Mahlakask

Ülle Reier

Mõnikord hakkab kasemahl liikuma juba märtsi lõpus, kuid aprill on alati mahlajooksu kuu. Et teada saada, kas mahl juba liigub, tuleb kasele käsitsi kallale minna. Aga noaga tüve tärkida pole küll vaja, aitab oksakese murdmisest: kui murdekohta ilmub mahlatilk, siis ongi õige aeg.

Kuidas me isaga kasemahla lasksime

Arvan, et see oli üle kolmekümne aasta tagasi. Maal vanaisa pool tuli isale mõte kasemahla lasta. See ei olnudki niisama lihtne, sest maaparandajad olid vanaisa maja ümbritsenud suurte põldudega, jätmata ühtegi mahlakaske nii kaugele kui silm ulatus. Piisavalt jämedad kased, mille tüve ümbert üksinda haarata ei küündinud, olid jäänud jõekese taha võssa. Silda ei olnud, sest teisel pool keegi enam ei elanud, aga kohvikarva veega jõgi oli kevadel servani vett täis...

Sillaga sai isa kähku hakkama: piisas kahest lepatüvest. Kase valiminegi ei võtnud kaua. Suure oherdiga tõmmati tüvesse tolline auk, kuhu pärast saepuru eemaldamist koputati ilus kasepuust tila. Et meie mahlakask jäi kodust üsna kaugele ja tema juurde pääses vaid mööda nõtkuvat purret, siis oli selge, et ämbritega mahla koju küll ei kanna. Piimanõu tundus olevat ainus mõeldav anum: kaas käis korralikult klambriga kinni, nii et rasket kandamit üle jõe tarides ning jalgratta peal mööda maanteed sõidutades ei läinud tilkagi kaotsi.

Kask oli võimas, 25-liitrine nõu täitus vähem kui päevaga. Kui kõigil tuttavatel kahe- ja neljajalgsetel janu täis, siis oli selge, et kase tootlikkus ületas tugevasti nõudluse ja mahla ülejääk pani mõtted liikuma. Kõigepealt sai iga nädala alguses mahla linna kaasa võetud ja sealgi tuttavatele jagatud. Eesmärk pühendab abinõu: peagi ilmusid meie käsutusse 25-liitrised valged plastik-kanistrid, millega taarakaal oluliselt vähenes. Kanistrid oma väikese suuavaga muutsid mahlavõtu ka puhtamaks: tarvitusele tuli terasest tila, mille otsast voolik läbi kilest krae otse kanistrisse juhiti. Nii ei pääsenud ükski sitikas sisse ja ükski tilk ei langenud ka tuulise ilmaga kitsast kanistrisuust mööda.

Linnaski ei löönud keegi “kaselainetele” kaua vastu, pealegi kippus mahl mõne päevaga isegi külmkapis häguseks ja hapukaks minema. Ei mäleta, kes meile seda õpetas, aga ühel heal päeval valasime emaga kõik mahla ülejäägid liitristesse pudelitesse, lisades igasse peotäie rosinaid. Kasekali sai värvilt hall, kuid maitselt hea ja säilis maal kaevukülmas suveni värske – paras palaval heinaajal janu kustutada. Hoia ainult, et korki pealt ei löö ja välja ei vahuta! Plastikpudelite ja keeruga korkidega on lihtsam, kuigi avamine vajab siingi vilumust ja rõhu all olevad pudelid tuleb hoida ka külmas külili.

Järgmistel aastatel juba teadsime, kui palju jõuame mahla kulutada. Püüdsime siis mahlavoolu puuritava augu suurust valides veidi reguleerida. Pisut see ka õnnestus, aga nõnda, et lased nagu kraanist ja niipalju kui parajasti tahad, kasega ei saa. Kui vahepeal punni ette paned, hakkab puu kohe haava parandama ja selleks, et mahl uuesti korralikult jooksma hakkaks, tuleb auk üle puurida või siis hoopis uus teha.

Hiljem olen mõõdukalt mahla lasknud kaseoksa külge riputatud plastikpudelisse. Sellelgi on omad head ja vead: hea on see, et oksast tuleb magusam mahl, halb aga, et pudeli panekul peab arvestama nii seda, kuidas tuul oksa väntsutab, kui ka seda, kui palju oks täis pudeli raskuse all paindub. Kõige parem on kinnitada pudel traadi abil.

Mahla saab kaselt “oksendamiseni”. Just nii vanasti öeldigi, kui ilmade soojenedes kased hiirekõrvule läksid ja mahl enne kinnijäämist sogaseks ja hapukaks muutus.

Kas loodusesõber üldse võibki kaselt mahla võtta?

Kõik oleneb oludest. Alla 20 cm läbimõõduga puudelt võib julgesti mahla võtta siis, kui on teada, et lähema aasta-paari jooksul ootab neid maharaiumine. Loomulikult ei puurita naabrimehe ilusat koplikaske ega linnapargi puud (kalmistust rääkimata). Ka seda, kuhu oma plastikpudel riputada, peab enne hoolega kaaluma. Kõige parem on muidugi mahlapuu, mis kasvab oma või tuttavas metsatukas, linnast ja suurtest teedest kaugemal.

Kui mahlavõtt lõpetatud, lööb hoolikas mahlalaskja puust punni auku, et kask saaks kiiremini haava parandada.

Mis see kasemahl õieti on?

See on vesi, mille kasejuured maapinnast imevad, piki tüve üles rõhuvad ja milles eelmisel suvel talletatud varuained lahusena või uuteks aineteks kombineerituna üles okstesse (pungadeni) jõuavad. Selleks, et pungadest kasvaksid lehed. Mahla lastes juhib inimene osa voolust kõrvale. Puu ei tea, kas tal ongi pungi magusat mahla ootamas, ka talveune pealt maha saetud känd ajab järgneval kevadel mahla välja, sest juurestik jätkab ilmade soojenedes veel mõnda aega vanade varude arvel tööd. Võime pakutud võimalust kasutada ja kännu peale mahlalohukese õõnestada, ainult et prahti ja kuuejalgseid manulisi sigineb sinna “taldrikusse” tüütult palju.

Kas kasemahl on ka joojale kasulik?

Suhkrut sisaldab mahl tõesti vähe, enamasti alla 1%. Nii ei tasu temast siirupit aurutada: energiakulu on nii suur, et lusikatäis tuleb kallilt kätte. Aga kasemahl on puhas jook, kui teda puhtalt võtta ja hoida. See oli ta eelis vanal ajal, kui kevaditi maa sulamise ja suurvee aegu vesi mõneski kaevus sogaseks muutus, ja ka praegusel veevärgiajastul.

Kasemahl on tervislik jook – konservantideta, “light”, kuid samas sisaldab ka kasvu- ja mineraalaineid. Kõige tervislikum on aga kasemahlal käimine ise, eriti kevadõhtul, kui õhk on täis salapäraseid hääli ja lõhnu.

Kes tahab rohkem teada?

Seda, kuidas vanal ajal kasemahla kätte saadi ja sisse tehti ning temast isegi siirupit keedeti, on väga põhjalikult kirjutanud Aliise Moora (Eesti Loodus 1982, 4 ja 5). Tema lugudest saab ka teada, mis on mahlasopp, lestakas ja muudki... Kasemahla kohta võite veel lugeda Aili Paju artiklist Eesti Looduse eelmises numbris (lk. 57) ning Urmas Kokassaare loost siinsamas (lk.121).

Mahlapuu oma lastele ja lastelastele

Kui mahlapuid läheduses pole, siis tuleb nad vähemalt oma laste ja lastelaste jaoks istutada. Selleks on praegu, aprillis ja mai algul, igati õige aeg. Kask ei ole kuigi nõudlik ja istutamisel tuleb tähele panna ikka neid samu nippe, mis teistegi puude puhul: et juurekael ei satuks sügavamale kui eelmises kasvukohas ning et pandaks tugipuu juurduvat puukest toetama. Viljakas muld ei ole kohustuslik, kuid annab eelise nii kiiruses kui suuruses.

Paarkümmend aastat tagasi võtsime emaga kaskede istutamise ette. Tõime võsast ja panime lauda otsa mulda sõrmejämedused inimese kasvu vibalikud. Nüüd on tüved juba sellised, et kahe peoga enam ümbert kinni ei võta. Aga mõnelgi pool on sama vanad puud suuremad. Üht viga, mis sai tehtud, tean küll: valisime sellised puukesed, mida kanda jõudsime, aga arvasime, et mida pikem, seda parem. Ei olnud neil kaskedel selget pealatva ja maa-alune osa oli maapealsega võrreldes liialt kesine. Tuule kätte õõtsuma panduna kulutasid vibalikud aastaid, enne kui uute tingimustega (savimaa!) harjusid ja kogu jõu ühte harusse suunasid. Nüüd on puud lõpuks õiges kasvuhoos, aga mahla ma oma lastele sealt veel võtta ei või. Nemad oma lastele ehk küll.

Mõtle hästi järele ja küsi ka vanematelt või õpetajalt, kas saaksid tänavusel kase aastal kuhugi päris o m a kase istutada. Sobiva koha valikul kujuta endale ette, kui palju vajab sinu puu ruumi suurena. Kui tahad, et sinu istutustööd edaspidi ainult hea sõnaga meenutataks, pead arvestama ka varju suurust ja langemise suunda. Ära unusta, et maa-alune osa puust ulatub tüvest palju kaugemale ja võib nõuda endale vähemalt 5-meetrise raadiusega ala, kus kasejuured ja vari ei lase nõudlikel aiataimedel hästi kasvada.
Kui sobiv koht leitud, siis tuleb minna lähimasse metsaserva, söötis põllule või kraavipervele puukest otsima veel enne, kui pungad puhkevad. Pea siis meeles, et väiksem juurdub paremini ja arukasest kasvab sihvakam puu kui sookasest (kuidas neid raagus olekus ära tunda, sellest oli juttu Eesti Looduse jaanuarinumbris).