Palsam hingele ja kehale

Tõnu Noorits

Olen vahel mõelnud, mis vägi küll veab inimesi maale, metsa, mere äärde – päikese ja vihma, pori ja lumega. Mitte biolooge, kelle puhul valitseb tunnetuslik seos maailmavaate ja lemmikeluviisi vahel, vaid ajaloolasi, filolooge, juriste ja muid seda sorti sügavalt urbanistliku elustiiliga inimesi. Ilmselt stress ja tüdimus. Ühiskonnas, inimsuhetes on agressiivsust ja stereotüüpsust alati rohkem kui looduses. Loodus on diskreetne: ta ei suru ennast peale, ei muutu tüütavaks, jättes avastamisrõõmu kõigile, sõltuvalt indiviidi häälestatusest ja tunnetuslävest. Loodus on palsam hingele ja kehale. Inimesed on erinevad ja nii käiaksegi looduses üksi, kaksi või kambaga, käed taskus või binokli ja fotoaparaadiga. Ennast maha laadimas ja avastamas.

Seiklusalti inimesena olen püüdnud kinni haarata elu poolt pakutud võimalustest – käinud nii sõjas (Tšetšeenia, 1996), militaarsetel rahumissioonidel (Lõuna-Liibanon, 1997; Bosnia, 1998) kui ka Euro visiooni lauluvõistlustel (Oslo, 1996; Dublin, 1997), suhelnud paljude suurepäraste inimestega. Kuid ligi paarikümne Eestis ja teistes Euroopa riikides toimunud isikunäituse hulgas pole paraku ühtegi loodusteemalist. Kuidagi ebamugav ja piinlik lugu – ikkagi bioloog ju. Olen paraku loodust pildistanud katkendlikult ja suhteliselt vähe, lähtudes pragmaatikuna eeskätt konkreetsetest projektidest, mis on olnud valdavalt inimkesksed.

Väljakujunenud tava kohaselt pean siinkohal rääkima ka aparatuurist, millega töötan. Konservatiivse inimesena kasutan Nikon kaameraid ja optikat fookuskaugusega vahemikus 20–500 mm. Eelistan järgmisi filme: Fujicolor Reala (100 ASA), Fujicolor Superia (400 ASA), Fujichrome Velvia (50 ASA), Fujichrome Astia (100 ASA). Gravitatsioonijõudu tuleb ületada mõne lendava aparaadi abil – eelmisel kevadel kasutasin selleks väikelennukit Cessna. Rikkamale rahvale soovitaksin aga väikekoptereid, sest isegi miinimumkiirusel (~80 km/h) liikuvalt lennukilt on raske kvaliteetset tööd teha.

Ülal olev esteetilise visuaalgraafilise kujundiga, napis värvikoloriidis pilt üleujutustest Emajõe vesikonnas sobib minu arvates suurepäraselt iseloomustama aprilli – suhteliselt vaikelulist kevadkuud enne tormilise vegetatsiooniperioodi algust.