Pakri

Pakri poolsaart ja saari teame eeskätt okupatsioonivägede tallermaana. Siin seadsid 1939. aastal end sisse Nõukogude Liidu merejõud, tsiviilelanikud pidid oma kodud jätma. Pärast Teise maailmasõja lõppu paiknes Paldiskis Eesti suurim sõjaväegarnison (ligikaudu 25 000 meest). Looduskaunis ning kultuuriväärtuste poolest rikas poolsaar ja saared avanesid taas nii kunagistele põliselanikele kui ka loodusehuvilistele alles selle kümnendi algul.

Et looduses seni säilinut hoida, loodi 5. mail 1998 vabariigi valitsuse määrusega Pakri maastikukaitseala (1451 ha). See hõlmab valdava osa Pakri poolsaare paekaldast, lahustükina kuuluvad kaitsealasse Väike- ja Suur-Pakri saarte põhjaosa, saartevaheline meri koos Kappa ja Bjärgrånne saartega ning Väike-Pakri saare lõunaosa.

Kaitseala ainsasse, Pakerordi sihtkaitsevööndisse jääb krüüslite pesitsemisala, kuhu haruldaste lindude kodurahu huvides ei tohi minna 1. maist kuni 31. augustini. Ülejäänud maa- ja veeala kuulub piiranguvööndisse, kus inimeste liikumine on aasta ringi vaba, ent välditakse kõike seda, mis võiks muuta maastiku ilmet või rikkuda paekallast ja klindialust metsa: keelatud on rajada uusi maaparandussüsteeme, kaevandada maavarasid ja maa-ainest, muuta veekogude veetaset, kujundada puhtpuistuid, pidada jahti ja püüda kala; metsas võib teha lageraiet ainult uuenduse eesmärgil, kaitseala valitseja loal.

Siinse looduse suurim vaatamisväärsus on pankrannik, mis piirab poolsaart 11–12 km pikkuselt (Uugalt Merikülani) ja küünib poolsaare tipus 24,8 meetrini. Pakri saarte põhjarannikut ääristab paekallas kokku 8 km ulatuses (suurim kõrgus merepinnalt 13 m). Pakri poolsaare paekaldalt laskub viis juga, paekalda nõlval ja jalamil avaneb palju allikaid. Matkaja tähelepanu köidavad rohked rändrahnud ja kivikülvid nii poolsaarel kui ka saartel. Pangaastangul ja selle lähikonnas kasvab arvukalt kaitstavaid taimeliike.

Siinset ainulaadset loodust on uurinud mitmed tuntud teadlased nagu G. Granö (1922), G. Vilbaste (1921, 1924), C. Teichert (1927), A. Öpik (1927), A. Tammekann (1940), Karl Orviku (1940) jt.

Looduse kõrval väärivad vaatamist ka Paldiski kirikud, sadamad, raudteejaam ja Muula mäed, Pakerordi tuletorn, Leetse-Lepiku talukalmistu ning saartel – Esimese maailmasõja militaarrajatised, külad ja kabelid.