Ööbiku kevad

Rein Maran

Proovime seekord lõpetada maikuus alustatud looga ja piilume taas läbi filmikaamera ööbiku ellu.

“Eesti laululinnud” – Täiskurnas on tavaliselt 5 muna (3–6). Munad on pruunikad kuni oliivrohekad, tihti tumedama laigutusega ja hõredate mustade juussoontega. Hauduma hakkab emalind pärast eelviimase või viimase muna munemist ja see kestab 13–14 päeva.

Seega oli meil ettevalmistusteks aega vähem kui kaks nädalat. Kuigi ümbruses laulis teisigi ööbikuid, ei õnnestunud nende pesi leida. Pesaehituse lõppedes aga jääb nende linnukeste askeldamine nii haruharvaks, et ainult ülimalt õnneliku juhuse läbi võib märgata rohurindesse sukelduvat ööbikut ja avastada hästi varjatud pesa. Umbropsu põõsaaluseid läbi tuulates võib pesa kogemata puruks tallata või linde kohutades sundida neid seda maha jätma.

Niisiis oli meie ainus võimalus juba välja peilitud pesa. Kui kaua ema ära käib, oli enam-vähem selge. Selle aja jooksul tuligi pesale läheneda ja tegelik asukoht kindlaks teha.

Pesa asus täpselt seal, kus arvasime. Naadivarte vahele põimitud kena kopsik oli seestpoolt vooderdatud pehmete taimejuurte ja ebemetega, sekka ka mingi looma karvu. Pesas ilutses isegi üks muna.

Nüüd tuli kaamera paika panna. Kõige keerukam, vastutusrikkam ning aeganõudvam on pesa avamine kaamerale. Seda tuleb teha nii, et vaid kaamera sinna näeks, mujalt aga oleks sama varjatud nagu ennegi. Rohurindesse kitsa koridori rajamine algab tavaliselt korraga nii kaamera kui pesa poolt. Seda rohulõikamise juveliiritööd saab teha ainult siis, kui lind on pesalt lahkunud. Tähtis on leida tema kõige lühem äraolemise aeg. See aeg miinus üks viiendik ongi tegutsemisaeg. Et lind muutustega harjuks, võib pesa lähedalt esialgu kõrvaldada ainult mõne taime päevas. Kaameravarje poolt tohib lõigata veidi julgemalt. Ent tegutsema peab ikkagi äärmiselt ettevaatlikult. Eksimuse eest on ainult üks karistus – ärahirmutatud lind jätab pesa maha.

Tuleb ka jälgida, et askeldamist ei märkaks varesed või harakad. Need tähelepanelikud ja nutikad linnud uurivad hiljem tingimata tööpaiga läbi ja siis on kõik kadunud.

“Vaatluskoridori” sisselõikamiseks kulus veidi üle nädala, kusjuures pidime järgima ööbikupere elurütmi. Lõpuks olime niikaugel, et kaamerasilmast võis näha pesal toimuvat. Poegade koorumiseni oli arvestuse järgi jäänud ainult mõni päev.

Esimesest päevast pool kulus emalindu imetledes. Polnud me ju teda kunagi nii lähedalt näinud! Aeg-ajalt ööbik tõusis, ringutas, kohendas ennast, pööras mune – neid oli vaja ühtlaselt soojendada. Siis tardus jälle liikumatusse. Äkki haigutas pikalt ja mõnusalt. Silm vajus pikkamisi kinni. Rahu. Tundsin, kuidas endalgi laud raskeks muutusid.

Järsku tõstis lind pea. Piidles erksalt ümbrust. Veider, see ärevus kandus üle minussegi – olin korraga virge. Piilusin kaamera kõrvalt ärevalt paremale ja vasakule, lihased tõmbusid pingule. Tundsin südametukseid kiirenevat...

Ei midagi. Koos rahunesime. Tardusime. Aeg voolas...

“Eesti laululinnud” – Läheduses laulev isalind jälgib teraselt kogu ümbrust ja jälgib, et emalind pesalt ei lahkuks. Kui emalind siiski üritab pesalt lahkuda, lõpetab isalind selle ja kihutab ta pesale tagasi.

Millegi niisuguse tunnistajaks me polnud. Emalind tõusis päevas mõned korrad pesalt. Ilmselt käis toitumas. Isalinnust polnud jälgegi. “Ei tea, kas ka ööbikurahval tuleb üksikema seisundit ette? Kas tõepoolest kandub see tsivilisatsiooni “progressi” tunnus mingil moel neilegi üle?” mõtisklesin veidi naiivirooniliselt.

Ja siis lõpuks! Ema tõstis korraga pead. Kõlasid teravad tiksatused. Kohe ei osanudki neid häälitsusi emalinnuga seostada. Eemalt kostus vastuseks veider krägisev kraaks. Rohurindest sukeldus ootamatult välja isalind, nägin teda siin esimest korda. Tal oli mingi mutukas nokas, vaatas ainiti emalindu, kallutades pead kord paremale, kord vasakule, ja andis siis putuka üle. Uudistas pikalt pesaümbrust, pesa, emalindu ning kadus seejärel sama ootamatult, nagu oli tulnudki. Kas ta käis tõepoolest esimest korda pesa juures või polnud me teda siiani märganud? Hiljem tuli isalind veel korduvalt emalindu toitma.

“Eesti laululinnud” – Enamike autorite andmeil toidab poegi esimestel päevadel ainult emalind. Alles pikkamööda muutub isalind poegade häälitsemisest rahutuks ja siis ärkab ka temas toitmistung. Toiduks on peamiselt putukad...

Meie filmivaatluste kolmandal päeval tõusis emalind järjekordselt pesa servale, kuid ei kadunud rohurindesse nagu tavaliselt, vaid jäi pesa põhja uudistama, kohendas seal midagi ning piidles siis jälle edasi. Märkamatult ilmus tema kõrvale isalind. Nüüd seisid juba mõlemad vanalinnud pesa äärel ja uurisid, mis selle sisemuses toimub. Vaatasid aeg-ajalt pead kord ühele, kord teisele poole kallutades üksteisele otsa ja siis jälle pesa põhja. Lõpuks kadusid mõlemad linnud naatide tihedasse padrikusse. Üks neist oli õige pea putukaga tagasi ja sirutas selle pesasügavusse. Ei jäänud mingit kahtlust – ööbikupaari esikpoeg oli koorunud. Edasi arenes kõik aina kiirenevas tempos. Saabunud lind asus uuesti hauduma ja samal ajal ka koorunud poega soojendama. Õige pea ta aga lahkus ja tuli tagasi uue toiduportsjoniga. Toitmine, lühike soojendamine, siis jälle uut saaki jahtima – nii vahetpidamata varahommikust hilisõhtuni. Jäi mulje, et isalind ühines õige pea toitmiskarusselliga. Üks lindudest laskus iga toitmise järel pesale poega soojendama ja ilmselt ka haudumist lõpetama, teine ei teinud seda kunagi. Selle põhjal oletasin, et esimene on ema- ja teine isalind. Pesa ehitama ja hauduma pidavat kirjanduse järgi ikka ja ainult emalind. Kuigi mitmetes määrajates kirjeldatakse, et isa- ja emalind on erinevad, ei osanud ma oma esimese vaatlusaluse ööbikupaari isendeid välimuse järgi eristada, küll aga käitumise järgi. Mõlemad peatusid enne pesale laskumist oksal. Enamasti ühel ja samal kohal, kusjuures kummalgi oli oma oks. Hiljem, kui pojad juba suuremaks said, läksid peatuspaigad mõnikord ka segi. Ema tegutses alati väga kiiresti ja asjalikult. Ta ruttas pärast poegade toitmist ja soojendamist kohe uut kõhutäidet otsima. Lendas õige ruttu nokatäiega tagasi, seejärel puhkas hetkeks oksal ja läinud ta jälle oligi. Mõnikord häälitses ta saabudes tasakesi. Laskus pesale, toitis, soojendas – kui ilm oli jahe, siis pikemat aega, kui soe, siis vähem. Ja läks jälle uuele ringile. Isalind käis pesal toiduga märksa harvem. Ta oli närvilisem ja labiilsema käitumisega. Oma tulekust andis ta varakult häälitsustega märku. Ta lihtsalt pidi oma kohalejõudmisest kuulutama. Pikalt kekutas ta oksal, väristades tiibu ja vibutades saba. Sel ajal, kui isalind oksal edvistas, jõudis emalind mitu korda poegi toitmas käia. Nii mõnelgi juhul muutusid isalinnu häälitsused hoiatavateks häirehäälitsusteks ka siis, kui selleks mingit nähtavat põhjust ei olnud. Mõnikord sattus ta oma hädaldamisest nii hoogu, et unustas pojad hoopis toitmata, neelas suutäie ise alla ja lendas siis uut saaki otsima. Pesale ei laskunud ta kogu selle aja jooksul kordagi. See polevat isaslindudele üldse omane, väidavad targad raamatud üsna üksmeelselt.

Ööbikupaari isalinnuga olid üldse veidrad lood. Esialgu külastas ta meie vaatlusalust pesa üsna harva. Hämmastusega märkasime, et linnul oli tegemist ka aia teises servas asuva ööbiku pesakonnaga, kus pojad olid märksa vanemad. Seal käis ta hädaldades pesast lahkuvaid poegi saatmas. Hakka või uskuma, et ööbikulgi võib mitu kaasat olla.

“Eesti laululinnud” – Poegadega pesa juures on ööbikud väga rahutud ja erutuvad vähemagi ohu puhul, lastes siis kuulda hoiatushääli...

Ka emalind oli varmas oma poegi ohu eest hoiatama. Ainult et niisama, lihtsalt igaks juhuks poegi häirimas ei kuulnud ma teda kordagi. Kui aga perenaine tuli naabruses asuvale aiamaale rohima, jäi ööbikuema pesa lähedale valvet pidama. Inimese liginedes kõlasid emalinnu vaiksed hoiatushäälitsused. Pojad vajusid kohe pesa põhja olematuks. Kui vaateväljale ilmus kass, kõlasid ööbikute hädahäälitsused vahetpidamata. Lähenevat kassi mõnikord lausa rünnati.

Ööbikupojad arenevad hämmastavalt kiiresti. Juba paari päeva pärast ulatusid toidule vastu sirutuvate hakkajamate poegade kollased nokad üle pesa serva, esialgu küll ainult mõne millimeetri jagu, aja möödudes aga ikka kõrgemale. Õige pea võis nokkade järgi juba otsustada, mitu poega on pesas. Kui toiduportsjonid jagatud, jäi vanalind mõneks ajaks sinna passima, vaadates tähelepanelikult järglaste poole. Järsku ta kummardus, haaras pesasügavusest valge pallikese ja neelas selle alla. Nähtavasti sisaldab väikeste poegade roekotike nii palju toitaineid, et kõlbab vanalinnule toiduks. Seda ainult poegade teatava vanuseni. Mingil moel tunnevad vanalinnud täpselt, millal roepall enam süüa ei sobi. Siiski ootasid vanalinnud ka hiljem sama kannatlikult pesa serval, kuid nüüd haarasid nad kilega ümbritsetud väljaheite ja viisid selle pesast minema. Ööbikute pesa on eeskujulikult puhas.

Pojad kasvasid sõna tõsises mõttes tundidega. Nädala pärast ei mahtunud nad enam hästi pessagi. Toidukonveier töötas vahetpidamata. Mida neile toodi? Kõikvõimalikke putukaid ja nende vastseid. Algul, kui pojad olid veel väiksed, olid ka suutäied vastavamõõdulised. Minu jaoks on siiamaani mõistatuseks, kuidas õnnestub vanalinnul nokka püüda korraga terve kimp putukaid. Võiks ju arvata, et siis, kui ta järgmist püüab, kukub eelmine noka vahelt välja. Aga ei kuku. Lugesin ühelt kaadrilt korraga seitse erinevat putukat. Kuidas ööbik sellega hakkama saab, ei oska isegi oletada. Mida suuremaks kasvasid pojad, seda priskemaks muutus ka jahisaak. Kõikvõimalikud mitmesugustes värvitoonides röövikud, liblikad, ritsikad, kopsakas kimalassuru või hoopiski kimalane ise, lisaks suured päeva-paabusilmad, isegi hiiglaslikud rohelised lauluritsikad. Hinge kinni pidades jälgisin, mil moel pojad nende kugistamisega hakkama saavad.

“Eesti laululinnud” – Ööbiku laul on iseloomulik ja kergesti äratuntav. Tugeva kõlava laulu tõttu nimetatakse ööbikut lindude kuningaks, ja seda õigusega, sest vaikseil öil kostub tema laul 1–1,5 km kaugusele.... ..Kutse-hüüd on hele “fiit”, millele erutuse korral lisatakse “tak” või “taktak”. Üldtuntud erutushüüdeks (eriti poegade juures) on naristav “karr”. Siiski ei ole suudetud häälitsuste tähendust rahuldavalt seletada.

Peale kuulsa laulu on ööbikutel rikkalik muude häälitsuste varu. Need ei kõla küll nii kaugele ja nii uhkelt, kuid neil on ööbikute elukorralduses ilmselt olulisem osa kui kaunikõlalisel laulul. Enne isalinnu esimest saabumist kõlasid mitmeid kordi emalinnu vaiksed vilistavad, ilmselt kutsehäälitsused, sekka läbematud tiksutamised. Nähes isalindu, tõi ta kuuldavale iselaadse prääksuva kraaksatuse. Muide, see kostus iga kord, kui vanalinnud toidukandamiga ühel ajal pesa juurde sattusid. Kui vanalinnud tulid toiduga, häälitsesid nad hoopis teistmoodi kui ohu korral. Pojad said muidugi ülihästi aru, mida neile teada anti. Ühel juhul sirutusid avatud nokad toidu järele, teisel kadusid pojad nagu nõiaväel pesasügavusse. Poegade sirgudes muutusid ka nende häälitsused valjemaks ja mitmekesisemaks. Enamik neist on inimkõrva jaoks liiga vaiksed. Sain sellest rikkalikust häälitsuste spektrist mingisuguse ettekujutuse alles siis, kui sokutasin tundliku mikrofoni pesa vahetusse lähedusse. Olin mõnda neist häältest ka varem kuulnud, kuid ööbikule omistada polnud osanud. Ilmselt mängivad häälitsused väga olulist rolli pere suhtlemises ka siis, kui pojad lahkuvad pesast.

Ööbiku laul on nii tuntud ja tast on nii palju kirjutatud, et ma ei püüagi siinkohal seda veel kord ülivõrdes kirjeldada. Mainiksin vaid, et ma pole kuulnud ühtegi ööbikulaulu, mis oleks sarnane teisega. Rütmid, häälitsuste rikkus, laulustroofid ja nende järjestus on täiesti erinevad, mistõttu pole filmis võimalik ühe ööbiku laulu teise omaga asendada. Laul vaikib tasapisi poegade koorumise ajal ja lakkab lõpuks sootuks. Meie vaatlusalustest ööbikutest laulis ka üks emalindudest ärritudes mõne lühikese stroofi.

Lisan killukese muljete mosaiigist. Möödunud suvi oli teatavasti vilu ja vesine. Pea igal tunnil oli mitu nägu. Ühel päikest täis päeval hakkas eemal kõrguv paplitukk korraga ähvardavalt kohisema. Õhtusuunast tõusid kiiresti tumedad pilveräbalad. Katsid kogu taeva. Peitsid päikesegi. Peened kasetüved kummardusid peaaegu maani ei tea kust tulnud tuuleiilides. Ja siis kallas korraga nagu ämbrist. Hiljaks jäänud emaööbik ei hoolinud enam konspiratsioonist, vaid laskus otse pesale. Laotas oma väikesed tiivad poegade kohale kaitseks ja tardus. Allasööstev vesi lausa voolas mööda tema märguvaid sulgi. Aeg-ajalt raputas ta ainult pead, tiivad aga hoidis liikumatutena poegade kohal. Aeg justkui peatus. Tundus, et sellele möllule ei tulegi lõppu. Üle poole tunni kestis vihmavaling, millesarnast ma ei mäletagi. Ja siis oli korraga kõik läbi. Lehtedelt kukkusid veel viimased tilgad. Vaevaliselt ajas veest sorgus ööbik end pesalt üles. Vaevaliselt tõusis ta esimese oksani. Raputas ja korrastas räsitud sulgi. Viie minuti pärast saabus isalind suure rohelise röövikuga...

“Eesti laululinnud” – Pojad lahkuvad pesast tavaliselt 10.–11. elupäeval, harvemini juba 9. elupäeval. Sel ajal suudavad nad vaid rohus laiali pageda ja üksnes häda korral oksalt oksale lennelda. Pessa nad tagasi enam ei pöördu. Umbes 16. elupäeval lendavad nad juba hästi...

Nähtavasti on ööbikupojad selle viie päeva jooksul kõige kaitsetumad. Kerge saak armsatele kodukassidele ja muudele väikekiskjatele. Tean, et mitmed minu tuttavad ja sõbrad hoiavad linnupoegadele kõige ohtlikumal ajal kiisusid toas või kogunisti puuris. Teen seda ka ise.

Olen nüüd aastate jooksul jälginud mitme ööbikupere eluolu ja märganud, et linnuperede elutavad ja isegi välimus on üsna erinevad. Seetõttu ei saa ühe pere kohta tehtud tähelepanekuid teistele laiendada. Nii nagu inimestelgi, nii on ka ööbikutel üldiseid liigiomadusi ja küllalt palju neid, mis omased ainult ühele kindlale isendile. Olen näinud emalinde, kelle selg ja saba on lausa silmatorkavalt punakaspruunid, ja kohanud isalinde, kes on märksa toimekamad ja rahulikumad kui isalind minu esimeses vaatlusaluses ööbikupesas, ja vastupidi.

Nähtut-kuuldut on nii palju, et see ei mahu kuidagi siia muljete kirjeldusse, nagu filmigi. Ega vist peagi mahtuma. Ilmselt ainult sellele, kes kõik ise vahetult läbi on elanud, sööbib kogetu terveks eluks mällu ja muutub tema olemise pärisosaks. Mulle tundub endalegi pisut veidrana, aga ilmselt võin tõepoolest väita, et pärast ööbikut olen ma milleski hoopis teistsugune kui enne. Nii nagu pärast sookurge ja järvekauri, naaritsat ja kärpi, rästikut ja kärnkonna ja paljusid teisi olendeid, kellega kaamera ja uudishimu on mind kokku viinud.