Mahtra soostik tervikuna kaitse alla!Tiit Petersoo |
|
Mahtra soostiku kogupindalaks on arvestatud 9670 ha, sellest ligi 60% (5670 ha) moodustavad madalsood, 10% (1000 ha) siirdesood ja pisut üle 30% (3000 ha) rabad [5]. Soostiku põhjaosa on tekkinud kunagise järve kinnikasvamisel, lõunaosa mineraalmaa soostumisel. Nüüdisajal toitub see ala sademetest, põhjaveest ja Tõdva ning Tuhala jõe tulvaveest [2]. Jäänukina kunagis(t)est järve(de)st leiame siit tänapäevalgi kaks järve: Järlepa (47,9 ha) – Rapla maakonna pindalalt suurim, ning Leva järv (10,1 ha) Harju maakonnas. Soostikku läbivad kaks jõge: põhja pool Tuhala (kohalike kõnepruugis ka Pedaka oja, Soojõgi), millesse vasakult suubub Matsi peakraav (nime-tatud ka Mahtra ojaks) ning lõunas Atla jõgi. Soomassiivide nimesid otsides võib sattuda kimbatusse, sest eri teatmeteoste ning kaartide andmed lahknevad. Pakun siin välja nimed, mille järgi soid kohapeal kõige paremini teatakse (vt. kaarti lk. 127). Kogu Tuhala jõest ida poole jäävat massiivi nimetame Leva sooks. Kohalik rahvas on aga andnud nimed ka selle eri osadele: Tuhala jõe paremkaldal loode poolt alates Laudja raba (kirjanduses ka Nõrava, Oru), Põlendraba (vahest kunagise rabapõlengu järgi?) ja Naisteraba (armastatud marjaraba!). Veelahkmeala Leva järvest kagus kannab nimetust Kõrgeraba (see on ka soomassiivi kõrgeim osa). Jõe vasakkaldal loodest kagusse ning seejärel lõunasse: Pahkla soo, Järlepa soo (Matsi peakraavini), Mahtra soo, Kolgu soo (lõuna pool Atla jõge) ning Juuru–Kuimetsa maanteest lõuna pool Ammassaare soo (nimetatud ka Silde sooks). Juba mainitud seljandike rida eraldab suurest soodelaamast Juuru soo. Selle põhjapoolset osa Atla jõe paremkaldal nimetatkse ka Matsi ning Atla rabaks [4]. Võhmad, mäed ja veeretisedSiinseid soid ilmestavad rohked soosaared. Tuhala jõest ida pool kannavad need nimetust võhma: Palgivõhma, Niinevõhma, Suur-Surmavõhma jne. Lääne pool Tuhala jõge hüütakse aga soosaari – mäed: Paljasmägi, Tammemägi, Norutusmägi jne. Nagu igal reeglil, on siingi erandid: jõe vasakkaldale jäävad Pealuuvõhma ja Rüütlivõhma, paremkaldale aga on “eksinud” Äiamägi. Elupõline metsavaht Jaan Pääsuke ning tema abikaasa Juuli kunagisest Särge külast Kõrgemäe talust teadsid nimetada kodu juurest Järlepani 30 mäge... Ka Mahtra küla ja mõisa taga öeldakse soosaarte kohta mäed: Punamägi, Tõnusaare-mägi, Palgimägi jne. Mäed ulatuvad üle Atla jõe Kolgu rabassegi (Väike ja Suur Kaunismägi jne.). Väike rabasaareke suurema külje all on aga rahvakeeli veeretis: Tõnusaare-mäe veeretis, Palgimäe veeretis. Haruldased taimed ja väärtuslik veevaruMahtra soostikus on taimi uurinud ning haruldusi avastanud harrastusbotaanik Arne Kivistik. Eesti Looduse lugejale peaks see mees teada olema kas või alpi võipätaka esmaleidjana Mandri-Eestist (vt. EL 1995, nr. 11/12, lk. 337), tema botaanilised avastused on jõudnud ka kogumikku “Estonian Wetland inventory 1997”. Mahtra soostikku tegi A. Kivistik huviretki juba poisipõlves. Nüüdseks on ta sealt leidnud 15 kaitsealust taime ning loodab, et see pole veel kõik. Haruldaste taimede poolest on Mahtra soostik tõesti rikas: mõnd harva nähtavat liiki võib siin leida mitmel pool ning lausa suurte kogumikena. Nimetagem näiteks II kaitsekategooria liike: soohiilakas (Liparis loeselii), ainulehine sookäpp (Malaxis monophyllos) ja Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza russowii), mis kasvavad nii Järlepa kui ka Leva soos. Et looduslikke (kuivendamata) madalsoid on Eestis üldse väheseks jäänud, siis polegi neis kasvavatel liikidel eriti palju eluvõimalusi. Tallinna botaanikaaia taimetundjad peavad aga nii floristiliselt kui ka taimegeograafiliselt kõige väärtuslikumaks raba palistavaid siirdesoid ja Tuhala jõe lammi madalsood. Need kooslused püsivad tänu looduslikule, rikkumata veere'ziimile. Väga olulised on siinsed sood veehoidjana. Tuhala jõgi, mis kogub oma vee Mahtra soostikust, toidab Eesti suurimat karstiala, selle maa-aluseid jõgesid ja Euroopa üht unikaalseimat loodusnähtust – Nõiakaevu. Ettevaatust! See kõik on ohus!1991. aastast kaevandatakse Leva raba kaguosas 40 hektaril turvast. AS Kose Põllumajandustehnika tahab turbavälju laiendada veel ligikaudu 400 hektarile seni looduslikus seisundis rabale (vt. kaarti). Kui nii suur tükk Tuhala jõge toitvat raba ära kuivendada, ei pääse muutustest karstiala (Nõiakaev!) ja haruldaste taimede kasvupaigad. Rahutuks teeb turbauurija M. Orru hinnang, et tänu soid läbivatele jõgedele-ojadele on kuivendustingimused selles soostikus head [2]. Ja AS MAVES-i tehtud keskkonnaekspertiisis ei nähta ohtu ei kaitsealustele taimedele, põhjaveele ega karstialale. Nõiakaevu kohta väidetakse, et tema ülevool võib varem-hiljem lakata ka iseeneslike, looduslike protsesside tagajärjel… See võib isegi tõsi olla, aga ei tähenda ometi, et peaksime siin ise kaasa aitama! Geoloogia instituudi teadurid juhivad tähelepanu muutustele, mida soo laialdasem kuivendus endaga kaasa võib tuua: 1. Miinimumperiood Tuhala jões pikeneb, see omakorda mõjutab karstiala veere'ziimi ning maapinnalähedase põhjavee taset. Viimasest oleneb Nõiakaevu suurveeaegne isevool. 2. Turbaväljadelt ärajuhitav happeline vesi võib hoogustada lubjakivide lahustumist, seega kiirendada karsti arengut. Tallinna botaanikaaia taimeuurijad tunnevad muret haruldaste taimede pärast: kui kuivendatakse raba, siis muutuvad kasvutingimused ka sellega piirnevail siirdesoodel ja jõelammil. Veetaseme alanemine ning pikem miinimumperiood annavad tõuke lamminiidu võsastumisele. Tehakse ettepanek jätta turbavälja ja siirdesoo vahele puutumatu raba vähemalt 150 m laiuselt ning veehulga säilitamiseks lammialadel kaaluda võimalust juhtida vesi turbaväljadelt mitte Kuivajõkke (nagu plaanitud), vaid Tuhala jõkke. Parim lahendus – kuulutada kogu soostik kaitsealaks,
Nagu kaardilt näha, on siinkandis praegu kaks väikest sookaitseala: Mahtra ja Atla, mis edaspidi sulanduksid tervet soostikku haaravasse Mahtra maastikukaitsealasse. Selle piiresse jäävad ka kaitsealused allikad Mahtra ja Kolgu soo vahel Atla jõe paremal kaldal: Ulmu allikad (ulm tähendab kauget, ligipääsmatut) ja rahvapärimustega seotud Õrde allikas (õrts – tüma koht, laugas, õõtsik). Kaitse- ja taastusre'ziimi vajaksid ka Lestemäe tammik ja puisniit, mis jäävad praeguse Mahtra sookaitseala piiri taha. Tulevase maastikukaitseala keskus tuleks loomulikult Mahtra külla. Viimistlusjärgus Mahtra õpitares on juba mõeldud, kuidas anda teavet turistidele ning kõikvõimalikel viisidel liikuvaile matkajaile. KIRJANDUS: Autori foto |
