Tedremäng

Arne Ader

Mõnikord ju võib endale lubada ühe ilusa aprillihommiku... Tõusta pärast südaööd ja vantsida kilomeetreid kahvatus kuuvalguses. Et üle sooõõtsikute veeväljade ja läbi rabasaarte sookailutihnikute jõuda sinna, kuhu talvekuudel sai imelise vaatemängu jälgimiseks valmis seatud tedreonn.

Kuu on vahepeal laskunud pilvede rüppe, seepärast algab tänane etendus hämaruse eesriiete taga. Vaid vaikusest tulevad ja sinnasamasse suubuvad tiivarobinad annavad märku, et esimesed tedrekuked jõuavad just nüüd mänguplatsile. Kohtumispaika, kuhu on tuldud juba kümneid, aga võib-olla sadu ja rohkemaidki tedrepõlvkondi.

Tedremängu põhimõte on lihtne – mänguplatsil tuleb hõivata võimalikult keskmes asuv ala. Just seal pärjatakse ühel kaunil hommikul võitjaid parimaga, millest tedrekuked võiksid kevaditi unistada – armsa tedrekana hellitustega. Et pääseda platsi keskme poole, tuleb võidelda siseringis paikneva vastasega ja loomulikult teda võita. Kui see ühel õnnelikul päeval korda läheb, võib vaimu valmis seada uueks kähmluseks veel tugevama, mängukeskmele lähemal asetseva kukega. Nii meenutab tedremäng spordivõistlusi, kus lõppvooru jõutakse läbi veerand- ja poolfinaali. Et võidukas olla, tuleb aastaid eesmärgi poole püüelda. Kukkedel kulub suur osa elust, et end üleüldse mänguplatsi äärelegi võidelda.

Tedremängus on omad kindlad reeglid nagu igas traditsioonidega mängus ikka. Kõrtsikähmlusega pole siin midagi ühist, alatasa käib kusagil aus duell. Oma territooriumi valvamiseks käiakse ringiratast mööda piiri, ühe naabri juurest teise juurde. Kui üks naabritest tunneb piiri korrigeerimise vajadust, ei sobi tal kaugeltki veel vastasele otsejoones kallale söösta. Esialgu aetakse vaid sulestik kohevile ja lastakse kõrgele üles tõstetud nokast paar kõige kõhisevamat kõhvi, nii et hingeaur tõusvates päikesekiirtes taeva poole tõuseb. Eks siis naabergi vastab oma parima kõhviga ja mõnigi kord saavad piirid niiviisi ära mõõdetud. Ent kui arusaamatus siiski püsib, pole muud, kui tuleb jõud proovile panna. Selleks hüpatakse vastamisi kõrgele õhku, klobitakse teineteist tiibadega, püüdes nokaga haarata rivaali pealaest. Kes seeläbi kõvasti kolki saab, sellel on targem taganeda, saba sorakil ja tiivad lidus.

Täna võitlus niivõrd tõsiseks ei lähe. Lühikest aega käivad küll kukkede hüpped veidi kõrgemalt. Siis, kui koidu eel maandub platsile üks tedrekana. Ent too ei taha seekord meessooga tegemist teha. Nopib edevalt mõne jõhvikamarja ja lendab minema, kui üks rüütlitest talle liig ligi tikub.

Vahepeal on hakanud osa tedrekukkedest kudrutama. Kõhvi kähisevast susinast tunduvalt meeldivama hääle tähenduski on hoopis heasoovlikum – kilomeetrite taha levivana annab see vahvast ettevõtmisest kuulda kogu ümbruskonnale, eelkõige muidugi tedrekanadele. Karm susistamine ja hellitav kudrutamine on tedremängu kaks lahutamatut helipilti. Nagu on lahutamatud ka armastus ja sallimatus, meelitamine ja tõrjumine – vastaspoolused, mis suunavad küllap kõigi maisete olendite elu.

Veel enne koitu on paljude tedrekukkede üheaegne kudrutamine sulanud laulumulinaks, ilma milleta on raske ette kujutada kevadist sood. Ja siis pillab päike rabale esimesed kiired ning tedred jäävad vait – on rebasetund, aeg, mil tuleb olla tähelepanelikum hommikuti jahti pidavate kiskjate tõttu. Nüüd täidetakse endigi kõhtusid mullusügiseste jõhvikamarjadega ja lastakse esile pääseda sookiurudest naabrite tasastel laulusalmidel. Mõnekümne minuti pärast asuvad tedred taas mängima, ent päikesevalguses pole neil täna enam suurt hoogu. Ühel hetkel lendab platsilt minema esimene tedrekukk, tema järel teine, siis lausa mitu kukke korraga…

Kui mänguplats on lõpuks tühi, tõmbavad endile tähelepanu kümmekond süsimusta kogu, kelle keksimine rabapeenarde vahel lageda teises servas meenutab kangesti tedremängu. Nood tumedad kujud on rongad ja nende põhilised mängutuurid leiavad aset hoopis kõrgel õhuvallas. Näib, nagu oleksid nad seekord nõuks võtnud tedremängugi selgeks õppida. Sest miks nad muidu saalivad rabapeenarde vahel, ajavad üksteist taga ja hüppavad vastamisi üles õhku. Mäng mis mäng, ei ole selles virr-varris märgata mingit tulutoovat tegevust. Kuid teiselt poolt – mõnikord ju võib endale lubada ühe ilusa aprillihommiku…