Salapärased juurikamaod mererannal

Üksik Uitaja, Ann Marvet

Selle aasta kesktalvise veelinnuloenduse ajal mööda rannajoont kolades jäi Harilaiul ja mujal Vilsandi rahvuspargi randades pilk pidama meetripikkustel käevarrejämedustel juurikajuppidel. Väiksemad tükid meenutasid isegi veidi ananassivilju: risoomi kollakasvalgel pinnal tumedamad täpilised lehearmid, ühel küljel sõrmepikkused ja -jämedused valged juurekimbud, otsas roheline lehtedetutt. Olen selliseid varem Emajõe kallastel vedelemas näinud ja sõbrad teadsid rääkida, et Peipsigi uhub neid vahel välja, samas ei osanud keegi öelda, mis taimega on tegemist. Kas Eesti Loodus oskab nõu anda?

Ü. Uitaja Saaremaalt

Kommenteerib Ann Marvet:

Pildi järgi otsustades võiksid need juurikad (risoomid) kuuluda kas vesiroosidele või kollasele vesikupule. Täpselt ei saa öelda, sest nende taimede tavaliselt veekogu põhja varjunud varred on omavahel üpris sarnased, valge vesiroosi oma enamasti pisut jämedam. Aga varuaineid talletava taimeosa jämedus ei sõltu mitte ainult liigist vaid ka konkreetse taime elutingimustest.

Suurem mõistatus on ehk see, kuidas need juurikad, ja veel hulgi, avamerele avatud randadesse said. Torm tõi, aga kust? Meres vesiroosid ja vesikupud ei kasva. Sinna pidid nad sattuma merre suubuvaist jõgedest (jõgede kaudu järvedest). Ei ole hästi usutav, et Lääne-Saaremaa väikesed jõed ja ojad korraga nii palju risoome merre kandsid. Raske on ka ette kujutada, kuidas nad rannasoppidest avamerele jõudsid, et siis tormiga taas maabuda. Jääb oletada, et selle “saadetise” tõid tormilained Rootsi randadest. Kui edasi arutleda, siis pidid rootslased küll mõne(d) jõe(d) põhjalikult läbi kaevama (süvendama), et nii palju vesiroosi (vesikupu) juurikaid hulpima pääses... Jätame siinkohal need oletused pooleli ja küsime, kas ehk mõni Eesti Looduse lugeja oskab pakkuda usutavat seletust.