Kiudpilved

Milvi Jürissaar

Oleme jõudnud viimase, ülemise kihi pilvedeni. Ülemisse kihti kuulub kolm pilvede põhiliiki: kiud-, kiudrünk- ja kiudkihtpilved.

Vaatleme esmalt k i u d p i l v i ehk tsirruseid (Cirrus – Ci). Varem nimetati kõiki neid ka sulgpilvedeks, mis täpsemalt on üks kiudpilvede alaliike. Kiudpilved on lumivalged niidid, kiud ja vöödid sinise taeva taustal. Päike, Kuu ja tähed paistavad neist läbi, nii et maapinnale tekivad varjud. Mõnikord võivad kiudpilvetombud olla tihedamad, kuid alati kiulise ehitusega ja valget värvi.

Tavaliselt asuvad tsirrused kõrgemal kui 7 km, ülemist ja alumist piiri on aga üpris raske määrata. Kiudpilved koosnevad jääkristallidest ja sademeid ei anna. Veesisaldus on neis vaid mõni tuhandik grammi kuupmeetri kohta. Kui tsirruseid on taevavõlvil palju, võib Päikese ja Kuu ümber tekkida valkjas või nõrgalt vikerkaarevärviline rõngas – h a l o. Kiudpilvises taevas kipuvad haloringid jääma aga katkendlikuks, sest pilvkate ei ole ühtlaselt tihe.

Kiudpilved jaotatakse kahte alaliiki: niitjateks (Ci fibratus) ja tihedateks (Ci spissatus).

N i i t j a d k i u d p i l v e d koosnevad valgetest pilveniitidest, mis võivad olla paralleelsed või läbipõimunud. Vorme on neil mitmeid.

• Tihti äratavad taevas tähelepanu nn. kassiküüned (Ci uncinus). Need koosnevad pikkadest niitjatest kiududest, mille otsad koolduvad ülespoole (foto). Mõnikord on otstes iseloomulikud tihedamad pilvetombud. Kassiküünepilved ennustavad varakult ette sajuilma tulekut, sest nad ilmuvad taevasse 36–48 tundi enne sooja frondi saabumist. Kui kassiküüned on taevas juba meie kohal, asub soe õhk maapinna lähedal meist veel 700–1000 km kaugusel. Vanade inglise meremeeste ja tänapäeva ameeriklaste kõnepruugis on need pilved tuntud kui märasaba (mare´s tail).
• Ci vertebratus (sulgpilved kitsamas mõttes) võivad äratada vaatajas mitmesuguseid võrdluspilte. Nii meenutavad nad mõnikord vaadet mäe-ahelikule kõrgelt ülevalt: keskel tihedam pilveriba, millest hargnevad kahele poole pilveniidid nagu harjalt kahes suunas alla voolavad jõed. Neid saab teinekord võrrelda ka kala skeletiga, kuid vahel sarnanevad nad kõige rohkem nimelt linnusulega, mille keskset rootsu ümbritsevad kahest küljest õrnad suleebemed.
• Ci intortus (liik kiudpilvi), mille niidid on kõige fantastilisemal kombel läbi põimunud, tekitades taevafoonil valgeid tompusid, kerajaid või lilletaolisi kujundeid.
• Pilvenähtus vanarahva poolt antud teravmeelse nimega Noalaev (Ci radiatus) märgib kiudpilvede vööte, mis näivad koonduvat horisondil ühte punkti. Tavaliselt ulatuvad Noalaeva vöödid kõrgemale kui 45 kraadi. Kõrgemal pilved tihenevad. Noalaev taevas viitab sajule (läheneb tsüklon).

T i h e d a d k i u d p i l v e d on läbipaistmatud tihedad tombud või vöödid, kuid nende kiuline ehitus on siiski näha.

Üks nende alaliike (Ci floccus) sarnaneb “kassiküüntega”, kuid otstes on suuremad ümarad topid, mis meenutavad pisikesi rünkpilvi.

Teine alaliik (Ci incus-genitus) tekib enamasti äikesepilve lagunemisel selle ülaosast, sageli nn. alasi jäänustest (foto). Ka need pilved on suured, valged ja tihedad, sageli ovaalse kujuga moodustised. Mõnikord võivad nad areneda kõrguse suunas ja sarnaneda seenega. Niisuguste pilvede teke viitab püstvooludele ülemistes õhukihtides.