Need vanad rajad...

Ann Marvet

Mäletan üht aastakümnete tagust aprilliööd, justkui olnuks see eile.

Kell läheneb neljale. On pime ja täiesti vaikne. Ainult meie sammud metsateel: astume sõnatult, vahetevahel teekonaruste taha komistades. Kusagil siin peab olema siht, sealt tuleb pöörata alla vasakule... Mingi kuues või seitsmes meel aitab ära tunda õige koha. Suundume mööda pehmet samblast rada madalate mändide vahele. Aeg-ajalt seisatame ja kuulame: vaikus. Iga oksakese praksatus tundub kaikuvat kilomeetrite taha. Peatume järjest sagedamini ja kuulame pikalt... Ikka vaikus. Oleme vist jõudnud pisut vara. Jääme mõneks ajaks paigale.

Koiduni on veel aega, aga eristan puuvõrasid taeva taustal. Õhk on karge, sookailulõhnaline. Toetan selja vastu tüve ja sulen silmad. Vaikus hakkab kõrvus helisema.

Ei tea, kui kaua olen nõnda suikunud, kui äkki kostub rabamännikust... Vaatame üksteisele otsa, sõnu pole vaja: see on tema! Võtame suuna ja hakkame astuma – sammhaaval, pidevalt kuulatades. Õõnsa kõlaga koputuste rida vaheldub ihumisega. Seame oma liikumise sellesse rütmi: koputuste ajaks tardume, isegi hinge kinni pidades, ihumise alates teeme paar-kolm pikka sammu edasi. Enne tundus, et hääl tuleb õige lähedalt, nüüd oleme liikunud juba tubli sadakond meetrit, aga ikka kostavad lummavad helid kusagilt eest.

Mets on vahepeal ärganud: ümberringi kümnete lindude hääled, laulurästas üle kõige... Aga kõrv püüab vaid üht. Nii, jälle ihub: nüüd robinal edasi! Veel ja veel. Lõpuks näen teda hahetava taeva taustal: tume kogu jändriku soomänni oksal – nokk taeva poole, saba lehvikuna laiali ja tiivad kohevil. Puhtad helid, mis tulevad suure linnu kurgust, saavad metsast vastu kajades erilise kõla. Kujutlen, kuidas ta ihumise aegu silmad suleb, aga seda ma aovalges ei näe, näen vaid nõiduslikku siluetti. Hing tõuseb kurku...

Metsiseisand ei tea, et oleme siin. Ta ei tohi teada ega saagi. See jääb saladuseks, mille võtan endaga kaasa.

^

Sõidame autoga mööda sirget metsateed. Järgmisest teeristist paremale, siis teine kvartal. Olemegi kohal. Ronime autost välja ja... täpselt seal, kuhu juhatati, seisab “hull” metsis oma täies suuruses ja ilus. Tema juurde ei ole vaja hiilida sammhaaval ööpimeduses, pole ka karta, et ta tulijaid nähes põgeneks. Nokk laiali ja tiivad losakil, keerutab ta siinsamas teeveeres, ihub ja koputab. Päikesepaistel saab teda hõlpsasti pildistada, kas või paari meetri pealt. Ja laulgi on sama...

Ei, siiski mitte: koidueelses metsas kõlas see hoopis teisiti. Ja pildid? Mis ma nendega peale hakkan? Nad ei meenuta mulle ju midagi, mis hinge liigutaks. See lind on haige, haletsusväärne.

Miks me õieti siia tulime?

Lahkudes heidan pilgu üle õla: metsis keerab pea viltu ja vaatab meile järele. Tunnetan kogu tema olemuses etteheidet. Inimese süül oma loomulikust elukeskkonnast ilma jäetuna on lind minetanud selle, mis teeb temaga kohtumise ihaldusväärseks.

Oma noorusaegadel hulkusin palju mööda metsi ja soid. Looduseradadel justkui laadisin end, et siis jälle nädalapäevad linnaelu elada. Linnas ammutasin lisajõudu muusikast, usaldades end väga erinevate loojate helimaailma. Mõnd neist ma siiski ei mõistnud: muusika ei kõlanud minus vastu. Ma ei saanud sinna midagi parata.

Ja siis – see oli kunagi seitsmekümnendatel, kui hakkasime avalikult rääkima hävingust looduses meie ümber – puhkes üsna paljusid inimesi haarav sõnavahetus linnades hukkuvate puude pärast: heitgaaside ja talviti lumele puistatud soola tõttu jäid sõiduteeäärsed puud kiduma ning paiguti surid. Süüdistati, vaieldi, tehti ettepanekuid. Keskustellu sekkus ka üks mai-nekaid heliloojaid. Ta hämmastas looduse poolel seisjaid arvamusega, et linnas ei peakski vaeva nägema elusate puudega, et tänavaid võiksid dekoreerida näiteks... plastmasspuud.

Plastikmaailm, plastikmuusika... Nüüd taipasin, miks ma ei mõista tema helikeelt: see pärineb mulle võõrast maailmast! Oma dissonantside ja muu eripärasega võib sellinegi muusika kütkestada, kuid ilmselt ei jõua nende inimesteni, kelle helitaju on arenenud loodushäälte taustal.

Aga maailm me ümber muutub, inimene ka. Võime küll naerda naljahammaste väite üle, et hamburgerisööjate järgmine põlvkond paistab silma suure suu poolest, aga ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et suur osa tänapäeva linnainimesi kardab metsavaikust ja ei talu pastöriseerimata (loe: elusat) piima. Mõnigi Lääne-Euroopast tulnu jahmub, nähes meid metsas isukalt mustikapuhma kallale asumas või rannas kibuvitsaõunakest näksimas: neid on lapsest saati õpetatud, et looduses ei tohi mitte midagi toorelt suhu pista. Nad söövad konservantide ja igasugu muude E-ainetega turvaliseks (ning ühtlasi tuimaks) muudetud toitu. Nad ei teagi, kuidas maitseb värske piim või lõhnab soe koduleib. Kui paljud meistki seda enam teavad?

Ent heaoluühiskonna turvalisusel on oma hind – allergilised lapsed, tülpinud ja agressivsed noorukid... Mõtlen “hullule” metsisele. Ta ei saa aru, mis temaga sünnib, ei tea, et on kaotanud iseenda. Võib-olla tunneb ta end sama kindlalt nagu inimlaps umbse ning kurdistava diskosaali sähvivates valgusvihkudes. Mis saab ohutunde kaotanud metsisest? Mida igatseb tundetuks tümitatud noor inimene?

Käisin üle aastate taas Nokul, Kakerdi raba ääres Kõrvemaal. Kunagise sepikoja aset tähistavad kaugele üle raba kiikavad põliskased. Vana rehielamut, mille köögiaknast peremehe silm kunagi järve veepeeglini küündis, meenutavad vaid kõrgesse rohtu kasvanud vundamendikivid. (Neil peesitanud süsimust rästik heitub mu sammudest ja libistab end hääletult takjate varju.) Hooneist seisab püsti vaid pool aita, kuhu keegi on püüdnud ulualust seada.

Aida palkseinal naela otsas ripub kilekott, leian sellest päevi näinud kaustiku. Külalisteraamat! Lehitsen ja loen. Tundub, et enamik siin peatujaid on noored inimesed, kes väikeste sõpruskondadena end Kõrvemaal “laadimas” käivad. Küllap tulevad nad Nokule sooviga enne koitu rabale jõuda: et olla kesk tetrede “pudrupada” ja kuulata üle lageda kaikuvat sookurgede hüüdu, et näha auravate laugaste tagant tõusvat päikeseketast ja järvekauri ehk kakerdajat perega omanimelisel järvel...

Nad lähevad siit edasi läbi metsade. Jõuavad Suurele ja Väikesele Kalajärvele, võtavad suuna piki Tarvas- ja Jänijõge või üle Valgehobuse mäe.

Nende kõrv tabab kuuseladvast tibatillukese kuldpea-pöialpoisi vaevukuuldava laulu ning tunneb kakkude öist kõnet. Küllap teavad nad ka sügislehtede langemise hääli ja lõhnu ning tajuvad kevadtalvel lumekristallide sulamise helinat... Just nii, nagu eelmised looduserändurite põlvkonnad siinsamas aastakümneid tagasi.

Eestimaal õnneks jagub veel paiku, kuhu aeg-ajalt põgeneda plastikajastu värvide, lõhnade ning helide eest. Ja tänasegi ränduri rõõmuks on kusagil raba ääremail metsis – puhta looduse sümbol, kelle pulmalaulust saad osa vaid siis, kui tahad ja suudad jääda märkamatuks.