Jüri

Elmar-Raimund Ruben


Oli sõjaaeg. Tõmbasime hinge Narva jõest paarkümmend kilomeetrit idas. Ühel maikuu päeval tõid metsas töötanud sõdurid sealt viis udusulis linnupoega. Nood olid kakerdanud langetatud puude okste vahel maas. Järgmisel päeval olid kaks neist surnud – küllap said puude langetamisel viga. Siis kadusid jäljetult veel kaks. Viimane, allesjäänu, võeti erilise hoole alla. Kõigepealt oli vaja talle süüa anda. Mida ta sööb? Loomaaias ei olnud meist keegi töötanud. Maapoistel oli kogemusi kanapoegade söötmisega, tibudele antavat leotatud tanguteri. Meie toiduvarudes vaheldusid hirsitangud tatratangudega. Leotasime neid ja pakkusime metsasttoodule. Tema ei mõistnud aga nendega midagi peale hakata. Pandi pead tööle: mida küll linnuema poegadele metsast kätte saab? Hiired ja konnad tundusid meie hoolealuse jaoks liiga suured. Vihmaussid ja teod olid juba parajad suupisted. Köögitöölised said lisaülesande: muretseda linnukesele just sellist toidupoolist. Juba esimesi katseid kroonis edu: noka vahele pandud vihmauss neelati alla. Sama teed läksid teod ja tõugud. Söögimure oli seega murtud. Väike suleline võis lõpmatult palju pakutud hõrgutisi alla neelata. Köögitööliste usinusest jäi nüüd väheseks. Linnuke võeti “üldrahvaliku” hoolitsuse alla. Õppustelt või töölt naasnud sõjamehed poetasid sinelitaskust uue kaaslase jaoks vihmausse, tigusid, konnakesi. Need läksid “kõige liha teed”. Tundus, et linnukese isu oli lõputu. Silmnähtav oli ka selle suure isu tulemus. Lausa päevapealt kasvas ta suuremaks, udusulgede alt ilmusid pärissuled, käitumine läks elavamaks. Nüüd pakkus talle huvi isegi meie tegevus. Iga valjemat sõna või jooksumüdinat saatis ta peapöördega. Veider oli see, et pead võis ta pöörata peaaegu kolmsada kuuskümmend kraadi. Veel naljakamad olid vertikaalsed peanoogutused. Sulekera jälgimisest kujunes sõduritele uus meelelahutus. Ühe onni katuse alla tehti linnukesele oma elamine. Onnide-esisele platsile, kus asus suur laud, tehti ka tema jaoks lauake. Sellele pandi temale määratud söögipoolis. Algul toodi linnupoega sinna sööma, hiljem hüüti lihtsalt kohale. Me kutsusime teda nimepidi ja ta sai sellest aru.

Nime panemise lugu oli järgmine.

Õige pea taipasime, kellega meil on tegu. Nimelt meeldis linnukesele päeva ajal oma onnis istuda ja tukkuda. Pimedas muutus ta aga elavaks. Saime aru, et meie uus tuttav on öölind. Öökull. Jäime ootama, millal ta “uh-huu” hakkab hüüdma. Midagi sellist ei juhtunud. Küll vastas ta mõnikord söögilekutse peale hüüdega, mis meile kõlas nagu “ür-riih”. Ei läinudki palju aega, kui sellest häälitsusest kujunes ta nimi, eestipäraselt Jüri. Nii teda hüütigi ning mõnigi kord vastas ta sellele omapoolse kinnitusega. Äratundmise rõõm oli mõlemapoolne.

Möödusid nädalad. Kord läksin pimedas relvapargi tunnimehe valvsust kontrollima. Jäänud tema liikumistee äärde puu taha ootama, kuulsingi teda tulevat ja kellegagi rääkivat. Postil olevale tunnimehele on palju keelatud. Sealhulgas ka rääkimine kõrvaliste isikutega. Tasapisi jõudis jutlev valvur minu lähedusse. Üksi! Rääkis ta aga tema õlal istuva ja pagunist kinnihoidva Jüriga. Ma lasksin nad minna. Alles hommikul oli meil tõsisem kõnelus korrarikkumise pärast. Kuid mulle tehti peagi selgeks, et Jüriga on postil olla palju kindlam: iga väiksema krõbina või liikumise peale pöörab ta kohe pea hääletekitaja suunas. Nii oligi asi otsustatud. Jüri jaoks tehti tunnimeestele õhukestest laudadest rinnalrippuv kandekast. Linnust oli saanud relvapargi öine tunnimees.

Peatselt tuli käsk rindele minna.

Mida Jüriga teha?

Arvamused olid erinevad. Jätta maha! Võtta kaasa! Ühed väitsid, et meil pole õigust Jürit rindele viia. Seal võib temaga juhtuda kõike seda, mida meiegagi. Meil on käsk rindele minna, Jüril aga pole. Teised küsisid vastu: kuidas ta üksi metsas hakkama saab? Ta ei oska endale isegi toitu muretseda. Metsas langeb ta esimese röövlinnu või -looma ohvriks. Meie juures elades oli lind harjunud usaldama igat elusolendit. Metsas teeks ta sama. Mahajätmine oleks tema lõpp.

Tunnetasime oma süüd, tema elu sõltus nüüd täielikult inimesest. Seega sõitis Jüri meiega rindele. Et me tema enda arvamust ei teadnud, panime ta autokastis asuvasse raudahju. Sõitsime mööda metsateid ja teedeta sihte, kui korraga anti kolonni sabast märku peatumiseks. Milles asi? Teatati, et selle auto kohal, millel Jüri sõidab, käitub üks must lind imelikult – lennates autokasti kohal, pikeerib ta seda järjest. Ründab Jürit? Hulgakesi mindi Jürile appi. Nägime nüüd tõesti musta lindu auto presendil istuvat. Päris lähedal saime aru, et see oli end võimatult tahmaga kokku määrinud Jüri ise. Auto rappudes viletsal teel oli ahjuuks lahti põrunud, Jüri aga ahjust välja tulnud. Tihedasse presenti ta küüned ei suutnud haakuda ning sellest tulenesidki need asjatud katsed, õhkutõusmised ja laskumised.

Meil oli hea meel, et Jüri sõdurisõprus meiega oli tugevam kui tema kodumetsade kutse, ning edasi jätkas Jüri sõitu auto kabiinis koos ohvitseride ja teiste ülemustega.

Uues asukohas jäi Jüri tagalasse, väliköögi juurde. Seal tehti talle jälle kodu. Katusega, et vihm peale ei sajaks. Tema huviobjektideks kujunesid nüüd ülelendavad lennukid. Need avastas ta ammu enne seda, kui meie mürinat kuulsime. Kui ta jäi vahtima mingisse kindlasse suunda, saime aru, et varsti ilmuvad sealt lennukid. Hiljem saatis ta neid peapöördega. Kui pommide lõhkemiste prahvatused meieni jõudsid, ei tasunud Jürit segada – ta ei reageerinud millelegi. Vaatas ainult üksisilmi suunas, kus lõhkemised olid kostnud. Ilmselt ei suutnud ta toimunut lahti mõtestada. Alles hulga aja pärast tuli tavaline elu temasse tagasi.

Mis Jürist hiljem sai?

Jüri langes esimesel lahingupäeval.

Keset vastastikust tulistamist anti edasi teade: “Jürit ei ole enam.” Mis tegelikult oli juhtunud, ei teatud. Jüri elutu keha leiti kodupuu juurest maast. Oli mõni ülelennanud kuul või mürsk puuladvast oksa lahti löönud ja see talle peale langenud või sai saatuslikuks midagi muud, ei tea. Selge oli ainult see, et Jüri oli surma saanud.

Õhtul kogunesid need, kel võimalik, Jürit ära saatma. Tema kodupuu alla liivasesse mulda kaevati väike haud. Miinikasti laudadest löödi kokku kirstuke. Patareivanem andis tüki sõduripluusiriiet ning see pandi talle ümber. Kohalolijad lasksid kolm kogupauku, nagu on langenud sõjamehele kohane. Päitsisse asetati tolleaegse kombe kohaselt puust obelisk. Selle külge löödud lauatükile lõiguti nimi Jüri ja kuupäev 25. VII 1944.

Aastaid hiljem on mind vaevanud küsimus: kes ta ikkagi oli? Võib-olla kodukakk? Võib-olla. Oli Jüri see või keegi teine, olen talle tänulik – ta aitas meie karme sõjamehepäevi kuidagi teistmoodi sisustada.

Aitäh, Jüri!