Tuulepesad kaskedel

Vello Keppart

Talvel, kui puud on raagus, hakkavad teiste seas silma rohkete “pesadega” kased. Eemalt võiks oksamütakaid kasevõras pidada künnivareste kolooniaks, sageli on nad just varesepesa suurused. Mitmed rahvad on nimetanud selliseid moodustisi nõialuudadeks, tuulepesadeks, tuuleluudadeks…

Kuidas tuulepesad tekivad? Jäta pesadega kask meelde ja tule tema juurde tagasi kesksuvel, kui puu on lehes. Siis näed, et tuulepesa lehed on kipras ja pisut allapoole kooldunud ning nende pinda katab valkjas kirme. See on seeneniidistik, mille peal arenevad eoskotid ja viimastes eosed, mida tuul laiali kannab. Kotteosed talvituvad koorepragudes ja pungasoomustel ning nakatavad kevadel puhkevaid pungi. Nii arenevad haiged võrsed, mis võivad anda alguse uue tuulepesa tekkele. Seeneniidistik elab koore all aastaid ja põhjustab üha uute uinuvate pungade puhkemist. Neist kasvavad võrsed ei puitu täielikult, on külmaõrnad ja surevad. Nii tiheneb tuulepesa aasta-aastalt ja võib kasvada isegi üle poole meetri laiuseks. Mõnikord on ühel kasel palju tuulepesi, isegi mitukümmend.

Seeneuurijad teavad, et tuuleluudsust (nõialuudsust) põhjustab aru- ja sookaskedel kottseen perekonnast Taphrina (liiginimega Taphrina betulina). Eestikeelset nime polegi sellele seenele antud.

Kas tuulepesad on ohtlikud? Kas neid peaks tõrjuma? Metsades, parkides ja nurmedel leiduvaid tuulepesi on huvitav vaadata ning tuulepesapuud püüavad pilku ka maastikus. Seepärast võiks neid omapärase loodusnähtusena säilitada. Teine lugu on aias, kus sama perekonna seened (T. wiesneri ja T. pruni) põhjustavad tuuleluudsust kirsi-, kreegi ja ploomipuudel. Viljapuudest tuleks küll tuulepesad välja lõigata. Parasiitseened elavad enamasti kindlatel taimeliikidel ja -perekondadel, nii et kaskedelt nad viljapuudele üle ei kandu. Ühine kottseen on vaid ploomil ja toomingal.