Urvaplaastrist kodutohterAili Paju |
Lapse mõttemaailm on täiskasvanu omaga võrreldes hoopis avatum: oma päikeselises lihtsameelsuses võtab laps vanemate seletusi tõemeeli, oskamata eristada tõde luiskest, vähemalt mitte algul. Põnnina ei tõmmanud mind põrmugi saunalava. Hoidsin sellest pimedast, umbsest ja palavast paigast eemale valju protestikisaga. Kord ütles vanaema, et nemad lähevad nüüd urvaplaastrit maitsma ja jätavad mu üksi jonnima. Muidugi kauplesin end kaasa ning lasksin oma uudishimuliku naha taldadest kuklani õrnalt läbi sopsutada. Alatiseks jäi meelde kaseviha lõhn, mis seostub tänini kodusoojuse, puhtuse, rahuga...
KasevihtKes võis küll olla see esimene eesti naine, kes köitis need tavapärased 11 või 22 kaseoksa saunavihaks? Tema panus rahva tervise heaks on hindamatu. Eestimaa on täis mehiseid ausambaid ning neid tuleb aina juurde. Vähemalt üks võiks olla pühendatud eesti memmele, tänu kellele on ajast aega peletatud kehast jooksvat ja puuslakki, pehmendatud rängast tööst pinges kaelasooni. Tavapäraselt käisid vanasti saunavihtasid tegemas naised. Vihaks sobisid noorte kaskede leherohked peened oksad, mis tuli lõigata enne vana kalendri jaanipäeva (seega mitte hiljem kui juuli esimesel nädalal) vanakuu aegu. Nüüd kiputakse saunavihaks oksi varuma mistahes ajal, kuigi vanarahvas manitseb: Vanal kuul tehtud viha sees on üheksa rohtu, noorel kuul tehtud vihast saad seitse haigust (Võrumaa). Kaskede perekonna teaduslik nimetus Betula tuleneb ladinakeelsest sõnast beatus, mis tähendab: õnnestav, ülimalt õnnelikuks tegev. Seda õnne võib tuua nii kaseviht saunas kui ka kevadine kasemahl.Kevade saabudes läheb mahl kaskedes liikvele. Nüüd on käes selle kogumise aeg. Kasemahl sisaldab vitamiine (C, PP), provitamiin karotiini, suhkruid, õunhapet, rauda, saponiine, taimseid hormoone. Ravimina aitab kasemahl lahustada fosfaat- ja karbonaatsooladest moodustunud põiekivisid ning, ergutades neerude tegevust, soodustab liigsete soolade (eriti oksalaatide) eemaldamist organismist. Kevadine kasemahlakuur teeks samuti head inimestele, kes põevad podagrat, reumat, keda vaevavad tursed või kelle veri on nõrk. Kasemahla juuakse enne sööki üks klaasitäis korraga 23 korda päevas seni, kuni värsket mahla kevadel jätkub. Ka hapendatud mahl ergutab neerude tegevust. Vanasti valmistati kasemahlast mõdu. Pakun selle unustatud joogi huvilistele ühe 175 aasta taguse retsepti J. W. Luce Saaremaa floorat käsitlevast raamatust (1823): Mõdu valmistamiseks võetakse kaheksa toopi (tallinna toop on 1,08 liitrit) kasemahla, millele lisatakse üks toop head, puhast mett. Seejärel keedetakse, riisutakse korralikult vaht ja lastakse käärima minna. Luce lisab, et tuleb hea mõdu. Ärgem siis aga unustagem, et mahlavõttu lõpetades tuleb tüvesse puuritud auk korralikult sulgeda puupunniga, aiavahaga või kuusevaiguga. Seda unustades jätame puu, mis meid heldelt kosutas, seente meelevalda: see tähendab talle haigestumist või koguni hukku. (Kasemahlast pikemalt järgmises numbris. Toim.) Kasepungad ja -lehedon ravitoimelt universaalsed: neil on tugev põletikuvastane, taastav mõju, peale selle mõjuvad nad ka tugeva veeajatina. Inimesele, kes kannatab neerukivitõve või sapiteede põletiku käes, keda vaevab liigestepõletik või reuma, toob kergendust kasepungadest või noortest lehtedest valmistatud ravitee. Kasepungi kogutakse märtsis, noori lehti tavaliselt maikuus. Pungi on kõige otstarbekam varuda raielangilt. Maarahvas on sealt oksakubud koju toonud ning neist pärast pungade roobitsemist luudasid valmistanud. Nii pungad kui ka lehed kuivatatakse õhukese kihina paberil, hea tuuletõmbega ruumis. Pungad sisaldavad palsamilõhnalist eeterlikku õli (kuni 6%), milles on ka metüülsalitsülaati (looduslikku aspiriini), betuleeni ja betulooli (mõlemad põletikuvastase toimega). Neist saab eraldada flavonoide, park- ja mõruaineid, saponiine, vitamiine ja rasvõli (kuni 45%). Lehtedes leidub samu raviained, kuid vaiku ja eeterlikku õli on neis vähem ja saponiine rohkem kui pungades, mistõttu neist valmistatud tee ei ärrita neerusid nii tugevasti, kui pungad. Neeru- ja sapikivitõve tee: Mõlemat tarvitatakse kaks nädalat, seejärel peetakse kuu aega vahet. Kui vaevab reuma või podagravalu, valmistatakse teed samuti, ainult et juuakse kuumalt ja klaas korraga. Külmetushaiguste puhuks on kasutusel kasepunga (ja urva) tinktuur: Võetakse 1 osa pungi (urbi) ja 5 osa 40° viina, jäetakse seisma ning aeg-ajalt loksutatakse. Sama tinktuur on hea mao, sapipõievalude, veepeetuse ning närvilisuse korral. Tarvitatakse vajadusel (vaevuste puhul) üks teelusikatäis korraga (veega lahjendatult). Tinktuur sobib veel naha puhastamiseks ja käsnade kuivatamiseks (tupsutades). Inimene oskab abi leida ka haigestunud kaselt. Metsas avasilmi liikujad on kindlasti märganud mõne kase tüvel pruunikas-mustjat ebakorrapärase kujuga mügerikku. See on kasekäsn väga vana rahvaravim.Neid mügerikke moodustab seen nimega must pässik (Inonotus obliquus). Kasekäsna soovitatakse koguda üksnes elusalt puult, sest pärast kase langetamist või murdumist (surma) hakkab pässik lagunema ning kaotab ravitoime. Kasekäsn sisaldab aineid, mis pole omased kase kudedele (alkaloidid, parkained) ning eriti suurtes kogustes mineraalaineid (joodi, kaaliumi ja mangaani). Teda kogutakse väikese kirve abil ajal, mil puud ei ole lehes. Mügerikust eraldatakse pruunikas sisu, lõigutakse 35 cm suurusteks tükkideks ja kuivatatakse õhu käes. Rahvameditsiin tunneb kasekäsna siseelundite (magu, sooled, maks) vähkkasvajate vastase vahendina. Ravimina on kasutusel kasekäsna tõmmis. Juuakse pool klaasi korraga enne sööki. Tõmmis aitab ka kroonilise gastriidi ja mao vähese happesuse korral, aga sellest on abi saanud ka psoriaasihaiged. Kasekäsna võib tarvitada aasta ringi, ent samal ajal ei soovitata võtta antibiootikume. Apteegis on saadaval kasekäsna ekstrakt, millele on lisatud koobaltisoola (samuti kasvajavastase toimega). Kasekäsna tõmmis: |