Looduskaitse – rahulolematuse kaudu kokkuleppeni

Kuido Kartau, Egle Kaur, Kalev Sepp

Kiires argipäevas ei leia inimesed just palju aega selleks, et mõelda keskkonnaprobleemidele. Levinud arusaama järgi on looduskaitse kulukas ja takistab majandust. Sageli nähaksegi vaid loodusekaitsjate seatud piiranguid, märkamata (või koguni tahtmata märgata) neid väärtusi, mida loodust kaitstes luuakse ja alal hoitakse. Kas sama meelt on ka need inimesed, kes kõige sellega oma igapäevategemistes kokku puutuvad?

Küsitlesime mullu suvel kohalikku rahvast seitsmel suuremal kaitsealal: Lahemaa, Karula, Soomaa ja Vilsandi rahvuspargis, Matsalu looduskaitsealal ning Haanja ja Otepää looduspargis. Neil aladel kehtestati kaitstavate loodusobjektide seadusele vastavad kaitse-eeskirjad juba mitu aastat tagasi, nii et kohalikud elanikud on juba mõnda aega tundnud piirangute mõju oma eluolule. Veel tahtsime teada, kas ja kui tõsiselt tuntakse huvi loodus- ja keskkonnakaitseküsimuste vastu, mis kerkivad nii kohalikul, riiklikul kui ka globaalsel tasandil. Kirjeldamegi nüüd ligi 300 küsitluses osalenu hoiakuid ja arvamusi nn. klassikalise looduskaitsega seonduvatel teemadel ning lisame kommentaare kaitsjate poolelt.

Esikohal mets ja loodus tervikuna

Küsitluse põhjal leidis veel kord kinnitust tõsiasi, et eestlased on oma juurtelt metsarahvas: looduskaitse kõige olulisemaks ülesandeks peetakse just metsade kaitset. Mõistetakse ka vajadust kaitsta haruldasi liike, mis on looduskaitses pikka aega olnud esmatähtis. Eelkõige teeb rõõmu aga see, et inimesed näevad ja väärtustavad loodust tervikuna. Täiesti õigustatult väidetakse, et keskendudes looduse üksikosade kaitsele, ei suuda me tegelikult hoida kõiki seal peituvaid väärtusi.

Kodukandis kord majas, riigis…

Looduskaitset ei suuda korraldada ainuüksi keskkonnaministeeriumi või kaitsealade töötajad, vähemalt samavõrra olulised on kohaliku rahva tõekspidamised ning valmidus kaasa lüüa. Seepärast peaksime teadma, kuidas inimesed loodusesse ning looduskaitse korraldusse suhtuvad. Suurem osa küsitletutest (58%) on kodukandi looduskaitse korraldusega rahul, kuid 26% ei ole. Palju rohkem rahulolematust põhjustab tegutsemine riigi tasandil (33%). Vaid 20% vastanutest lepib valitsuse looduskaitsepoliitikaga. Väga suur on siin aga väljakujunemata arvamusega inimeste osakaal (47%), mis viitab ilmselt riigi ja kodaniku vahelise kontakti ja usalduse puudulikkusele.

Kaitseala juhtkond kaugel või lähedal

Seda, et inimeste suhtumist mõjutab omajagu siiski ka kaitseala juhtkond, näitab lahknevus arvamustes. Kõige rohkem rahulolematust väljendati Karulas. Nuriseti eeskätt rahvuspargi vähese koostöövalmiduse ning omanikuõiguste piiramise üle. Kuigi rahvuspark järgib valitsuse kehtestatud piiranguid, süüdistavad inimesed kõigepealt ikka neid, kes ettekirjutusi rakendavad ja kontrollivad – kaitseala töötajaid. “See, et ma pean oma tee remondiks ostma ja vedama koormatäite viisi liiva mitmekümne kilomeetri kauguselt, kuigi minu talu mäed koosnevad ainult kruusast ja liivast, on omanikuõiguste jõhker ahistamine, mida tuleb uuel valitsusel ja riigikogul muuta,” väidab rahulolematu vanahärra. Palusime selgitust rahvuspargi direktorilt Pille Tomsonilt: “Sageli ei teata, et piirangud kruusakaevandamisele tulenevad maapõueseadusest, mis lubab kinnisasja omanikul oma tarbeks kaevandada, rahvuspargis tuleb see tegevus vaid kooskõlastada. Probleem tekib juhul, kui kruusatahtja ei ole veel maa omanik: siis ei tohi rahvuspark kooskõlastust anda, sest see oleks vastuolus maapõueseadusega.”

Teet Koitjärv Lahemaa rahvuspargist lisab: “Liiv ja kruus ei ole taastuvad loodusvarad ning pisikarjäärid muudavad oluliselt maastiku ilmet. Siin kehtivad õigustatult karmid reeglid mitte ainult kaitsealadel, vaid kogu riigis. Vastasel korral oleksime õige pea ilma kõikidest oma küngastest.”

Karulas leiavad kohalikud inimesed, et nendega oleks pidanud läbi rääkima juba rahvusparki luues. Nüüdki eelistaksid inimesed ametlikule suhtlemisele vahetumat läbikäimist. Tõsi, kohalikele peaks kõike seletama lihtsas keeles, ent asjaajamises on tihti tegu keerukalt sõnastatud juriidiliste dokumentidega, mida pole alati kerge mõista.

Ka vilsandlaste arvamustest võib välja lugeda etteheidet, et juhtkond kaugeneb rahvast. See aga vähendab inimeste soovi kaitseala töös osaleda. Soomaal ja Matsalus ollakse looduskaitse korraldusega rahul: kui soomaalased kiidavad enamasti kaitseala loomisega kaasnenud uuendusi, siis juba aastakümneid kaitsereiimi kogenud matsalulased näevad looduskaitses kohaliku identiteedi üht kujundajat ning ka võimalikku tuluallikat. Saavad ju Matsalu elanikud poollooduslike koosluste hooldamiseks riigieelarvest toetust. Noorel Karula rahvuspargil on need ajad veel ees.

Kes katab saamata tulu?

Küsimustele looduskaitse piirangutest vastati ootuspäraselt üsna teravate arvamusavaldustega: “On ebaõiglane, et kaitsealuste piirkondade maaomanikud ja elanikud peavad kinni maksma ühe huvigrupi ambitsioonid. Maamaksusoodustused on naeruväärsed, võrreldes piirangutest tuleneva kahjuga.”

“Ma pole peremees oma kodus. Maa on täishinnaga kinni makstud, aga ei kuulu mulle. Kus on õigus? Mujal maades on see minu teada teisiti. Kompensatsioonid jms.”

Teet Koitjärve arvates on kurb, kui ei mõisteta seda kasu, mida kaitseala endaga kaasa toob: kindlasti suurendab hästi hoitud loodus huvi paikkonna vastu, mis omakorda annab lootust tööhõive paranemisele.

Vastukaaluks äärmuslikele süüdistustele looduskaitsjate aadressil (mingite poolharitlaste ja rohelise nomenklatuuri peremehetsemine omandi kallal) väljendasid kaitsealade elanikud ka poolehoidu piirangutele, tundes muret pigem nõrga järelvalve pärast.

Looduskaitsega paratamatult kaasnevatest piirangutest mõjutavad inimesi kõige rohkem need, mis puudutavad kinnisvaratehinguid: seda mainis 37% küsitletuist. 34% vastanutest leiab, et liialt takistatakse metsaraiet. Kurdeti esiteks, et omanikul pole vaba voli oma puitu kasutada, ja teiseks, et isegi hädavajalikule metsahooldusele, milleta halveneb metsa kui terviku väärtus, kehtestatakse piiranguid. “Täna metsas käies ei näinud muud kui surnud ja murdunud puid. Õudne. Kui seda pilti näeks omaaegne metsaülem, saaks ta kohe südamerabanduse,” arvustab üks peremees. “Looduskaitses ei pöörata üldse tähelepanu metsade kuivendamisele, mistõttu hävib sadu tuhandeid hektareid metsa – Eesti kulda,” seletab teine. Muidugi mõistab pisutki loodust tundev inimene siin pahandaja eksitust: ükski hektar metsa ei hävi seetõttu, et me metsa ei muuda (ei kuivenda), ta lihtsalt jääb selliseks, nagu loodus on ta kujundanud. Paljud kohalikud ongi loodusekaitsjatega ühel meelel, nentides, et rahvuspargi soometsades peab loodus arenema omasoodu. “Ürgse ilmega mets, kus puutüved lamavad risti-rästi ja kuivanud puid pole “õigel ajal” välja veetud, on kaitsealal igati asjakohane,” kinnitavad ka looduskaitsetöötajad.

Rannikualadel Matsalus ja Vilsandil ei olda rahul kalapüügi piirangutega. Ent need on hädavajalikud, et tuleviku kalasaagid tänase ülepüügi tõttu ei kannataks. Üllatavalt ebaolulisteks peeti piiranguid väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamisele (nurises vastavalt 15 ja 11% küsitletutest). Nähtavasti tuleneb leplikkus põllumajanduse madalseisust ning tõsiasjast, et kaitsealad intensiivse põllumajandusega piirkondi ei hõlma. Samas tuleb valmis olla probleemi tõstatumiseks siis, kui põllumajandus kriisist virgub ja talupidajate jõukus lubab neil põlde rohkem väetada.

Kinnisvarahinnast nii ja teistpidi

Inimeste arvates vähendab looduskaitserezhiim põllumajandusmaa ja metsa turuhinda, samas peetakse kaitsealal paiknevaid elamuid väärtuslikumaks mujal olevaist hooneist. Ilmnes ka huvitavaid piirkondlikke erinevusi. Näiteks tuntud turismi- ja puhkepiirkondades (Otepääl, Matsalus ja Lahemaal) seostavad inimesed kinnisvara väärtuse kasvu just kaitsealaga. Karulas ja Soomaal seevastu arvatakse, et kaitseala pigem vähendab kinnisvara hinda. Või nagu ütleb aastates jääger: “Keegi ei tahagi siit maa-alalt osta ega siia ehitada,” ristides Karula rahvuspargi teravmeelselt ja -keelselt “rahvuspadrikuks”. Karulas kujundab sellist arusaama tulu tõotavate metsade rohkus ja sellest tulenev konflikt metsamajanduse ja looduskaitse vahel. Soomaal loodetakse aga peatset meelemuutust: on ju alal head turismivõimalused, mida seni pole jõutud piisavalt teadvustada ega rakendada.

“Maahindade tõus ja kinnisvaraturu elavnemine (mida looduskaitse seisukohalt võib hinnata erinevalt) on selgelt tuntav näiteks Lahemaal,” tõdeb Teet Koitjärv. “Seega ei tekita looduskaitse mitte saamata jäänud tulu, küll aga muutusi elu- ja majanduskorralduses.”

Looduskaitse – võitlus või kokkulepe?

Vestlused paljude inimestega andsid selgelt tunnistust, et vaatamata sageli vastanduvatele huvidele, on valdav siiski loodusearmastus ja pigem toetatakse looduskaitset. Nagu kinnitavad ka kaitsealade juhid, peegelduvad inimeste arvamustes selgelt aktiivse looduskaitse traditsioonid (või vastupidi: nende puudumine). Noorematel kaitsealadel, näiteks Karulas, näevad inimesed sageli rohkem probleeme, vanematel – Lahemaal, Matsalus – ollakse aga piirangutega harjunud ning mõistetakse paremini kaitseala muid külgi. “Ometi on ka Karulas ligi veerand elanikest hakanud hindama metsaraiele kehtestatud piiranguid, sest väljapoole kaitseala jäävate erametsade raied hakkavad selgele talupojamõistusele juba vastu,” selgitab Pille Tomson.

Et erimeelsused tekivad sageli tühjast-tähjast, ei tohiks nende lahendamine käia osapooltele üle jõu. Tähtis on aru saada, et looduskaitse pole mitte teatud huvide võitlus, vaid eelkõige kokkulepe ning koostöö, mis viib ühiskonda kui tervikut edasi ning on tegelikult tulus ka majanduslikult. Teades kõikide asjaosaliste seisukohti, jõuame hõlpsamini ühiskondliku kokkuleppeni. Seepärast oleme veendunud, et inimeste arvamused tuleb ära kuulata ja ühiselt läbi arutada. Ajakirja järgmistes numbrites anname ülevaate sellest, milliste keskkonnaprobleemide pärast kõige rohkem muret tuntakse ning kust inimesed keskkonnaalase teabe saavad.