Huvimets vajab tuge

Peep Tobreluts

Eesti Looduse pidev lugeja mäletab mainumbrist Kiidjärve–Taevaskoja huvimetsa kaarti ja kirjeldust. Seekord kutsume matkama samalaadsesse huvimetsa pisut lõuna pool.

Mõtte nimetada mingi piirkond huvimetsaks on tinginud maailmas arenev uus looduskaitse suundumus, mis pöörab tähelepanu eelkõige elupaikadele ja kasvukohtadele. Kaitset vajab kogu maastik, mis oma vaheldusrikkusega muudabki Eesti huvitavaks nii meile endile kui ka kaugemalt tulijaile. Üksikobjektid pääsevad mõjule ja säilivad paremini hoolitsetud ümbruses. Loodusekaitsjate töö on hoida huviväärtusi ja ühtaegu korraldada läbimõeldult nende tutvustamist. Täpsemalt: kaitsta tuleb taime, looma ja ka inimest, kes on püsinud selles keskkonnas. Niisiis on huvimets kaitsealade ja neid ümbritsevate erisuguste elupaikade eriti tihe võrgustik ehk kogum, mille seob tervikuks mets.

Huvimets erineb tavalisest selle poolest, et matkaja leiab sealt väga mitmekesiseid vaatamisväärsusi: looduskaitse üksikobjekte, kaitsealasid, kultuurimälestisi, järvi, jõgesid, allikaid... Mõnus on matkata seal, kus huvilist suunavad viidad, skeemid, ootavad matkaonnid jms. Ja mis kõige tähtsam – kus on palju põnevat lähestikku. Rändurit huvitab ka kohalik elu ja keel, mida külarahvas kõneleb. Tühjenevate külade aegu on rõõm vesta pisut juttu mõne põliselanikuga.

Eestis on loodud ja loomisel palju kaitsealasid. Seaduse järgi peaksid nad kõik olema võrdsed. Tegelikult mitte. Osal neist on administratsioon ja eelarve, samuti väljatöötatud kaitsekorralduskava. Enamikul maastikukaitsealadest seda kõike ei ole, ometi tehakse neilgi tööd hoidmaks loodust ja muutmaks seda huvilistele kättesaadavaks: pannakse välja viitasid ja infostende, koostatakse voldikuid, hooldatakse laagriplatse, veetakse prügi jne. (Põhja-Kõrvemaa, Paganamaa, Piusa ja Võhandu jõe ürgorg, Meenikunno1 ning paljud teised). Seda tööd teevad kohalikud entusiastid, saades mõnikord vähest raha fondidest. Kui kaitseala juhtub olema metskonna mõjupiirkonnas, siis hooldatakse jõe või järve kaldaid Metsakapitali toetusel. Kui kogu kaitseala maa on eravalduses, siis tõstab metskond käed… Omavalitsus aga tuleb vaevalt ots otsaga kokku.

Üksikud fanaatikud on jäänud omapead: riik pole märganud seda pisikest, kuid tõhusalt tegutsevat jõudu. Ka Eesti Looduskaitse Selts on kiires elus varju jäänud.

Lahendusi otsides kutsume aasta lõpupoole kokku need, keda kohalikud metskonnad ja omavalitsused tegijaina teavad. Esmalt püüame koonduda maakonniti ja siis kindlasti vahetada teavet ning kogemusi teiste regioonidega.

Loodus meelitab üha rohkem inimesi igal moel matkama ja puhkama. Kui jätame nad isekeskis, siis võib see tee umbe joosta: loodus kannatab ja võib paiguti isegi hävida, inimestel aga polegi enam kohta, kus end hästi tunda. Ehk suudame üheskoos sellise arengu peatada?

Võhandu–Palumaa huvimets on looduse poolt valmis, matkarajatiste poolest alles kujunemas. Kutsume Eesti Looduse lugejat külla: avage ajakirja keskel klambrid ja võtke keskleht voldikuna teejuhiks.