Kevadeliblikad

Edgar Kask

Igal kevadel äratavad soojad tuuled talveunest miljoneid liblikaid. Need on eelmise aasta valmikud, kes oleksid justkui tulnud siia ilma üksnes selleks, et öelda meile, milline tuleb suvi. Ma ei ole kunagi näinud kevadel esimesena musta leinaliblikat ja kõik on läinud hästi.

Mulle on suve ennustanud ikka kas kirjud koerliblikad või kollased lapsuliblikad ja ka aastad on olnud vastavat karva – tavalised või vähe paremad. Olen asjade sellise käiguga täiesti rahul.

Kas aasta nägu oleneb esimese liblika tiibade värvist? Kas tasub seda uskuda? Arvan, et tasub, sest kuigi inimene armastab tõde, vajab ta sageli veelgi enam valet – see lohutab ja annab eneseusku. Ilma valeta hukkuks ta murest ja masendusest.