|
Kraaviperve pajupõõsa mesimagusalt lõhnavatel
urbadel käib vilgas elu. Mesilaste usin pere naudib selle
kevade esimest söömaaega. Kuluväljadelt laperdab
kohale kuldse suve tooja – lapsuliblikas. Rõõmsat
päikesesära saadab ühtlase tasase suminana mesilaste
kevadlaul. Korraga kostab sumisevast koorist kume tungiv hääl,
millel veidi ähvardav toon. Seal ta ongi: suur, ümar,
värvilises sametkasukas kimalane. Kimalane, kumalane, maamesilane,
metsmesilane – teda me teame küll...
See karvane paksuke paistab teiste putukate hulgast silma
oma kaunivärvilise rüü poolest. Kõige tuntumad
on mustad, erekollaste või punaste triipudega kimalased,
aga palju on ka vesihalle ja pruune. Kimalasi on umbes kakssada
liiki, kellest Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 25–30,
Eestis siiski alla 25. Sagedamini võib neist kohata viitteist
liiki, alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad.
Kuidas eri liike ära tunda?
See polegi nii lihtne. Ehk teeb asja kergemaks, kui jagame
nad värvuse järgi nelja rühma. Niisiis: esiteks
pruunid, siis hallid, kolmandaks mustad, kel tagakeha tipp punane,
ja lõpuks kollaste triipudega mustad kimalased. Vaatame
nüüd lähemalt, kes nendesse rühmadesse kuuluvad
ja kuidas neid omavahel eristada.
Pruune kimalasi on meil kaheksa.
Tuntuim neist on roostekarva pruun põldkimalane (Bombus
pascuorum), kes kannab tagakehal laia musta sametpaela. Tagakeha
neljas ja viies lüli on jälle roostepruunid.
Talukimalane (B. hypnorum) erineb põldkimalasest
vaid tagakeha valge tipu poolest.
Teiste pruunide kimalaseliikide seast on kergesti äratuntav
ristikukimalane (B. distinguendus), kelle karvakasukas
on üleni oliivkollane, välja arvatud must vööt
tiibade vahel.
 Täiesti pruune kimalaseliike
on koguni kaks: samblakimalane (B. muscorum, pildil) ja
jaanikimalane (B. humilis). Mõlemad on punase raamatu
III kategooria liigid ja nendega kohtute üliharva. Nende
kahe liigi eristamine looduses on ka väga raske, kuigi erinevalt
samblakimalasest on jaanikimalase küljed ja jalad helekollased.
Täpsemaks määramiseks tuleb siiski appi võtta
ka muud välistunnused.
Ülejäänud pruunide kimalastega (Schrenki kimalane,
urukimalane, B. maculidorsis) kohtute samuti harva.
 Halle kimalasi põristab
Eestis ringi kaks liiki. Esimesena astub halli veteranina esile
hallkimalane (B. veteranus). Nagu nimigi ütleb, on
tegemist otsekui vanaldase valkjashalli või kollakashalli
metsmesilasega, kellel kehal mustad lindid: õbluke joon
tiibade ja veelgi kitsamad tagakeha lülide vahel.
Teine hall kimalane on metsakimalane (B. sylvestris).
Ega ta nii hall olegi: tasub seda loomakest vaid veidi tähelepanelikumalt
jälgida ja te näete, et ta kuulub Eesti kirevaimate
kimalaste hulka. Tema rindmik on kollakashall, tiibade vahel
must vööt, tagakeha esimesed kaks lüli on rohekaskollased,
kolmas enamasti must, neljas ja viies kollakaspunased ning kuues
keskelt paljas ja ääristatud punaste karvadega. Temale
on ka iseloomulik teistest kõrgem lennuhääl.
 Kolmanda suure rühma moodustavad
musta värvi kimalased, kelle tagakeha tipp on punane. Neid
on meil kolm liiki, neist kahte – kivikimalast (B. lapidarius,
pildil) ja tumekimalast (B. ruderarius) – võib
küll igal pool kohata. Läheb vaja vaid head vaatlusoskust
ja teravat nägemist, et kindlaks teha, kumma liigiga on
tegemist. Jälgida tuleb kimalase tagumist jalga, täpsemalt
suirakorvikest ümbritsevaid pikki karvu. Kivikimalasel on
need süsimustad, tumekimalasel aga punased.
Kollaste triipudega mustad kimalased võib omakorda jagada
kolmeks triipude arvu järgi. Niidukimalasel (B. pratorum)
on rindmikul üks kollane triip ja tagakeha tipp punane.
 Eesti kõige harilikum maamesilane
– maakimalane (B. lucorum, pildil) – kannab
kaht kollast triipu, sidrunkollast rindmiku esiosas ja teist
tagakehal, taguots on tal lumivalge. Maakimalane võib
segi minna karukimalasega (B. terrestris), kes on aga
hoopis harvem. Tema rindmiku triip on veidi kitsam ja tumekollane.
 Aedkimalane (B. hortorum,
pildil) erineb teistest vaid selle poolest, et tema rindmikul
on juures veel üks kollane triip – seega kokku kolm.
Aedkimalasel on ka Eesti kimalastest kõige pikemad suised.
Hoopis harva kohtume tema lühikeste suistega teisikuga –
nõmmekimalasega (B. jonellus).
Isakimalasi näeme suvelõpul ja siin toodud õpetuste
jälgimisel võib liigi määramisega hätta
jääda, sest sugupooled pole päris sarnased. Juba
kehaehituselt on nad erisugused: isakimalaste tagakehal on üks
lüli rohkem ja seetõttu pole nad nii ümarad.
Nüüd peaksidki nagu kimalased tuttavad olema. Siiski
vajate veel üht teadmist, enne kui end kimalasetundjaks
pidada. Nimelt võib teid ära petta üks hoopis
kaval putukas – kägukimalane (Psityrus sp.), kes on
kimalastega äravahetamiseni sarnane. Need laisad loomakesed
on küll kena armsa olemisega, kuid tegelikult on kägukimalased
parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata. Nad tungivad
kimalaste pessa, hävitavad peremeeste haudme ning töökimalased
kasvatavad üles kägukimalaste järglased. Kuidas
kägukimalasi siiski ära tunda? Kui sarnased nad peremeestele
ka ei oleks, on nende tagajalad tingimata teistsugused (joonis).
Kägukimalastel on nad kitsad ja ilma suirakorvikesteta.
Ega nad vajagi korjeaparaati: toitu otsitakse vaid iseenese tarbeks,
laiseldes sageli tükk aega ühel õiel. Ja kuhu
neil kiiret – pesavarusid nad ei täienda, pesa ei ehita.
Neil pole ka töölisi, on vaid emased ja isased. See-eest
on kägukimalased varustatud tugeva kitiinkestaga ja relvastatud
pikema astlaga.
A - KIMALASE SUIRAKORVIKESTEGA TAGAJALG
B - KÄGUKIMALASE TAGAJALG
Miks tohivad kimalased olla nii värvikirevad?
Nemad võivad, sest ärge unustage – nii nagu
meemesilastel ja herilastel on ka neil mürgiastel. Suurem
osa kimalastest on loomu poolest küll heasüdamlikud
ja tasakaalukad, kuid ohu korral ründavad häirijat
raevukalt. Erinevalt meemesilasest kimalased pärast nõelamist
ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta. Astlaga on
varustatud siiski ainult ema- ja töökimalased, kes
moodustavad suurema osa perest. Ka töölised on emasloomad.
Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud. Tavaliselt ilmuvad
nad suve lõpul ja elavad üpris lühikest aega.
Sellest hoolimata kaitseb kirev rüü ka neid võimalike
vaenlaste eest.
Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse
poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres
palju pahandust. Suuremad ja tugevamad töökimalased
kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda. Kahjuks
ei suuda nad asendada emakimalast, sest nende munetud viljastamata
munadest arenevad vaid isakimalased. Aga alati leidub ka nooremaid
emasid, kes võtavad pesa jõuga üle, sundides
pesarajaja lahkuma. Vaatamata ägedale konkurentsile, elavad
just emakimalased teistest pereliikmetest kõige kauem.
Kuid järglaste üleskasvatamine on nii raske töö,
et võtab emakimalase kogu energia ja ka ilu. Sügiseks
on ta sametine rüü muutunud hõredaks või
hoopis ära kulunud ja tiibadest on järel vaid räbalad.
Talve elavad üle vaid noored viljastatud emakimalased. Pere
elutsükkel on seega ainult aastane.
Igal kevadel alustatakse uuesti. Pärast talvekorterist
väljumist on emakimalase esimene mure leida kiiresti toitu,
milleks enamasti on pajude ja paiselehtede nektar ja õietolm.
Kuni emakimalane pole nälga kustutanud, ei ole ta munemiseks
ja uue pere rajamiseks veel valmis. Selleks kulub paar nädalat.
Seejärel asub ta innukalt ümbruskonda uurima, sooritades
maapinna kohal otsimislende ja vaadates hoolikalt üle iga
väiksemagi konaruse maapinnal. Kõiki võimalusi
uuritakse hoolikalt enne lõplikku otsust.
Kust leida sobilik pesakoht?
Kimalased on avamaa elanikud, kes ei armasta pimedaid laanemetsi
ja võsastunud niiskeid alasid. Küll aga meeldivad
neile päikeseküllased metsaservad, lagendikud, niidud,
puisniidud, raiesmikud, samuti põllud ja aiad. Need on
paigad, kus õitseb alatasa rohkesti taimi, s.t. toitu.
Loomulikult on mõistlik pesa teha just sellistesse kohtadesse.
Sageli on küsitud, kust teavad kimalased valida õiget
pesapaika – varakevadel ju suvised taimed ei õitse.
Ega nad teagi seda, kuid ürgne kogemus ütleb, et kõige
kindlam on jääda oma ema pesa lähedusse: siin
jätkus neile toitu, küllap jagub ka nende lastele.
Kuigi, mitte alati pole see nii – ikka ja jälle leidub
rahutuid hingi, rännuhimulisi, kes ei malda jääda
vanasse paika ning loodavad parematele jahimaadele. Nii on varakevadisel
Väinamerel sageli näha pommidena merd ületavaid
kimalaseemasid. Nad tõttavad uusi merelaide vallutama.
Kuhu nad peidavad oma pesa?
Ühed kimalaseliigid tungivad pinnasesse (maakimalane,
karukimalane), teised ehitavad pesa lihtsalt kividevahelisse
prakku (kivikimalane) või seavad end sisse vanade lehtede
alla, juurte vahele, vooderdades tulevase pesa jaoks õõne
sambla ja taimetükikestega. Kõige meelsamini kasutatakse
ära juba valmisolevad pesakohad, nagu mahajäetud hiire-
ja linnupesad. Pole sugugi üllatav, et lindude pesakasti
on asustanud hoopis kimalasepere. Nii jääb ju suur
pesaehitamise ja vooderdamise vaev üldse ära ja kimalane
saab täielikult pühenduda pere rajamisele.
Mitte iga kimalane ei talu inimese lähedust, kuid mõned
neist siiski lepivad sellega. Eriti inimsõbralikud on
talu- ja põldkimalane, kelle pesi võib sageli leida
hoonete seintest ja pööningutelt. Nad eelistavad maapinnast
kõrgemal asuvaid kohti, näiteks puutüvedes olevaid
õõnsusi. Kivikimalane, kes tavaliselt elab pinnases,
võib pesa ehitada ka vundamendi sisse, kuuridesse, põhukuhjadesse
ja on juhtunud, et isegi lillepoti alla. Ka maa- ja karukimalane
ei karda inimeste lähedust. Nagu näha, pole kimalased
pesa asukoha suhtes sugugi nii rangelt valivad.
Meie punasesse raamatusse on kantud 8 liiki kimalasi. 17 liiki
on kaitstud “Kaitstavate loodusobjektide seadusega”
ja nad kuuluvad III kategooriasse. Et kaitsta, peab neid tundma.
Loodame, et käesolev Eesti Looduse number on teile ses osas
abiks.
Joonistas Ene Aomets |
