Ainuke mõte on - jäädvustada see kõik filmilindile...

Tõnis Saadre

Selliseid kevadilmu kohtab harva, õigemini küll – haruharva. Ülemöödunud talv ei olnud küll teab mis külm, aga joad olid jääs nagu ühel õigel talvel ikka. Nii ka Keila juga. Ta on kummaline – ilus aasta läbi, välja arvatud kesktalv: siis kattub juga ühtlase paksu paakunud jääkoorikuga, mille keskel võib näha vaid paari väikest jääkardinaga palistatud grotti.

Enne kevadist pööripäeva olid veed olnud lahti juba mõnda aega, aga just nüüd, kui kevad oma seaduslikke õigusi nõudma tuli, naases ka pakane. Aktuaalse kaamera võttegrupp oli plaaninud filmida kevade alguse saate jaoks Keila juga ning kutsunud mind nõustajana kaasa. Jõudsime kohale veidi pärast keskpäeva. Vaatepilt oli vapustav: taevas sini-sinine, nagu meil vaid kevad-talviti, päike lõõskamas joa kohal. Külmakraade võis olla kümne ligi, veeaur ja pritsmed joa ees jäätusid sealsamas kohemaid. Väikesel joaalusel saarekesel kasvavate puude oksad olid üleni kaetud jääkoorikuga ning sillerdasid päikeses nagu teemantkeed. Niisugune vaatepilt teeb segaseks. Tahad kogu selle ilu fotoaparaati mahutada. Kaotad ajataju, oled üleni pildi sees. Unustad ettevaatuse, riskides vette kukkuda, ja ainuke mõte on – jäädvustada see kõik filmilindile. Sest sellist juhust ei tarvitse enam tulla. Õnneks oli mul tol korral filmi piisavalt: nii negatiivfilmi Fuji 100 kui slaidifilmi Fuji Sensia 100.

Poisikesepõlvest mäletan üht mulle selgeks tehtud põhitõde: vastu valgust ei tohi pildistada. Algajale võib see tõesti olla rusikareegel. Aga kui sa juba tead, mida oodata ja mida vastu valgust kindlasti teha ei tohi, siis võib ka niipidi võetud piltidest rohket rõõmu leida. Nõnda ka seekord. Jõujaama treppi mööda pääseb alla jõekaldale. Sealt vaadatuna mahtusid jääpärlites puud just pildi esiplaanile. Nüüd kulus ära objektiivi päikesevarjuk, kuigi eriti statiivilt pildistades saab päikesekiiri objektiivist peletada ka käe või mõne esemega varjates.

Ja ongi ehk paras koht küsida, kas loodusfoto peab loodust vaid peegeldama või on talle lubatud ka taotluslikud efektid? Kas erisuguseid filtreid kasutada on ilus (et mitte küsida: kas see on ikka eetiline)? Puritaanlikust vaatevinklist on niisugused abivahendid muidugi kurjast. Mina ei ole neis küsimustes endale ühest vastust leidnud. Arvan, et kõik sõltub asjaoludest ja mõnelgi juhul võib üks või teine efekt ennast igati õigustada. Viimasel ajal olen hakanud kasutama sooja tooni filtreid, halle kiilfiltreid ja neutraal-tihedusfiltreid, mis kõik aitavad nüansse looduses mõjusalt esile tuua.

Paari sõnaga ka iseendast. Olen sündinud Tallinnas 1942. aasta jüripäeval ja elanud siin kogu aeg, välja arvatud Vene kroonu- ja üliõpilasaastad. Pärast ülikooli olen geoloogina leiba teeninud peamiselt Eesti geoloogiakeskuses. Nii kaugele kui mäletan, on meie peres ikka fotoaparaat olnud ja pilte tehtud. Nii isa kui ka ema olid pildistamist alustanud juba nooruspäevil, neist aegadest oli pärit ka Zeiss Ikon, lõõtsaga laifilmikaamera (6 x 9). Mäletan, millise aukartusega ma seda vaatasin, aga lastele oli kaamera näperdamine keelatud. Poisikese lõhkuda ei usaldatud kallist aparaati ka hiljem. Nii hakkasin juba esimestel kooliaastatel raha koguma kahe ihaldusväärseima asja – fotoaparaadi ja jalgratta ostmiseks. Hoiukarpi rändas enamik mu saia- ja kommirahadest ning suvel teenitud veeringud. Viienda klassi kevadeks oli too ihaldatud rahasumma koos. Südame värinal sai poest koju toodud nii uhiuus jalgratas Riga kui ka 6 x 6 fotoaparaat Ljubitel.

Juba esimesel suvel olin pildistamisest ja piltide ilmutamisest nii sisse võetud, et muuks aega peaaegu ei jäänudki. Palju päevi sai veedetud vannitoas pimikulaterna valgel. Mõne aasta pärast sain endale muretseda juba kitsasfilmikaamera, pisut hiljem ka välklambi, mis tol ajal oli veel küllaltki haruldane.

Pärast keskkooli muutus mu fotoharrastus heitlikuks: tulid uued huvid ja harrastused ning periooditi jäi fotoaparaat aastateks kapinurka. Ju siis polnud vaim pildistamiseks valmis. Senini olin teinud ainult mustvalgeid pilte. Vene värvifotode tehnoloogia oli allpool igasugust arvestust. Ka hiljem tekkinud üleüldise slaidivaimustusega ei suutnud ma kaasa minna.

Uue hooga hakkasin ma pildistama kolm aastat tagasi. Geoloogiliste objektide jäädvustamiseks sain enda käsutusse 80. aastate peegelkaamera Canon AE-1 program koos mitme zoom-objektiiviga. Praegu pildistan peamiselt kaameraga Nikon 90X. Nikkor ja Sigma zoom-objektiividega on kaetud fookuskauguste vahemik 28–300 mm. Negatiivfilmidest kasutan Fujicolor 100 ja 200, slaidifilmidest Fujichrome Velviat. Peaaegu alati pildistan kolmjalalt. Kui mõnikord selle koju jätan, siis võin juba ette teada, et kahetsen.

Paar aastat tagasi tekkis kiusatus parimaid oma piltidest ka teistele vaatamiseks välja panna. Nii Eestis kui ka raja taga korraldatud näituste temaatika on enamasti olnud seotud loodusega. Olen pildistanud allikaid ja karstialasid, vallseljakuid ja luiteahelikke, põlevkivikarjääre, tuhamägesid, jms. Kõige rohkem aga siiski Põhja-Eesti pankrannikut. Olen selle, fotoaparaat kaasas, läbi käinud Narvast Paldiskini, viibinud nii Osmussaarel kui ka Pakri saartel, imetlenud jugade ilu. Seetõttu võin veendunult väita, et Põhja-Eesti pankrannik on meie looduse tõeline pärl, mis õigustatult kannab Eesti loodusmaastike sümboli nime.