Soo kask ja raba kask

Tõnu Ploompuu

Pealkirjas pole mitte taimenimetused, vaid soo ja raba märgivad siin kaskede elupaika. Nojah, aga raba on ju ka soo - selle viimane arenguaste, pealegi kasutatakse murdeti neid sõnu sageli risti vastupidises tähenduses: kohanime - raba kannab tegelikult madalsoo, mingi raba nimes on aga - soo. Ja mis seal ikka arutada, on ju ammu teada, et madalsoodes kasvavad sookask ja madalkask, rabades enamasti vaevakask.

Kui raba südames siiski asja hoolikamalt uurida, tuleb välja, et seal kasvavate üksikute igerike sookaskede hulgas leidub sageli ka mõni arukask. Ja need kaks liiki on siin aasta ringi väga hästi eristatavad: arukase viimaste aastate võrsed on tihedalt kaetud vahatäppidega ja katsumisel karedad; sookaskede võrsed seevastu on tavaliselt selgelt karvased. Metsas saab neid kahe kase parimaid eristamistunnuseid kasutada vaid noortel, kuni mõnemeetristel puudel või vesivõsudel. Suurte puude oksad hõõrduvad tuules üksteise vastu, kulutades maha karvad ja siludes laiali vahatäpid.

Kuid rabas kasvab ka suuri arukaski. Neid tunneb juba kaugelt kuldse sügise ajal: arukask on enamasti see, kes mõne suurema lauka kaldal kõige kõrgemaks kasvades kaugele üle rabamändide oma säravkollast lehestikku näitab. Ümbruse madalamad sookased kannavad samal ajal vaid üksikuid koltunud lehti, ja hakkavad neid ka varakult langetama. Nõnda jääb sookask sügisel kullalõõsas arukase kõrval üsna märkamatuks. Ega sookask siiski ise ei taha tuhm olla, tema lahtirõivastamisega tegeleb üks rooste-seen - kase koldrooste (Melampsoridium betulinum). Soodsal roosteaastal sööb ta juba augustis paljud sookase lehed elujõuetuks ja seetõttu need kolletuvad järk-järgult. Et sookased on pikka aega kollasekirjud, ei ole neil võimalik anda arukasega võrreldavat kullaetendust.

Kui nüüd kullendavat rabakaske (arukaske!) lähemalt vaadata, võib tema tüve alusel ja okste jämedamatel osadel näha sügavalt lõhestunud musta korpa, mis ülalpool asendub järsult valge tohuga; naabritest sookased on aga maapinnast ladvani ühtlaselt valged, vanana kärnaselt halli-mustatähnilise tohuga. Ka pungad klapivad laukaäärsel kaunitaril arukase omadega: nad on ümara tipu ja kõva vahakattega; ümbruse sookaskedel on pungad enamasti teritunud ja veidi kleepuvad.

Kui palju leidub raba südames arukaski, sõltub naabrusest, sest neid külvavad ümbruse arumetsad. Laialdastest madal- ja siirdesoodest ümbritsetud rabadel ei pruugi arukaske olla. Rabades kasvab ka soo- ja arukase hübriide. Siin on olukord mõneti sarnane jäätmaadega (vt. EL eelmisest numbrist lk. 275) - kummaski kohas ei sõltu väikese taime ellujäämine konkurentsist seal juba kasvavate taimedega. Taimestikuta jäätmaadel ja värsketel kraavikallastel suudavad hübriidid ellu jääda siis, kui nad esimestena tühjale kohale saabuvad ja kiiresti suuremaks sirguvad, ent rabades peab ka õnne olema. Enamik siin tärganutest sureb isegi taimedeta turbal õige pea. Rabades leidub ikka kuivemaid kohti, kus turbasamblad on hääbunud ja puhmad-rohttaimed pole jõudnud maad katta. Just sellistel lappidel võib suvel sageli kohata äsjatärganud puutaimi, kuid pikema vihmavahe korral kõrvetab nad päike, ülejäänutest suurema jao hukutab sügis-kevadine külmakohrutus. Nendel puuhakatistel, kes suudavad esimestel eluaastatel kuidagi vastu pidada, läheb lapsepõlv järgneva sajandi jooksul üle raugaeaks. Või kas selline ellujäämine on üldse õnn? Et mõni puutaim jääb siiski ellu, leidub lagerabal mändide kõrval ikka mõni põlvekõrgune aru- või sookask, samas mõõdus kuuseätt, väga harva ka haab või pihlakas. Rabades pole puuhakatiste vahel konkurentsi eluruumi pärast, siin üritavad puutaimed ellu jääda täiesti sobimatus keskkonnas. Hiljem suuremaks kasvanuna konkureerivad nad teiste taimedega vaid väheste mineraalsete toitainete pärast.

Rabades võib väga harva leida ka soo- ja vaevakase hübriide. Arukase ja madala kase hübriidi (millest kirjutatakse Eesti floora IV köites) tuleb ilmselt siiski otsida rohkem madalsoodest.

Aga madalsood? Kas ka seal võib leida midagi ootamatut? Ilmselt mitte. Madalsookaasikud koosnevad tõepoolest ainult sookaskedest. Siin on sookase päriskodu - need keskkonnatingimused on ilmselt kõige rohkem mõjutanud sookase evolutsiooni. Võõras (arukask, aru- ja sookase hübriid) seal kasvuruumi ei leia. Samamoodi, üksnes sookase päralt on ka siirdesood. Mõlemas võib kasvada madal kask.

Ka arukasel on oma kuningriik - arumetsad. Laane-, palu- ning Kesk- ja Lõuna-Eesti salumetsades võib näha ainult arukaske. Keerulisem on olukord Lääne- ja Põhja-Eestis. Siinsed paepealsed maad võivad olla ajuti väga märjad, suvel aga kõrbeda. (Sageli oleks siinseid salumetsi õigem pidada viljakamateks loometsadeks.) Nii võib tammikutes ja puisniitudel leida läbisegi aru- ja sookaske. Lähemal uurimisel ilmneb aga enamasti, et arukase känd kasvab mõnekümnesentimeetrisel künkal, sookask jälle sama suures lohus. Teinekord on aga künkal sookase juure all "keev maa" (aimatav allikakoht niiskemal aastaajal).

Ent kõige kuivemad nõmmemetsad? Siin kasvab vahel üksikuid arukaski ja ega sookaskki puudu. Rabaga võrreldes on ehk nende vahekord vastupidine, samuti pole tähtsuseta, kui kaugel on kummagi liigi suuremad salud. Nõmmel on tingimused mõneti sarnased raba omadega: noored tärkavad taimed ei konkureeri mitte elupaiga pärast (vaba liivamaad on küllalt), kuid idandid võitlevad ellujäämise nimel. Ja lõpuks, eks raba ja liivanõmme taimestikus ole muudki ühist (kanarbik, kukemari, põdrasamblikud jne.).