Mida lubab ja milleks kohustab igaüheõigus?

Veljo Ranniku

Viimastel aastakümnetel üha rohkem inimesi haarav soov veeta vaba aega looduses on tekitamas tõsiseid pingeid nii looduses käijate ja maaomanike vahel kui ka looduskaitse ja -kasutuse vallas.

Kui varem koondusid puhkajad kuurortasulatesse ja supelrandadesse või mägiküladesse, kust tõstuk viis neid 10 minutiga otse jääliustikele, siis tänapäeval hajub arvestatav osa puhkajatest ka kaugete kõnnumaade metsakolgastesse ja soodesse, otsides võimalust olla omaette ning näha ehedat loodust. Seda igal aastaajal. Harrastustest võidab kalastuse ja jahi kõrval üha enam mainet korilus – mitte elatumisvahendina, vaid ühena vaba aja sisuka ja tervistava veetmise viisidest.

Mõistetavalt toob võõra ilmumine eravaldustesse kaasa arusaamatusi ja pahandusi. Põhjamaades lähtutakse tõdemusest, et senist igaühe liikumisvabadust tuleb omandi kaitse ja omaniku häirimatuse nimel piirata. Lääne-Euroopas ollakse aga vastupidisel seisukohal – inimeste liikumisvabadust tuleb avardada ka eramaade arvel.

Mitmed Põhjala rahvad – saamid, soomlased, rootslased –, kelle koduloodus on lõunapoolsemaga võrreldes haavatavam, juhinduvad igiammuste aegade kirjutamata tavast, igameheõigusest, mis seni on maaomaniku ja külalise suhteid reguleerinud piisavalt hästi. Tänapäeval paraku peetakse vajalikuks tuua igameheõigusele toeks juba seadus, sest tava on muutumas kohuseks.

Ka Eesti Vabariigi omaaegne seadusandlus sisaldas või kavandas mitmeid sätteid, reguleerimaks maaomanike ja looduses liikujate suhteid. Need on enamasti üle kantud meie tänastesse seadustesse. Suhteid looduses reguleerivad asjaõiguse (edaspidi AS), kaitstavate loodusobjektide (KLOS), metsa- (MS), muinsuskaitse (MKS), vee- (VS), jahikorralduse (JKS), kalapüügi (KPS) seadus. Nii seadusega sätestatud kui ka tavaõigusega kinnistunud looduses viibimise kord ja eetilised normid on kokku võetud keskkonnaministeeriumi poolt välja antud väikeses raamatukeses “Igaüheõigus” (1996).

Selle koostamisel tuli arvestada asjaolu, et vahepealsed 50 aastat olid pea peale pööranud Eestimaal talude päriseksostmise aegadest väljakujunenud ja asundustalude väljamõõtmisega kinnistunud head tavad, ähmastanud arusaama omandist üldse. Praegune maaomandi taastamine ei ennista hoobilt kunagisi eetilisi norme, eelkõige vastastikust sallivust. Ka looduses uitaja ei oska alati seada oma soove vastavusse omandi piiride ja omaniku huvidega.

Niisiis,

IGAÜHEÕIGUS tagab kõigile võimaluse viibida looduses ja kasutada loodusande, kaitstes samal ajal nii loodust kui ka omandit.

Et sellegi õiguse rakendamisel võib juhtuda vääritimõistmist, siis on mõlemal – maaomanikul ja matkajal – kasulik teada, millele oma käitumist õigustades toetuda (viitame õiguslikule alusele seaduse lühendiga sulgudes):

• inimesel on õigus liikuda jalgsi, suuskadel, ratsa, jalgrattaga või paadiga ja viibida kõikjal vabas looduses, kui seda kooskõlas seadusega ei keela omanik või kaitseala eeskiri (AÕ, KLOS); see õigus ei laiene mootorsõidukitele väljaspool avalikke teid (hea tava, KLOS);
• igaühel on õigus korjata metsamarju, seeni, lilli, sarapuupähkleid ravimtaimi jt. loodusande, kui seda tarastuse või sildiga ei keela maaomanik (AÕ, MS); tehnilise toorme (pajukoor, männivaik jms.) varumine igaüheõiguse alla ei kuulu (MS, hea tava);
• maaomanik ei tohi tõkestada inimeste pääsu avalikuks kasutamiseks määratud veekogude äärde: igaüks võib liikuda kallasrajal, randuda ning supelda ööpäev ringi. Silduda võib aga ainult sillaomaniku loal (AÕ, VS);
• kalastamist ja jahti igaüheõigus ei reguleeri (JKS, KPS);
• päikese loojumisest kuni päikesetõusuni võib eramaal viibida ainult maaomaniku loal. See keeld ei kehti aga kallasrajal, avalikul veekogul ja teel (AÕ, MS, VS);
• lõket võib süüdata vaid maaomaniku loal, v.a. ettevalmistatud ja viidaga tähistatud lõkkekohas (MS, hea tava);
• maaomanik peab võimaldama minna mööda kohalike tavade kohaselt väljakujunenud jalgradu supluskohta, loodus- ja muinsuskaitse objektide juurde (AÕ, hea tava);
• kellegi õuemaale, aeda, istandikku, jm. võib võõras minna ainult kindla põhjendusega, näiteks selleks, et küsida luba eramaal viibimiseks, joogiveevõtuks jne. (AS, hea tava);
• loodust ei tohi risustada (MS, KLOS, hea tava) ;
• avalikuks kasutamiseks lubatud veekogude nimistu on kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega (ilmunud Riigi Teatajas 1996, 58, 1090). Need veekogud on võrdsustatud avalike teedega (AÕ, VS);
• alla 100 ha suurustel järvedel on lubamatu sõita mootorpaadiga (hea tava).

Neid, kes rikuvad seadusega sätestatud korda, ootab karistus. Omanikule tekitatud kahju tuleb hüvitada (kas vabatahtlikult või kohtu korras), heade tavade rikkuja pälvib üldise hukkamõistu.

Vaatamata sellele, et igaüheõigus tugineb paljudele seadustele, on ta põhimõtteliselt KULTUURINÄHTUS, millest peaks kujunema matkaja, puhkaja ja omaniku suhteid korraldav hea tava.