Kaskede pere

Ülle Reier

Kaselehed on täis kasvanud. Silmame nüüd nende lõplikku suurust ja kuju veel enne, kui lehesööjad mõne osa neist oma maitse järgi auguliseks-sakiliseks kujundavad.

Neli kodust kaske.

Praegu on parim aeg uurida, kas talvel aru- või sookaseks arvatu ka leherüüs sama mõõdu välja annab. Vaata pilte ja võrdle arukase (vasakul) ja sookase (all) lehti. Peale lehe kuju ja serva tunnuste pane tähele ka lehe karvasust. Siledatest arukase lehtedest erinevalt on sookase lehed noorena rohkem, vanemas eas vähem karvased. Isegi kui leht tundub pealispinnal peaaegu sile, näed karvu leherootsul ja alaküljel (külgroodude nurkades).

Imelihtne, kui vaid kased ise neist tunnustest rangelt kinni peaksid. Kogenematu silm laseb end kergesti eksitada, sest erinevusi põhjustavad ka kasvukohatingimused – valgustatus ja niiskus. Ja kui veel neid hübriide ei oleks… V. Masingu ja H. Rebase raamatu “Kase aasta” lõpust leiame terve tabeli, mille toel kaseoksa uurides ja punkte kogudes saab valgetüvelise kase liiki peenemalt kaaluda.

Kõik täisealised kased ei pea alati ka ilmtingimata valge tüvega olema. Maailmas on nii kollase kui ka pruunitüvelisi kaski ja kaks, kelle koor kunagi valgeks ei lähe, kasvavad Eestiski. Ei tea, kas olete neid niiskete kasvukohtade põõsaid kohanud ja neis kase ära tundnud?

Meie kahest põõsaskasest tuntakse paremini vaevalt meetrikõrgust vaevakaske, mis kasvab kõige meelsamini rabas. Uuri temagi lehti fotolt. Kes on sattunud sügisel Lapimaa tundrutesse, mäletab teda, sest seal võtavad vaevakase lehed sügiseti ilusa punaka tooni. Sama teeb vaevakask vahel ka meie rabades.

Madal kask on samuti põõsas – kohe juurekaelast kasvab välja mitu oksa, millest ükski teistega võrreldes jämeduses või kõrguses väga olulist edumaad ei saavuta. Pildilt saad ettekujutuse, milline näeb välja madala kase põõsas. Et lähifotot sellest liigist polnud, siis lisame pildile lehekontuuri. Veel üks tunnus: madala kase noored võrsed on kollakate näärmetäppidega. See kask kasvab kõige meelsamini siirdesoos, aga teda võib kohata ka veekogude kallastel. Kõrgus küünib tal 1,5 kuni 2 meetrini.

Põõsasjad kased ei pea samuti liigipiiri, andes omavahel elujõulisi hübriide, kuid

hübriidkaskede vanemaid tagantjärele tuvastada pole lihtne.

Mõni aasta tagasi huvitus kolleeg Austriast Eesti herbaariumides leiduvatest hübriidkaskedest. Inventuuri tehes selgus, et Eestist on leitud kõigi nelja liigi kombinatsioone. Näha oli ka aastakümnetetaguste kogujate ning määrajate kimbatust, sest mõnikord olid herbaarlehed saanud külge mitmekordse hübriidi sildi. Kolmikhübriid on siiski kahtlane, sest kahe kaseliigi vahelised hübriidid võivad küll suureks kasvada, aga ei ole ise enamasti viljakad. Nii peaks edaspidine ristumine kolmanda liigiga olema lausa erakordne juhus. Rohkem kui kahe liigi korrutusmärkide abil ühendatud nimejorud herbaarlehtedel näitavad siiani ainult seda, milliste kaseliikide väliseid tunnuseid uurija märkas. Kulukad ning keerukad pärilikkusaine uuringud, mida alles viimasel ajal taimeliikide eristamisel rakendatakse, ei ole siin veel arvamuse aluseks olnud.

Kaseliikide loendajadki on kimbatuses,

sest erinevatel aegadel on uurijad kase perekonnas eristanud 35 kuni 200 liiki! Selline pea kuuekordne vahe tuleneb liigi erinevast piiritlemisest: mõni ruttab iga iseärasuse puhul uut liiki kuulutama, teised jälle eristavad meelsasti vaid liigisiseseid varieteete ja vorme. Punalehist või lõhislehist arukase vormi eraldi liigiks ei peeta, kuigi eripära paistab kohe silma. Ei peeta sellepärast, et looduses võib üksikuid lõhislehiseid arukaski tekkida ja kaduda, kuid vabalt ristudes ja seemnest uuenedes kaob erilisus kergesti järgmiste põlvede tavaliste arukaskede hulka. (Aru- ja sookase vorme tutvustatakse ka siinsamas ajakirjanumbris, lk. 218–219.)

Selleks, et kogeda meie kodumaistest kaskedest selgelt erinevaid võõrliike, polegi vaja sõita kaugele. Kümnekonnaga neist saab hõlpsasti kohtuda meie botaanikaaedades ja dendroparkides, kus võib näha raudkaske, suhkrukaske ja paljusid teisi. Lugemist nende kohta leidub nii juba tuntud raamatus “Kase aasta” kui ka E. Laasi “Dendroloogias”.