|
 Vaateid võib k u u l d
a. Näiteks siin: trrr... Tükk vaikust. Jalge all krabiseb
esimeste sulade lumekoorik, ülal kahisevad puuoksad. Trrr...
Ning vaimusilma ette kerkivad puuhiiud ja kuivanud tüvetüükad,
justnagu paljastatud mõõgad. Relvatärin? Nojah.
Või trummipõrin, kui soovite. Rähniaasta on
alanud.
Igasse mu kevadesse mahub imestus, k u i kiiresti võib
küll lihast ja luust loomake oma pead liigutada. Isegi sõrmeotsad
ei suuda tekitada niisugust heli, ammugi veel mu kohmakas pea.
Ent rähni-trumm kostab vaikse ilmaga kilomeetri kaugusele,
muidugi, kui trummipuu või -oks on ikka hästi tore
ja kõlisev.
Imestusest tärkab sageli huvi. Vahest on see nakkav?
Millised rähnid elavad Eesti metsades?
Rähnlaste sugukonda kuulub üle kahesaja linnuliigi.
Mõned neist õigupoolest “päris rähni”
moodi polegi – niisugune on näiteks meie väänkael,
kes puutrummi ei tao ja endale ise pesaõõnsust
ei raiu. Euroopas pesitseb päris rähne kõigest
üheksa liiki, neist Eestis vähemalt seitse.
Kujutage ette. Kõnnite metsas ja korraga ilmub keegi “suur
ja süsimust nagu korstnast välja karanud, valkjas nokakolakas
peas, kollased silmad keerlemas, pealagi erepunane nagu kuke
hari...” [1]. Kurat? Ei, vaid musträhn! Kes
näeb, tunneb kindlasti ära, kuid pange tähele
ka tema häält. Kõlav “kljää”
ja terav “kri-kri-kri-kri” on ainulaadsed ja reedavad
pesapaika, ent mänguhüüd “kui-kui-kui-kui-kui-kui”
võib hooletul segi minna kanakulli kilkamisega ning vanalindude
kevadine arutelu (“kliuh? – kliuh!”) panna hämmelduma
linnamehe – kust said siia män-niku vahele hakid?
Hallpea-rähni nukra “klüü-klüü”-helireaga
võiks alustada sümfooniat. Seda on lihtne järgi
vilistada ning rähn läheb alati õnge, vastab
ja tuleb asja lähemalt uurima. Siis võib näha,
et tema varasem nimi hallrähn oli kaunis kohatu – lind
ju puha roheline, kui hall pea ja mõned mustrikirjad maha
arvata. Nime pärast teda sageli roherähniks peetigi.
Viimane on kah roheline, kuid hallipäisest sugulasest kergesti
eristatav moeka punapea ja mustade prillide järgi (noorel
roherähnil on nägu tugevasti kriim ja prillid
veel saamata). Roherähni häälgi on kurbusest kaugel
– tema klüütamine meenutab pigem kahjurõõmsat
naeru.
Viis ülejäänud rähniliiki on musta-valgekirjud.
Neli neist paigutatakse nime poolest ka kirjurähnide perekonda,
üks – kolmvarvas-rähn – asub süstemaatika
järgi omapäi. Tolle viimase (vt. ka EL, 1998, 3) iseärasuseks
on mustad põsed (mida pole ühelgi teisel mustvalgel
rähnil), üleni hõbevalge selg ning punase värvi
puudumine sulestikust. Ja muidugi kolm varvast, kuigi rähni
varvaste lugemine metsas on üldiselt tulutu ettevõtmine.
Et kirjurähnid on juba raskem pähkel, siis mängime
enne nende juurde asumist väikese numbrimängu. Null
– polegi päris rähn (väänkael), üks
suur ja must (musträhn), kaks rohelist (hallpea-rähn
ja roherähn) ja kolm varvast (kolmvarvas-rähn). Ning
edasi: neli kirjurähni, keda eristab viis põhitunnust
– suurus, seljapoole värvus, triibud kõhu külgedel,
sabaaluse värvus ja haberiba.
Väike-kirjurähn on rähnidest kõige
tillem (varblasest väiksem!) ning ainus kirjurähn,
kelle saba all puudub punane värvus. Tema seljapool on valge
kirjaga, ent mitte kunagi selgete “õlakutega”.
Väike-kirjurähni läbitungiv “kii-kii-kii-kii”
on segi aetav väänkaela või isegi mõne
pistriku häälega, kuid kaugel teiste kirjurähnide
lühikestest “gik”- või “kjuk”-hüüdeist.
“Gikk! Gikk!” käratab keegi. Ja õiendab
siis: “Kräkrä-krä!” See on suur-kirjurähn,
kelle karm hääl klapib range välimusega: suured
valged õlakud mustal kuuel, kärtspunane sabaalune
ning triipudeta alapool.
Õlakuid kannab ka veidi väiksem tamme-kirjurähn,
temal on aga ikka triibud kõhu külgedel ning klaar,
musta haberibata nägu. Teistel kirjurähnidel kujundab
haberiba vuntsid (väike-kirjurähnil) või liitub
päitseteks (suur- ja valgeselg-kirjurähnil). Kui suur-kirjurähnil
on punapäised vaid noored juunist novembrini (vanal isaslinnul
leidub kuklas vaid väike punane salk), siis tamme-kirjurähnid
on alati üleni punase lagipeaga.
 Valgeselg-kirjurähni
nägemine võib veidi vaeva nõuda. Suvel linnu-uurijate
arvutuste kohaselt koguni kaheksa korda rohkem kui samas tegutseva
musträhni puhul, kes mõnekümne meetri raadiusse
jäänuna on peaaegu alati leitav, ja neli korda rohkem
kui suur-kirjurähni puhul. Kuigi valgeselg on suur-kirjurähnist
veidi suurem, käitub ta vaoshoitumalt ning tema pehmekõlaline
“kjuk”-häälgi jääb teravkeelse
naabri kõrval märkamatuks. Valge on sel rähnil
alaselg (kolmvarvas-rähnil kuni kuklani!), kõhu küljed
selgelt triibulised, “õlakud” puuduvad ja sabaalune
pigem roosa kui punane. Nagu väike-kirjurähnil, ehib
punane pealagi ka valgeseljal vaid isaslindu.
Lumivalgeke
Kes kirjeldatud rähnid kokku luges ja sai kokku kaheksa,
ärgu pahandagu, et loo algus pesitsejate arvuks seitse nimetas.
Sest siin algab muinasjutt sellest, kuidas seitsme pöialpoisi
metsa tuli ühel päeval Lumivalgeke. Ehkki – kui
norida – lumivalged olid tal vaid põsed, ning juhtumisi
oli ta siin sügiseti ka varem hiilinud (esimest korda 1895.
aastal Saaremaal, siis peaaegu sajand hiljem Kablis ja Sürgaveres),
kuigi ei tihanud veel habemike seltsi jääda. Ent kui
ta mullu suvel rahulikult Läänemaal tegutses, siis
hakkas metsarahvale tunduma, et see vist polegi enam juhus ega
eksiränd. Lätis on too piiga ju viimasel kümnendil
tõhusalt kanda kinnitanud ja miks ei võiks ta Eestiski
pesitseda.
Ehk oled Sina tamme-kirjurähni kohanud? Või peab
veel otsima?
Rähnide kodud ja kombed
Selle osaga olen vahel sisse kukkunud. Maalin kõrgelennulisi
pilte ürglaante rähniparadiisist, kuni keegi mainib
rähnide ja varblaste kemplemist talvisel toidulaual. Või
pajatan surnud puude putukaväärtusest, kui mõni
rähn eriti kuuldavalt kuuseladvas käbiseemneid nagistab.
Ühesõnaga – rähne on mitmesuguseid.
Roherähni põhitoiduks on sipelgad – rautsikutest
kuklasteni ja munadest valmikuteni, iga ilmaga. Talvel tuhnib
ta metsakuklase pesad välja mitmekümne sentimeetrisest
lumest, suvel künnab maapinda kuni 10 sentimeetri sügavusi
tunneleid. Õigupoolest roherähni nõrguke nokk
puuraiumiseks eriti ei sobigi, seepärast armastab ta pesaõõnsust
kasutada aastaid järjest ning ööbimiseks eraldi
õõnsusi ei meisterda, samuti kuuleb roherähni
trummeldamist imeharva. Keelt näidata oskab ta aga hästi,
ja häda sipelgale, kes seda ülipikka (üle 10 cm)
limast riistapuud kohtab – ühe roherähni maost
on korraga leitud üle 2000 sipelga! Roherähn elutseb
peamiselt lehtmetsades, mõnikord ka väiksemates saludes
ja parkides, ning sooritab sealt sipelgajahil luurelende piki
metsaservi, metsi ja ümbritsevat mineraalmaad.
Nokk pole kiita ka hallpea-rähnil ja sipelgaid armastab
temagi, kuigi otsib vaheldust kahetiivaliste, tirtsude, lehetäide,
mardikate ja isegi ämblike näol. Ka trummeldab ta märksa
sagedamini kui roherähn ning on mõnevõrra
vähem lehtmetsadega seotud.
Kahele sipelgasõbrale vastandub puidus ja puukoore
all elavatele mardikatele spetsialiseerunud tandem. Valgeselg-kirjurähn
on ekspert surnud ja pehkinud lehtpuude, eriti kase ja haava
puidus elava seltskonna peale, kolmvarvas-rähn aga kuusekoore-alustele.
Seepärast elutsevad “valgeseljad” peamiselt paljude
surnud puudega lehtmetsas ning “kolmvarbad” hoiduvad
jalal kuivanud kuuskedega pikitud okaslaantesse. Need kaks, koos
pisikese väike-kirjurähniga, on rähnide seas ka
kõige tagasihoidlikumad, jäädes suvel peaaegu
märkamatuks. Sagedamini leiad neid talvepoolaasta vaikusest,
ent liikuda tuleb tasa, erk igale krõbinale.
Teiste rähnide kodudes ja söömingutes leidub
erisuguseid stiile. Talvel on nad enamasti peiteldajad surnud
puudel, välja arvatud suur-kirjurähn, kes väljaspool
pesitsusaega toitub peamiselt okaspuuseemnetest. Kuuseladvas
sabistav või häälitsev rähn on just suur-kirjurähn
ning tema pidulaua (sepikoja) tunneb ära paljude käbide
järgi tavatus kohas – mõne leht- või
kuivanud puu juurel. Suvel lisandub puude raiumisele sipelgapesade
lammutamine (musträhn, suur-kirjurähn), puukoorelt
(kõik liigid) või lehtede pinnalt (väike-kirjurähn)
putukate otsimine, elus tüvedest mahla joomine ja linnupesade
rüüstamine (suur-kirjurähn). Suur-kirjurähn
elutseb kõigesööjana igasugustes puistutes,
nii teda kui väike-kirjurähni võib vahel leida
isegi linnaparkides. Ka musträhn on elupaiga suhtes küllalt
vähe valiv, tamme- ja väike-kirjurähni eluvõimalusi
piirab aga sageli talvine vajadus paljude surnud puude järele.
Keystone – mis see on?
Sarnaselt majaehitusele leidub looduse majapidamises otsustavaid
detaile. Elusolenditest kujundavad koosluse põhiomadusi
eeskätt valitseva rinde dominanttaimed (metsades puud, rabades
turbasamblad jne.), kuid tihti ka loomad, näiteks kobras,
kes loob uusi veekogusid ja muudab sellega teiste oleste elutingimusi.
Niisuguseid liike, kelle kadumine toob kaasa paljude teiste kadumise,
nimetatakse rahvusvahelises kõnepruugis keystone’ideks.
Kuidas peaks see kõlama eesti keeles – kas “tugiliik”?
Kas olete vahel mõelnud, milleks lindudele pesakastid?
Või miks põlismetsa pandud kaste tunduvalt harvem
asustatakse kui noores metsas? Eks ikka sellepärast, et
eakas mets pakub suluspesitsejatele (mesilastest nahkhiirteni)
rohkesti ka puuõõnsusi. Eestis pesitseb puuõõntes
regulaarselt näiteks 37 liiki linde, neist 15 üksnes
valmis pesakoobastes.
Kui põlismetsa tekib palju ka oksaauke, siis mujal
on puude looduslikest “õõnestajatest”
esikohal rähnid: näiteks Alam-Pedja keskealistes haavikutes,
kus leidus keskmiselt paar-kolm õõnsust hektaril,
moodustas rähnide toodang üle 90% pakutavast. Nii et
ka rähnid on keystone, valmistades pesakoopaid igale maitsele:
okas- ja lehtpuudes, nii elusates kui surnutes; latvades ja jalamitel,
kõrgusega poolest kuni peaaegu 30 meetrini; avasid läbimõõduga
kolmest kaheteistkümne sentimeetrini, sügavusega kümnest
sentimeetrist meetrini. Suured sõtkastele, kakkudele ja
metsnugisele, keskmised kuldnokkadele, kõige väiksemad
tihastele, kärbsenäppidele... ja herilastele.
Kas on rähnikesel muret?
“Mida spetsialiseerunum, seda vähearvulisem”
kehtib Eesti rähnide puhul hästi. Ohtruserivi alustavad
roherähn 200–300, valgeselg-kirjurähn 350–700,
kolmvarvas-rähn 500–1200 ning hallpea-rähn 1000–2000
paariga, ning lõpetab suur-kirjurähn 20 000–50
000 paariga. Ent tänapäeva kiiresti muutuvates maastikes
on riskantne olla valiv.
Roherähni arvukus langes viimasel paarikümnel aastal
pooles Euroopas, näiteks Hollandis 50–75% ja Rootsis
20–30%. Valgeselg-kirjurähne elas 1950ndate alguses
Soomes umbes 1000 paari, 1997. aastal oli neist alles umbes 30.
Sama teed läksid Rootsi valgeseljad. Kolmvarvas-rähni
arvukus langes Soomes sajandi keskel 47 000 paarilt 17 000-le,
Rootsis samalaadselt, ning kokku langes arvukus 40% Euroopa areaali
ulatuses. Väike-kirjurähne on Soomes alates 1960ndatest
jäänud umbes kolm korda vähemaks, Rootsis toimus
umbes samal perioodil vähenemine 4% aastas, arvukus langes
ka Inglismaal jm. Euroopa riikides.
Haritud rähn vaataks praegu Eestis toimuvat kui mitte
hirmu, siis murega kindlasti. Skandinaavia metsandusmalli omaksvõtt
tähendab meie rähnidele üsna tõenäoliselt
samasugust saatust. Vaevalt (metsa)kaitsealad olukorda päästavad,
isegi kui neid saaks olema 4% metsamaast, nagu näeb ideaalina
ette praegune keskkonnastrateegia. Rähnid on suhteliselt
paiksed linnud ning nende asustust on kerge killustada; iga pisike
asurkond muutub aga ebakindlaks nagu hubisev küünlaleek.
Surnud puude väljaraiumine metsade “kordategemisel”
viib rähnide talvise toidulaua, lehtmetsade asendamine kultuurkuusikutega
kaotab roherähni, hallpea-rähni, valgeselg-kirjurähni
ja väike-kirjurähni eluvõimalused hoopiski.
Suur-kirjurähn ja musträhn kindlasti jäävad,
kuid kas seda pole vähe? Kui muuseumi tuhandetest kunstiteostest
viiakse ära kümmekond, on see rahvuslik õnnetus
ja häbi, ent kui kaob suurem osa loodusrikkustest, on see
asjade loomulik kulg. Haritud rähne meil ju pole…
Kevad
Tänavu on kõik siiski veel teisiti. Hommikused
trummipõrinad kevadelõhnalises metsas, sinkjad
varjud lumel, tilkuvad purikakesed okstel ja okastel. Vurinal
lendab tuttav lind ühelt puult teisele, hüpleb tüvel
ülespoole, nikutab peaga ja uuristab kooresse augukesi.
Teisal raiub väike mustvalge rähnike raevukalt pehkinud
tüükasse pesaõõnsust, meel ärev
uue perekonna loomisest. Ja tihased käivad vurtsuga sisse-välja
tolle pisikese linnu eelmistest kodudest.
Kirjandus:
1. Mäger, M., 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Tln.
Joonistanud Ene
Aomets |
