Vahemere tulised saared

Peeter Saabas

STROMBOLI ÖÖSEL

Näinud televisioonis uudist Etna tulemäe purskest, tahtsin ka ise seda võimsat loodusjõudu lähedalt vaadata. Kahjuks polnud võimalik kohe järgmisel hommikul lennukisse hüpata ja Sitsiiliasse kihutada. Kui kolme kuu pärast kohale jõudsin, oli purske jõud ammu raugenud ja minul internetikaamerast paremad pildid nähtud. Seepärast otsustasin külastada enne Vulcanot ja Strombolit ning jätta sealse kõige metsikuma tulemäe Etna vaatamise hiljemaks, lootes selle uuele tugevamale purskele.

Vulcano saar asub umbes tunnise laevasõidu jagu Sitsiiliast põhja pool ja on andnud nime kõikidele maailma tulemägedele. Tegelikult ei ole sellel saarel ühtegi juba kaugelt silma hakkavat tuldpurskavat mäge. Hiigelsuur kraater paistab eemalt üsna lameda künkana, kuigi tema kõrgeim serv ulatub 391 meetrit üle merepinna.

Vulcano on tänapäeval uinuvas olekus. Maa-aluste jõudude tegevusest annavad märku üksnes fumaroolid (väävlirikka veeauru allikad) kraatri servades ja kuumaveeallikad mäe jalamil. Kuumaveeallikaid jagub ka merepõhja, mis valmistab suurt rõõmu suplejatele. Neid on aprilli lõpus siiski üsna vähe – merevesi on veel talvest jahe ja õige turismihooaeg pole alanud. Proovisin ka ise seda eksootikat, aga 12–13-kraadises vees paljajalu kahlates äkki tulikuuma allikasse astuda pole just eriline mõnu ja külmade lainete vahel õige temperatuuriga kohal püsida oli võimatu.

Saarel asub ka üks pisike vulkaan – Vulcanello. Ta on juba sajandeid vaikinud. Majad ja aiad katavad tihedasti vulkaanikese nõlvu nagu kogu saare tasast pindagi. Isegi Vulcano kraatri külje alla, suurest tulemäest napilt 300 m kaugusele on ehitatud maju. Ju ei peeta siin liiaks omada kinnisvara tulemäe juures. Üldse tundus saarel valitsevat muretu kevadine rahulolu.

Kaugemal meres paiknev Stromboli saar, mida kutsutakse Vahemere majakaks, on palju metsikum. Ta koosnebki ainult ühest koonusekujulisest ligi kilomeetri kõrgusest pidevalt tegutsevast tulemäest. Iga mõnekümne minuti järel lendab kahest väikesest kraatrist kõvade kärgatuste saatel tuhka ja hõõguvaid kive. Kõik, mis kraatrist välja tuleb, variseb mööda mäenõlva alla merre. Seda nõlva nimetatakse Sciara del Fuoco, mis eesti keeles võiks tähendada tuleteed. Stromboli on nagu loodud turistidele vaatamiseks. Mäetipp asub veidi kõrgemal kui kraater. Sellest just sobivas kauguses leiab mõnusa telgiplatsi. Ainult et mitte iga telk ei kannata üleval puhuvat marutuult välja.

Jälgisin mäetipust seda võrratut looduslikku ilutulestikku kahel ööl. Päeval käisin alt külast joogivett toomas ja otsisin üles vulkaani vaatlust hõlbustava videokaamera, mis saadab kogu aeg oma pilti internetti. Tahtsin sealt koju helistada ja küsida, kas sõbrad näevad mind, kui ma kaamera ees seisan, kuid kahjuks mobiiltelefoni levi Stromboli tippu ei ulatunud.

Oma mõõtmetega jätab Etna muidugi pisisaared varju. Tulemäe otsene mõju ulatub umbes 50 000 ha suurusele alale – Etna rahvuspargile. Piirkond on hõredasti asustatud. Mõnikord voolavad siit välja laavajõed, tekitades ümbruskonna külades ning linnades suuri purustusi. Rahvuspargi metsi on tugevasti laastanud hiljutised pursked.

Üle kolme kilomeetri kõrguse väga lauge Etna tipukraatrid on kogu aeg aktiivsed. Kusagilt voolab pidevalt laavat ja tipu kohal hõljuvad suitsupilved kumavad öösel punaselt. Sellest võib järeldada, et kraatripõhjas podiseb vedela laava järv. Kui mägi vahel rahuneb, siis muutuvad kohalikud murelikuks – tulemägi lihtsalt kogub jõudu võimsama paugu jaoks.

Mul ei õnnestunud seekord Etna tulevärgist õiget ülevaadet saada. Ilm oli kogu aeg sombune ja lumine. Paaril korral paistis pilveräbalate vahelt mõni hõõguv fontään või jupike punasest laavajõest. Tipust kostev tugev kõmin ja lämmatav väävlihais aga hoiatasid: kui elu armas, ära lähemale tule. Nii ma sealt siis lahkusingi, tundes ometi heameelt, et sain jälgida ürgseid loodusjõude. Siinsamas lähedal Euroopas.

VULCANO KRAATRI ÜLDVAADE