Euroopa kivine koopailu

Ilmar Kask

Inimesel on koopaga ammused suhted. Juba ürgvanal ajal on ta koopas varju otsinud, seal elanud ja tegutsenud.

Ometi ei ole inimene jõudnud maailma arvutuid looduslikke koopaid veel tänasekski läbi uurida. Lõputute koopakäikude sügavustes, kus valitseb pilkane öö, suudavad alaliselt elada vaid mõned pimedad kilgid, ämblikud, kalad, kahvatut värvi prooteused (haruldased kahepaiksed loomad, keda leidub mõningates Euroopa ja Ameerika koobastes). Pimedus ei häiri neid, kel puudub võime näha. Koobastes tunnevad end vabalt ka nahkhiired, neil aitab pimeduses liikuda nende radar. Inimene aga tahab, et oleks v a l g u s. Kusagilt paistev valgusekuma toob esile koopa s a l a p ä r a ja i l u.

Maailma suurimad koopad on k a r s t i t e k k e l i s e d. Karst on levinud vee poolt lahustatavates kivimites (lubjakivi, dolomiit, kriit, marmor, kips, anhüdriit, kivisool jt.). Lõhede ja pragude kaudu tegutsema pääsenud vesi jõuab paljude tuhandete või miljonite aastate möödudes välja uuristada tohutuid maa-aluseid hiigellabürinte. Käikude kogupikkuselt (500 km) on suurim Mammutikoobas Ameerika Ühendriikides, sügavaim (1535 m) on Gouffre Jean-Bernardi koobas Prantsusmaal Alpides.

Karstil on mitu palet. Algse tormakuse rahunedes on karstil mahti tegeleda ka enda loodud koopatühemike ehtimisega. Karst kasutab selleks omatoodetud t i l k e k i v i või n õ r g k i v i. Tilk-tilk! Värelevast piisast lahkub süsihappegaas, pakku pugevast veenatukesest vabaneb kübeke setet: aga kui palju siis ühest veetilgast ikka saab! Lausa hämmastav, millise kuju võib see sete pikapeale võtta: osa ripub kõikvõimalike purikatena laest (stalaktiidid), osa kohmab põrandalt vastu tõusta (stalagmiidid) või on juba jõudnud kasvada toekateks täissammasteks (stalagnaadid), osa moodustab õhulisi eesriideid, osa drapeerib seinu.

Koopapõhjas võib vesi koguneda maa-aluseks järveks, teisal otsib läbi koopakäikude endale teed jõgi. Vaikne selge roheline või sinine vesi... Ja stalaktiidid-stalagmiidid: valged, kollased, oran'zid, pruunid, punased... hallid, mustad. K õ i k v ä r v i t o o n i d, läiketa või läikega.

Siin toodud piltidel on vaated kuulsast D e m ä n o v s k á karstikoobaste süsteemist, mis asub Slovakkias Madal-Tatra mägedes. Demänovská koobas avastati 1921. aastal. Koopasüsteemi pikkus on üle 8400 meetri. Tänu tilkekivide rohkusele ja erilsele mitmekesisusele on Demänovská tõenäoliselt Euroopa kauneim koobas. Seal käib palju turiste.