Turism looduse lävepakul

Ann Marvet

“Sina annad raha ja mina ehitan selle eest linnutornid?”
“Milleks neid torne üldse vaja on?”
“Selleks, et turistid luhta koos linnupesadega ära ei tallaks...”

Niisugune dialoog käis kõvahäälselt üle suure saali, mille esimestes ridades olid kohad sisse võtnud turismiarendajad ja tagumise osa hõivanud loodusekaitsjad. Need kaks loodusturismiga seotud poolust said möödunud aasta novembris kokku Pärnus: konverentsi “Loodushoid ja turism” korraldas Eesti Ökoturismi Ühendus.

Oli tõesti viimane aeg, sest turism, mis annab tööd ja leiba ühtedele ning oma tööjõu taastamise võimalusi teistele, on hoogsalt arenev majandusharu kogu maailmas. Eesti ei saa olla siin erand ja ei peagi olema: meil tuleb vaid õppida pakkuma oma loodus- ja kultuuriväärtusi nii, et pakutav ära ei kuluks või lihtsalt otsa ei saaks.

Kõigepealt mõisted selgeks

Eduka väitluse esimene eeldus on, et suheldaks mõlemale arusaadavas keeles. Ka eesti keelt kõnelejad võivad üksteisest lootusetult mööda rääkida, kui nad kasutavad ühe ja sama asja kohta erinevaid mõisteid või erinevate asjade kohta üht. Pärnu mõttevahetusel kõlasid läbisegi loodusturism, maaturism, ökoturism, säästev turism.

Korraldajad olid defineerinud ökoturismi: see on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu. Ja selgitasid, et ökoturism on reisikorralduse viis, mis ei määra, k u s reisitakse, vaid k u i d a s seda tehakse: loodust ja kultuuriväärtusi säästes, piirkonna majandust edendades ja reisijate rahulolu teenides. Mõisted loodusturism ja maaturism seevastu viitavad kohale, k u s reisitakse (esimene hõlmab loodust, teine aga nii loodust kui ka kultuuriväärtusi väljaspool suuremaid linnu), kuid ei sisalda endas ei loodushoidu ega kohaliku rahva huvide kaitset. Säästev turism (majandusharu, mis lähtub säästva arengu põhimõtetest) tundub enam-vähem ühte langevat ökoturismiga: esimene neist on rohkem kasutusel Euroopas, teine USA päritolu. Siin räägime säästvast ehk ökoturismist.

Kõik algab loodusest

Igasugune linnast välja suunatud turism toetub ilusale, huvitavale, köitvale looduses – suurelt jaolt Looja loomingule, ent paiguti ka inimese kätega kujundatule. Nii meid endid kui ka kaugemalt tulnuid võlub rabamaastik oma mahedate värvide ja ürgsena tunduva rahuga, loodusilmelised metsad ning linnurohked merelahed ja -saared, Põhja-Eesti võimas pankrannik oma rusukallete ja panga-aluse põlismetsaga. Aga ka inimese kaas-abil kujunenud liigirikkad puisniidud ja maalilised rannakarjamaad Lääne-Eestis, järverohked väikeste põllulappidega kuppelmaastikud Lõuna-Eestis jne.

Turismiarendaja nimetab loodust ressursiks, mis tuleb enda teenistusse rakendada: kavandada marsruudid, leida söögi- ja ööbimiskohad, vajadusel transport... ja seda kõike hästi reklaamida. Turist tuleb, naudib ja tasub teenuste eest. Ressurss – loodus – oleks teenindajaile justkui tasuta.

Pea-pea, sekkub loodusekaitsja: loodus on õrn, paiguti väga õrn. Ilma kaitsvate rajatisteta ei või inimesi sinna hulgana viia. Loodus hävib! Ühtlasi hävib ressurss, millele kogu see ettevõtmine toetub.

Kas mäletate veel neid aegu, mil sügiseti kindlaksmääratud päeval sajad ja tuhanded inimesed soodesse jõhvikale tormasid? Kas tuleb meelde, milliseks mülkaks muutusid siis rabadesse viivad rajad? Pehme turbapinnas ei kannata tallamist. Selle lõhkumiseks piisab juba mõnekümnest jalapaarist. Iga järgmine seltskond laiendab rada, otsides jalatuge mudale tambitu kõrvalt. Soo muutub läbimatuks ning kaob puhas, puutumatu loodusmaastik, mille pärast siia üldse tuldi.

Seesama kehtib ka loodusmetsade (eriti märgade) kohta, samuti luhtade ja roostike puhul. Pealegi häirib uudistajate vägi nende paikade päriselanikke, halvemal juhul kogunisti sunnib kodu hülgama

Kust algab säästlik ehk ökoturism?

Konverentsil nimetati korduvalt turiste, kelle sihtpunkt Eestimaal on vaid Kadaka turg Tallinnas. Muid paiku nad siin ei tea ja ei tahagi teada.

Kui asetaksime väga erisuguste eesmärkide ja nõudlustega turistide skaala paremale äärele need, kes suunduvad Kadaka turule, siis vasakul võiks rida lõppeda nendega, kes tahaksid näha näiteks... kotkapesa. Kotkapesa juurde turiste ei viida, sest see inimpelglik lind ei kannataks häirimist – ta jätaks pesa maha. Niisiis, mõni aeg tagasi internetis ökoturismi pähe pakutud võimalus ööbida soosaarel ja näha seal haruldast kaljukotkast oli võhiklik ja täiesti vastutustundetu. Turiste ei viida ka mujale puutumatu looduse reservaatidesse, need on erandkorras avatud vaid uurijaile. Loodust tundvad inimesed võivad omapäi matkates seigelda teedeta loodusmaastikes, ökoturismi teenindusala skaala vasakul poolel algab sealt, kus loodus on tulijate vastuvõtuks ette valmistatud.

Kuidas näidata inimestele loodust seda kulutamata?

Mingil määral saab seda teha, suunates huvilised väljaehitatud radadele. Näiteks laudteed pidi läbi raba minnes häirivad inimesed sealset elu vahest 50 meetri ulatuses kummalgi pool rada, pelglikel rabaelanikel on võimalus pisut kaugemale kolida. Loodusmaastik matkaraja ääres püsib puutumatuna, seda võib igaüks nautida ja pildistada. Vaatetornist küünib pilk kaugele üle lauka-ahelike, siit saab juba mingi ettekujutuse raba ehitusest.

Vaatlustornid on vältimatu eeltingimus linnuhuviliste viimisel luhtadele ja roostikesse. Tornist saavad nad oma kiikrid suunata just sinna, kus tundub toimuvat midagi huvitavat, rände aegu on hea jälgida saabuvaid ja lahkuvaid parvi, seejuures linnuelu suhteliselt vähe häirides.

Ettevalmistatud marsruudid muudavad loodusretke turvaliseks mõlemale poolele: matkajal on kindel jalgealune ning pole eksimishirmu, ja et valdav enamik rajal käijaid ei astu sellest kõrvale, siis võidab ka loodus. Võib isegi väita, et korralikult välja ehitatud laudtee hoiab inimesi paremini loodusesse laiali valgumast kui mistahes keelud ja tõkked.

Ent mis maksab laudtee ehitamine rabasse? Nigula looduskaitsealal aitab ligi seitsme kilomeetri pikkune laudtee matkajad rabasaarele ja toob ringiga tagasi. Raja ääres on kaks vaatetorni. Direktor Enn Vilbaste andmeil kulutati selle kõige ehitamiseks ligi 100 000 krooni.

Mis maksab matkarada läbi allikarohke ürgilmelise loodusmetsa? Lahemaa rahvuspargis valmib sel aastal 4,7 kilomeetri pikkune metsarada Oandul: laudtee võimaldab seal liikuda mitte ainult allikalisel püdelal maal, vaid aitab ka üle mahalangenud tüvede. Mets kahel pool rada püsib puutumatuna. Lahemaa RP direktori Arne Kaasiku andmeil kulub kõigele kokku (laudtee, trepid, teabestendid ja numbripostid, parkla koos käimla ja prügikastidega) 250 000 krooni.

Kui palju maksab linnutorn? Matsalu lahe ümber on neid praegu viis. Matsalu looduskaitseala direktor Taivo Kastepõld: kõige odavama linnutorni saab püsti panna 40 000 krooniga, aga tänapäevatingimustele igati vastav ehitis nõuab oma 200 000.

Kust peaks tulema raha turismirajatisteks kaitsealadel ja mujal looduses?

Loo alguses toodud katke vastastikustest repliikidest konverentsisaalis näitab vastuolu. Looduskaitseala töötaja leiab, et turismifirma, kes saab tulu inimesi loodusesse tuues, peaks maksma kinni nende vastuvõtuks vajalikud rajatised. Turismifirmade esindajad aga väidavad: turism annab riigieelarvesse miljardeid kroone (näiteks 1997. aastal sai riigieelarve ainult sissetulevalt välisturismilt otsetuluna ligikaudu kolm miljardit, kui arvestada ka kaudne tulu turistide teenindamiseks loodud töökohtadest, kaubakäivest jne., siis viis miljardit). Osa turismilt teenitud tulust peaks riik investeerima tagasi loodusesse rajatistena, mis muudavad matkamise ohutuks nii loodusele kui ka matkajale.

Riigieelarves ongi eraldi rida: loodushoid (riigi poolt tellitavad tööd). Matsalu looduskaitseala on sealt saanud raha, et maksta inimestele tavapärase tegevuse jätkamise eest puisniitudel, luha- ja rannaniitudel. Sealtsamast peaks tulema raha ka turismirajatisteks. Kas on tulnud?

Taivo Kastepõld: Matsalu linnuvaatlustornidest on osa rajatud juba enne iseseisvumist (tollal tõepoolest riigieelarvest), nüüd oleme saanud neid püstitada Keskkonnafondi ja Rootsi WWF-i toetusel; ühe torni aitas ehitada välismaalt tulnud annetusraha; ühe loodame rekonstrueerida PHARE abirahaga.

Enn Vilbaste: Nii laudtee ja vaatlustornide ehitamiseks kui ka viitade paigaldamiseks oleme saanud raha põhiliselt Keskkonnafondist ning 1995. aastal Pärnus peetud turbakongressi osavõtumaksust. Riigieelarvest mitte sentigi. Naabruses asuvale Tolkuse rabale ehitatakse laudteed PHARE ja Keskkonnafondi rahaga. Juba valmis rajatiste korrashoiuks kulub aastas umbes 25 000 (prügivedu ja käimlate hooldus seal hulgas). Osalt saame selleks raha laudtee kasutustasust, ent see omakorda paneb meile ka vastutuse käijate ohutuse eest: mis saab siis, kui keegi libedal laudteel kukkudes end vigastab? Meie rajatised on ehitatud olude sunnil sedavõrd odavalt, et nad ei vasta kõigile ohutusnõuetele.

Arne Kaasik: Oandu metsarada oleme ehitanud põhiliselt Metsakapitali ja Keskkonnafondi toel (kummaltki ligikaudu 100 000 krooni); umbes 50 000 krooni lisasime Lahemaa RP Fondist. Riigieelarvest tulevad tänapäeval vaid töötajate palgad ja kate rahvuspargi igapäevaeluga seonduvaile majanduskuludele.

Niisiis: Keskkonnafond, Metsakapital, PHARE, eraannetused… Pärnus leiti, et loodust säästvate rajatiste rahastamine riigieelarvest nõuab poliitilist otsust. Kuidas jõuda poliitikuteni? Konverentsile oli kutsutud ka usaldusväärne tipp-poliitik (Mart Laar), kes paraku lahkus pärast oma avaetteastet. On üpris tavapärane, et poliitikud kiirustavad, eriti enne valimisi: ühe päevaga peab jõudma end mitmel pool näidata. Teisi kuulata ja probleemidesse süüvida pole aega...

Konverentsil väitlejad ei suhtunudki eriti lootusrikkalt poliitilisse otsusesse. Pole ju uudis, et riigi eelarve kaudu ei jõua raha alati sinna, milleks seda kogutakse. Turismiarendajad meenutasid teede halva olukorra parandamise ettekäändel järjest suurendatud mootorikütuse aktsiisi, mis ometi pole muutnud teid siledamaks ja turvalisemaks.

Ärksad noored mehed Kagu-Eestis

ei ole jäänud ootama kauge pealinna poliitilisi otsuseid. Nemad kutsusid minikonverentsi Nohipalus (Põlva-maal) kokku juba suve lõpul ning tutvustasid oma tulevikunägemusi kodukohale külge poogitud ääremaastaatusest lausa mööda vaadates.

Midagi oli ka teoksil, midagi lausa näha ja katsuda: teede äärde oli üles seatud 10 ilmastikukindlale alusele trükitud Võhandu–Palumaa huvimetsa kaarti, Meenikunno rabas aitab matkajat laudtee, kenasse luitemetsa matkaraja lähtel on ehitatud vaatetorn ja matkamajake. Tagasilöökidest hoolimata (ühe kaartidest olid huligaanid jõudnud terariistaga siiludeks tükeldada ja matkamaja seinad määrida...) arutlesid noored (osalt alles tulevased) ettevõtjad nõnda.

Mitte keegi ei tunne meie kodukoha huviväärsusi paremini kui meie ise. Meil on Eestimaa ilusaimad männimetsad, eriilmelised järved, rabad, Eestimaa pikim jõgi – kaunite liivakivimüüridega Piusa, Ilumetsa meteoriidikraatrid... Me peame neid tutvustama ja kättesaadavaks tegema, nii et siia tuleks võimalikult rohkem rahvast mitte ainult Eestimaalt, vaid ka kaugemalt; mitte ainult suvel, vaid ka talvel. Samas peame rahvahulki osavalt suunama nõnda, et koormus mõnes paigas loodusele liiga ei teeks.

Kui eeltööd hästi tehtud, hakkab see mõne aja pärast end tasuma. Mitte otseselt: ei hakka me ju raha küsima tee äärde vaatamiseks pandud kaardi juures ega pileteid müüma rabasse viiva laudtee otsal. Tulu peab tulema turismile toetuvast ettevõtlusest: kohalik rahvas saab tööd turiste teenindades ja varustades (ööbimis- ja söögikohad, müügipunktid, kanuude, jalgrataste ja ratsahobuste laenutus, talvel ehk ka saanisõidud...). Kuldsete kätega inimesed võivad pakkuda lähemalt ja kaugemalt tulnuile oma käsitöid, alates koduvillastest sokkidest ja lõpetades puitesemetega.

Kust tuli ja tuleb raha teeviitade, kaartide ja muude teabetahvlite valmistamiseks ja ülespanekuks, laudteede ja matkaonnide ehitamiseks, telkimisplatside rajamiseks? Väike-ettevõtjal pole ju seda välja panna. Laudtee, torni ja matkamajakesed on ehitanud Ilumetsa metskond, saades selleks raha põhiliselt Metskapitalilt. Stendid ja teeviidad on paigaldanud Põlva maakonna keskkonnaosakond, raha pärineb suuremalt jaolt Keskkonnafondist. Huvimetsa kaartide koostamiseks, valmistamiseks ja ülespanekuks kulus kokku üle 80 000 krooni ja seda rahastasid Eesti regionaalarengu sihtasutus, Ilumetsa metskond (Metsakapitalilt saadud rahaga), riiklik muinsuskaitse inspektsioon ja külaelu toetamise Põlva komisjon. Veerand kuludest on seni siiski katmata…

Vihmase suve kiuste ületas huvireisijate arv Põlvamaal mullu varasemate aastate oma ja pole kahtlust, et see omapärane maanurk meelitab siia edaspidi ikka rohkem rahvast. Aga mis saab siis, kui huvilised saabuvad nii Põlvamaale kui ka mujale Eesti kaunitesse paikadesse suurte hulkadena enne, kui loodusesse jõutakse ehitada hädavajalikud rajatised? Loodusturism võib hävitada oma põhiressursi, sest “vereringe” ei toimi: miljarditel, mida turism riigi eelarvesse nii otse kui ka kaudselt toob, ei ole tagasisidet loodushoiuks suunatud investeeringutena. Loodust säästvaid rajatisi seni põhiliselt rahastanud Keskkonnafond ja Metsakapital on seda teinud võimaluste piires oma põhiülesannete kõrvalt, ilmselt missioonitundest...

VAATLUSTORNID ON VÄLTIMATU EELDUS SUUREMA HULGA HUVILISTE VIIMISEKS LOODUSKAITSEALALE: TORNIST ÜMBRUST JÄLGIDES EI HÄIRI INIMESED LINNUELU LUHAL.

PENIJÕE TORN MATSALU LOODUSKAITSEALAL.