Elu maapiiril

Sulev Kuuse

Ajal, mil kevadtalvine päike alustab kõrgemat taevaringi ning ilmad muutuvad soojemaks, võib sulava lume ja jää alt avastada nii mõndagi huvitavat. Näiteks lumivalge “ununenud” teokoja. Või mullusügisese kuremarja, mis pärast külmanäpistust mekib ehk pareminigi. Või prunnaka tammetõru, mille koore on irvakile ajanud heleroheline elualge. Või kellegi lehtede ning samblaga vooderdatud talvekorteri… Nii palju on meelde jätta kevadise tärkamise ajal. Kuid põnev on elu ka allpool rohutasandit – ole vaid kärmas hetkeks peatuma ja kummarduma…

Vihmaussi arvab tundvat iga inimene. Nii mõnigi on vihmaussi või mõnd tema suguvenda otsides kive pahupidi pööranud ja tuhkkuiva mulda kellegi aianurgas ühest hunnikust teise tõstnud. Ja siis vaikselt mõnuledes kalaussi jõe- või järvevees leotanud: üks lollike ühes, teine teises otsas. Vihmausse märkab linnainimene eelkõige pärast sooja kevadvihma, mil need tuhandete kaupa märjal asfaldil vingerdavad – neil õnnetutel pole enam lootust jõuda varjulisse ja toitvasse mulda. Aga selle üle vaevub rutiinselt tormav inimene vaid harvadel kordadel mõtlema.

Põnev on aga vihmaussi elu küll. Aguli kivisillutise vahel või linnaaedade hõredamatel rohuplatsidel näeme vihmasaju ajal või esimeste sajujärgsete minutite kestel vihmausside “tõelist ehituskunsti”. Maapinnale on ilmunud huvitavad kuhjatised – kõik ilusasti ridastikku ning justkui ühte mõõtu valatud. Kevadel annavad need väikesed mullahunnikud – koproliidid – vihmausside uruavade kõrval märku sellest, et vihmaussid on alustanud selle aasta toimetusi. Ümbertöödeldud ning huumusest vabastatud muld, mis on käinud läbi soolestiku, heidetakse maapinnale.

Mullakänkrate vahelt leiab hea otsimise korral ka vihmamao tee niiskesse ja kohevasse pinnasesse. Teda ennast – vaevalt. Rahvasuu on sellele loomale andnud rea tabavaid nimesid: vihmavagel, mullauss, tõukuss, ööuss, hellitavalt isegi maokene. Vihmaussi kutsutakse ka kastemaoks – ja eks hommikukastes kohtabki teda sagedamini kui keskpäeva päikesesoojuses. Nimed on ilusad, ja mis peamine, neid selgrootuid vägagi hästi iseloomustavad.

Vihmaussid sõrendavad ja kobestavad mulda, olles ise põhitoiduks muttidele. Metsalagendikel või põlluservades müttavate muttide tegevusjälgi, mutimullahunnikuid, kohtab sagedasti. Harvemini näeb huviline looduses mutti ennast. Tavaliselt ollakse pahased muttide maasonkimise peale, sest endast lugu pidav sametkasukas tumepruun või -hall loomake tuhlab suvilaomaniku maalapi õige korralikult segi. Tihti aetakse muti pahateod ka mügri ehk vesiroti kaela ja vastupidi. Üks on putuktoiduline, teine aga näriline, vesirott armastab pealegi vee lähedust. Inimese silmis teevad kurja nii mutt kui vesirott, kuigi mõlemad otsivad käike rajades endale toitu ja uuristavad pesalabürinti, elades igapäevast elu oma korra ja kommete kohaselt. Mutt on tugevate käppadega kuni 15 cm pikkune loomake. Tema sabajuppki on pisike. Et mutt naljalt päevavalge kätte ei tule, siis on ta igati kohastunud eluks allpool maapiiri. Ka tema silmi on raske märgata. Vilkalt liikuva pika ja terava nina juurel võib vaid aimata piirkonda, kus naha all on peidus normaalse ehitusega silmad. Mutti kutsutakse mütt või mütas, mült või mürk, aga ka maarott – igas Eesti maakonnas isemoodi. Tegelikult kuulub Eestimaa mutt ühte kolmest putuktoiduliste sugukonnast. Vastupidiselt oma lähisugulastele (karihiired ja siilid) on mutt kohastunud eluks pimedates maapinnalähedastes käikudes. Mutid võivad rajada mitme peaskambriga küllalt keerukaid, kilomeetritepikkusi urusüsteeme. Sarnaselt vihmaussidega (nahas valgustundlikud rakud) on ka mutid valguspelglikud. See-tõttu kulgevad mutikäigud tavaliselt mõnekümne sentimeetri sügavusel ja vaid aeg-ajalt võib kohata maa alt väljapuksitud mutimullahunnikuid. See on kohev muld, mis pole sobinud käiguseinte tihendamiseks.

Kevadised soojad ilmad panevad mutigi vilkamalt tegutsema, kuigi ega siis talv pole mutile, nagu ka karihiirele, magamise aeg – ikka peab vilkalt tegutsema, et eluvaimu sees hoida. Seega sobiks siin meenutada kõigile teada “Mutionu pidu”, mille algvariant “Mutionu pühadepidu” viib just kevadisse aega – ülestõusmispühade kanti (Andres Jaaksoo. “Mutionu peo” algvariant leitud. Nukits, 1998, 18). Eks kevadise ärkamise pidu looduses paneb ka inimese lõõritama.