Ja päev saab teise näo...

Edgar Kask

Vaikusesse tardunud maailma rebestab sookurgede hüüd. See tuleb hommikuudust, Naelaaugu laugaste tagant. Õhk heliseb vastu. Olen kurgedest vaevalt saja sammu kaugusel ja tunnen, kuidas mööda selgroogu jooksevad sipelgad. On pühalik päikesetõusueelne aeg, hüüule vastavad teised haudepaarid Augjärvelt ja Ohepalu rabalt.

Tean, kus kured pesitsevad, ja tulen hiljem tagasi, et pildistada poe-gade koorumist. Sel aastal on mul õnne: vanalind hiilib pesa juurest eemale ja oh imet – ühel munal on koor katki ning august vaatab välja pisikene kurenokk. Järgmisel päeval on poeg koorunud ja ukerdab pesal, kolmandal põgeneb paari meetri kaugusele. Nüüd hakkab kooruma järgmine.

Mõni aeg hiljem leian pesast kaks munakoort, linnud on lahkunud. Uuesti näen neid juuli lõpus: pojad on peaaegu vanalinnu suurused, kuid heledamad. Jaanalinnu kombel joostes põgenevad nad rabamännikusse.

Miks on sookurele antud nii vali hääl, mille kõrval teiste soolindude laul tundub ojakese vulinana? Ent miks on välja mõeldud karjapasun – see pikk toru, mis taeva poole aetakse…

Võid käia terve päeva mööda vaikusesse mattunud raba ning kuulda vaid korra kurgede kauget paarishüüdu. Ja tunned, et retk on läinud täie ette. Ainult üks kord, ja terve päev saab teise näo.