Kas kõrel on tulevikku?

Riinu Rannap

Konnad seostuvad meil enamasti ikka kevadega – kudemisaja ja suurveega, mil kraavid, tiigid, järvesopid ning lombid on täis kõige mitmekesisemat krooksumist, mulksumist, vilinat või kõrinat. Seetõttu tundub konnateema augustis, suve viimasel kuul, pisut tavatuna.

Ometi laulavad mõned konnad veel ka augustis. Hiliseks häälitsejaks on kõre e. juttselg-kärnkonn, kelle lakkamatut kõrinat võime hea õnne korral soojadel augustiöödel kuulda mõnel väikesaarel või rannaniidul. Tegemist pole mitte selle liigi laiskade esindajatega – nendega, kes kevadel häält teha ei viitsinud –, vaid omapärase sigimisbioloogilise kohastumusega. Nimelt on kõrel teiste konnaliikidega võrreldes tunduvalt pikem kudemisperiood, väldates aprillist augustini. Pikk sigimisaeg kindlustab järglaskonna ka juhul, kui kevad või suve algus on liiga sademetevaene, mis- tõttu mitmed, eriti väikesed madalaveelised vähese taimestikuga ja päikesepaistele avatud kudemisveekogud kipuvad ära kuivama. Kui esimesed varakevadel tekkinud lombid kaovad, võimaldab pikk sigimisaeg kõredel minna kudema järgmistesse lompidesse. Sealjuures peab sobivaid veekogusid ümbruskonnas üsna hulgaliselt leiduma.

Viimase paarikümne aastaga on enamik kõre kudemis- ja elupaiku – endisi lagedaid rannaniidu- ja rannakarjamaa-alasid – roostunud ning võsastunud. Põhjuseks eelkõige see, et seal enam ei karjatata loomi ega niideta heina. Samuti on rannaniitudel muutunud veerezhiim. Elupaikade hävides on ka kõre suurelt osalt oma endiselt levikualalt kadunud. Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadele ning saartele nii tüüpilisest konnaliigist on paarikümne aastaga saanud haruldus.

Liigi vaikne hääbumine algas kuuekümnendate aastate lõpus, mil täheldati kõre arvukuse langust Saare- ja Hiiumaal. 1970. aastatel kadus kõre mitmelt poolt Lääne-Eesti rannikualadelt. Üsna arvukalt elas neid veel Kihnus ja Pärnumaa rannikul, lausa massiliselt aga Ruhnus ja Manilaiul, kusjuures 1980. aastatel peeti sealseid kõrepopulatsioone elujõuliseimaiks Nõukogude Liidus.

1990. aastatel hakkasid ilmuma esimesed kirjutised kõre arvukuse langusest Ruhnus. Siiski pidasime Ruhnut senini kõresaareks. Selle arvamuse põrmustas lõplikult möödunudsuvine seire – selgus, et kõre on saarelt kadumas. Kogu suve jooksul kohati seal vaid mõnda üksikut isendit, ehkki alles 1982. aastal võis ühe õhtu jooksul näha saarel sadu ja sadu kõresid.

Olukord pole parem ka Manilaiul, kus praegu leidub kõresid veel üsna arvukalt, kuid kohalike elanike jutu järgi jääb seda omapärast kärnkonna saarel aasta-aastalt vähemaks. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida. Saare elanikkond vananeb, loomi ei jõuta enam pidada ning endised karja- ja heinamaad kasvavad üha rohkem kinni.

Kõre on Eesti punase raamatu järgi tunnistatud ohualtiks liigiks ning kuulub 1994. aastast kaitstavate loodusobjektide seaduse alusel II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Selliste liikide püüdmine, tapmine ning ohustav häirimine on keelatud, samuti on keelatud nende sigimis- ja püsielupaikade hävitamine ning kahjustamine. Seadusest ja hoiatavatest meeldetuletustest hoolimata liigi arvukuse langus siiski jätkub. Kas selle käiku saab veel peatada või tuleks lihtsalt olukorraga leppida?

Et kõre hääbumine pole probleem mitte üksnes Eestis, vaid enam-vähem kõigis neis Euroopa riikides, kus see kärnkonnaliik elab, siis tekkis huvi, mida on mujal tema kaitseks ette võetud. Selgus, et viimase paari-kolmekümne aasta jooksul on lahendeid väga aktiivselt otsitud.

Inglismaal kadus kõre käesoleva sajandi esimesel poolel rohkem kui kolmelt neljandikult oma ajalooliselt levikualalt. Tänapäeval on sellest riigist kujunenud üks peamisi kõre uurimiskeskusi Euroopas. 1970. aastate keskel oli kogu Inglismaal säilinud vaid 40 paika, kus kõret kohata võis. Liigi arvukuse langust põhjustas peamiselt elupaikade hävimine. Seetõttu käivitati sama kümnendi lõpus laiaulatuslik kõre elupaikade taastamise programm.

Inglismaal võsastusid ning hävisid aastate jooksul maaparanduse, ehitustegevuse, metsastamise või siis karjatamisrezhiimi muutuse tõttu suures ulatuses kõrede peamised elupaigad: luitealad, soolakud ja nõmmed. Et neid taastada, puhastati kõigepealt nõmme- ja luitealad võsast ning võeti siis karjamaadena kasutusele. Samal ajal hakati taastama ka kõrele sobilikke kudemisveekogusid ning rajama osaliselt uusi. Olemasolevad veekogud olid liiga kõrge happesusega. Selle vähendamiseks lisati kevadel enne kudemisperioodi algust veele kustutatud lubja pulbrit või tühjendati lombid nii veest kui ka põhja kogunenud mudast ning täideti seejärel puhta veega.

Kahekümne aasta jooksul on Inglismaal taastatud 39 kõre elupaika, neist 27-sse kõred taasasustati. Seega on Inglismaal loodud mitmeid uusi kõreasurkondi ja peatatud arvukuse langus paljudes säilinud populatsioonides.

Rootsis ei kuulu kõre enam ohustatud liikide hulka. Seda eelkõige tänu elupaikade taastamisele ja kudemisveekogude rajamisele. Töödega alustati 1980. aastatel Lõuna-Rootsis Skåne piirkonnas, kus suured rannaniidualad puhastati roostikust ja seejärel kaevati sinna ka sobilikud kudemisveekogud. Karjatamine ei lase aladel enam uuesti roostuda. Tänu laialdasele selgitustööle ja riiklikele toetustele on kohalikud elanikud hakanud taas loomapidamise vastu huvi tundma.

Rootsis leiti hämmastusega, et Skåne mereäärsed golfiväljakud on muutunud iseäralikeks konnaparadiisideks – neile aladele olid elama asunud mitut liiki kahepaiksed. Lisaks kõredele võib siin õhtutundidel näha madalaks pügatud murul ringi liikumas nii rohu- kui rabakonni, harilikke kärnkonni ning Rootsis üliharuldasi rohekärnkonni. Golfiväljakute pidev niitmine, nende niisutamine ja madalate veekogude olemasolu loovad kahepaiksetele sobivad elu- ja kudemistingimused.

Taanis hakkas kõre arvukus langema 1940. aastatel ning see tendents jätkus 1980. aastateni, mil otsustati liigi säilimise huvides rajada esimesed kunstlikud kudemisveekogud. Käesolevaks ajaks on neid kaevatud riigi eri osades kokku ligi 60. Piirkondades, kuhu kudemisveekogud rajati, on täheldatud kõrede arvukuse hüppelist tõusu. Tänapäeval on kõre Taanis enim ohustatud liikide hulgast välja arvatud.

Ka Eestis hakatakse lähiajal kõre elu- ja kudemispaiku taastama. Nõu ja abi on pakkunud nii Taani kui Rootsi eksperdid, kellel vastavad positiivsed kogemused ja tulemused olemas.

Iseenesestmõistetavalt ei alustata töid esimesel ettejuhtuval rannaniidul. Kõigepealt valitakse välja sobilikud piirkonnad – sellega loodetakse valmis saada käesoleva suve jooksul. Seejärel tehakse neile aladele põhjalik analüüs ning otsitakse vastuseid suurele hulgale küsimustele nagu tööde maksumus, sobiv tehnika, töö võimalikud tegijad jne.

Loodetavasti õnnestub kõik kavandatu ka ellu viia. Siis võime ehk meiegi mõne aja möödudes kõre eriti ohustatud liikide nimestikust välja arvata.

KÕREDE ELUPAIK PÄRNUMAAL