Albert Schweitzer mõtiskleb

Timo Maran

Seal, kus loodushuvi puutub kokku eetikaga, meenub meile esmajoones Albert Schweitzeri (1875-1965) nimi. Tema raamat "Aukartus elu ees" andis kahekümnenda sajandi inimesele hoopis teistsuguse maailmavaate ja suhtumise loodusesse. Nüüd, sajandi lõpul, poleks paha ka Eesti Looduse veergudel taas tema elufilosoofiat kajastada.

Albert Schweitzeri õpingud hõlmasid filosoofiat, teoloogiat ja muusikat. Siiski pidas ta oma haridust liiga teoreetiliseks ja nii alustas ta veel kolmekümneaastaselt meditsiiniõpinguid ning kaitses 1912. aastal doktoriväitekirja. Seejärel hülgas Schweitzer Euroopa akadeemilised ringkonnad ja sõitis väiksesse Lambarene külla Kesk-Aafrika dzhunglis. Seal asutas ta koos abi- kaasaga põliselanike ravimiseks haigla, mis oli üks esimesi sellelaadseid. Vesteldes patsientidega ning jälgides looduse igapäevast kulgu läbi sündide ja surmade, selgines Schweitzeris teadmine, et just elusolemine on see ühisosa, mille abil saab inimene väärtustada teisi inimolendeid, ent ka kogu elusloodust. Kõik elav tahab elada, kõik elav tunneb valu ning väldib surma. Niivõrd, kui me teadvustame endile seda elusolemise pühadust, oleme me inimestena "inimlikud" maailmas, kus paratamatult kõik toitub kõigest, kus surma läbi kogub jõudu uus elu. Nii kujunes tema religioosse kasvatuse, euroopaliku hariduse ning eluarmastuse pinnalt Aafrika vihmametsade lopsakas looduses uus loodusfilosoofia - aukartus elu ees.

Ehkki Albert Schweitzer elas oma viimased aastakümned peamiselt Kesk-Aafrikas, kuulati ja tunnustati tema sõnumit, mis tuletas tsiviliseeritud maailmale lakkamatult meelde inimeseksolemise vältimatust.

Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all?

Kõnest “Kaasaegse tsivilisatsiooni religioon”, Oxford, 1934

Elementaarne tõsiasi, mis püsib meie teadvuses igal eksistentsi ajahetkel, kõlab: "Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. Mõistatuslik külg minu elutahtes on kutsumus hoolida ning kaasa tunda kõigile, kes minu kõrval eksisteerides kannavad sama elutahet."

Kõnest Prantsuse Akadeemiale, 1952

Kõiges tunnistad Sa ennast. Tilluke mardikas, kes lamab surnult Su teerajal, oli elusolend. Ta võitles oma eksistentsi eest nagu Sinagi, rõõmustas päikese üle nagu Sinagi, tundis hirmu ja valu. Nüüd on ta vaid kübeke lagunevat ainet - nagu Sa isegi varem või hiljem.

"Aukartus elu ees" jutlus 16. veebr., 1919

Mu elu on mulle täis tähendusi. Maailm minu ümber peab olema tähendusrikas kõigele elavale. Kui ma ootan, et teised hindaksid minu elu, pean ma esmalt austama kõike elavat, mida ma ise näen, ükskõik kui võõrapärane see ka poleks… Meil läänemaailmas on eetika suurel määral seotud inimestevaheliste suhetega. Ent see on piiratud eetika. Me vajame kõikeläbivat eetikat, mis hõlmaks ka kogu elusloodust.

"Tsivilisatsiooni filosoofia I", 1923

Mul oli raske mõista - ja seda isegi enne koolipõlve -, et ma peaksin õhtupalvusel paluma vaid inimeste eest. Sestap, kui mu ema oli koos minuga palve lugenud ja mind enne uinumist suudelnud, lisasin ma tasa teise palve, mille olin ise välja mõelnud kõigi elusolendite jaoks. See kõlas niimoodi: "Armas Jumal, kaitse ja õnnista kõiki, kes hingavad; hoia neid eemale kurjast ja lase neil rahus puhata."

"Mälestused lapsepõlvest ja noorusest", 1924

Isegi lapsena tundsin ma ennast looduses kui ekstaasis, ehkki keegi seda ei märganud. Ma pean Loodust suureks lohutajaks. Olles segaduses, leidsin ma temas alati rahu ja tasakaalu. Ning see tõdemus on mu elu jooksul ainult süvenenud.

Kiri Ameerika poeedile Hermann Hagedornile 16. dets. 1944

Mulle teeb haiget mõte, et me räägime nii kindlalt looduse mõistatuste äraseletamisest, tunnistamata tema salapärast loomust. Ehkki kõik, mida me oleme tegelikult teinud, seisneb aina täiuslikumate ja keerulisemate kirjelduste koostamises, mis tegelikult süvendavad looduse mõistatuslikkust veelgi.

"Aukartus elu ees eetika", 1936

Inimesest on saanud üliinimene. Ent ta pole saanud üliinimeseks, õppides kontrollima oma sünnipäraseid füsioloogilisi võimeid, vaid tänu teaduse ja tehnika arengule kontrollib ta nüüd looduse varjatud jõudusid, suutes neid rakendada oma soovi kohaselt. Ent see üliinimene kannatab vaimu tapva ebatäiuslikkuse all. Ta pole tõstnud oma vaimu üliinimliku tasemeni, vastavaks oma jõu üliinimlike avaldustega.

Nobeli rahupreemia kõnest, 1954

Me näime olevat unustanud, et ehkki päike jätkab endiselt tõusmist ja loojumist ning kuu liigub üle taeva, võib inimkond luua olukorra, kus päike ja kuu vaatavad alla elutu, tühja maa poole.

Kõnest "Südametunnistuse deklaratsioon", 1957

Nii paljud inimesed on mulle andunud midagi endast, või olnud mulle tähtsad ilma, et nad ise oleksid seda teadnud. Ma olen alati arvanud, et me elame vaimselt sellest, mida teised meile kingivad meie elu tähendusrikkamatel tundidel. Need tunnid ei kuuluta oma tulekust, vaid saabuvad ikka ootamatult.

"Mälestused lapsepõlvest ja noorusest", 1924

Ma teen oma tööd maailmast kaugel, metsas jõesuudme lähedal. Ma naudin siin teatavat üksiolekut, mis annab mulle jõudu edasi minna. Mul pole puhkust ega pühapäevi, ent selle eest on mul privileeg käia oma teed.

Kiri Adlai Stevensonile, 1956

Kogumikust "Reverence for life", 1993, refereerinud TIMO-MARAN

LOE LISAKS:

P e t r i t s k i, V. A., 1977. Valgus dzhunglis. Tln., "Eesti Raamat".
S c w h e i t z e r, A., 1972. Aukartus elu ees. Loomingu raamatukogu, 46.
S c w h e i t z e r. A., 1984. Kultuur ja eetika. Tln., "Eesti Raamat".