledat mädanikku. Kirjutasin temast pikemalt Eesti Looduses 29 aastat tagasi [4].

Kolmas torikuline – must pässik (Inonotus obliquus) – moodustab suuri musti mügaraid elusatel kasetüvedel. Neil kivikõvadel ebakorrapärastel moodustistel ei näe seenele omaseid torukesi ega poore. Venemaal ja venelaste eeskujul ka Ameerika Ühendriikides hüütakse sellist mügarikku tšaagaks, ja tema peenestatud purust valmistatakse tervistava toimega mõrudat teed. Tee olevat hea seedimisele, maohaiguste vastu ja aitavat mõnikord ka vähktõve puhul. Vahel võib musta pässikut näha turulettidel, apteekides on saada olnud seenest tehtud, arstiteadlaste poolt heaks kiidetud ravimeid [3]. Selle kohta võid pisut pikemalt lugeda ka siitsamast Eesti Looduse numbrist.

Seeneteadlastele olid pässikumügarad kaua suureks mõistatuseks. Et nendel eoseid ega muid levimisvahendeid ei teki, oli mügarate otstarve looduses arusaamatu. Siis leiti, et musta pässikuga tüvi murdub tormituules just mügara kohalt. Surnud tüvel lõhestub koor pikisuunas, ning tohu alla kasvavad tugevad seeneliistakud lükkavad selle tüvest pisut eemale. Tüve ja koore vahele tekib kitsas, kuid kõrge tühimik, milles arenevad seene liibunud viljakehad. Et nad jäävad koore varju, siis märkavad seeneteadlasedki neid kümneid kordi harvemini kui pässikut. Viljakehad on nii peente torukeste ja pooridega, et kogemusteta vaatleja ei oskagi neid pidada muuks kui pruuniks tohualuseks puukooreks. Viljakehad püsivad elusaina vaid mõne nädala, kuid annavad selle aja jooksul tohutu hulga pruunikaid eoseid. Koorealuses kitsas õõnsuses liigub õhk nagu korstnas või ventilatsioonilõõris ja kannab eosed kõrgele õhku. Talvel võib selliste püstsuunas lõhenenud koorega surnud kasetüvede puidul näha seene juba surnud ülipeente põiksete pooridega viljakehasid, kuid neid peab oskama otsida (soovitan appi võtta vähemalt viiekordse suurendusega luubi).

KIRJANDUS:

1. K a s e s a l u, A., 1970. Pahad kaskedel. Eesti Loodus, 10.
2. K a s e s a l u, A., 1995. Iga mügar pole pahk. Eesti Loodus, 9.
3. L o o g n a, G., P a r m a s t o, E., 1965. Kasekäsn ehk must torik ravimina. Eesti Loodus, 1.
4. P a r m a s t o, E., 1970. Tuletael. Eesti Loodus, 10.

TOIMETAJALT:

Tõenäoliselt ei ole su enda kase võras tuulepesa ega tüvel seeni.

• Kui siiski on, siis kirjelda neid

Ole tähelepanelik pargis jalutades või metsas suusatades:

• Kui märkad mõnel kasel tuulepesi, siis pane kirja, kus see puu asub ja loe ära, mitu tuulepesa tema võras on.
• Kui leiad kase tüvelt seeni, siis uuri, kas on tegu mõnega siin kirjeldatud liikidest ning pane seegi leid kirja. Must taelik tasuks kase küljest lahti võtta, pooleks lüüa ning siis torukeste aastakihid ära lugeda.