Rikka isiksuse lahkumine

VAMBOLA MAAVARA OMA MAALIDE KESKEL

“Minu isa ütles nii: kuni inimene on veel emaihus, hoiab ta käekesi lõua all, pihud kõvasti kokku surutud. Hetkel kui ta ilmale tuleb, sirutab ta käed laiali, pihud avanevad ja sealt veereb välja kristallkerake. See kukub maha ja puruneb kildudeks, mis lendavad laiali kõikidesse ilmakaartesse. Inimese kogu järgnev elu polegi midagi muud kui nende killukeste ülesotsimine ja kokkusobitamine, et neist oma kristallkerakest taas üles ehitada. Kui see on saavutatud, on ka inimese elu õhtul.” /---/ “Olen oma elukristalli laialilennanud kübemeid otsinud ja leidnud meie suure maa mitmetest kohtadest. Loodan, et ma pole suutnud neid sealt viimseni üles noppida. Siis võib mõne aja pärast reise korrata – otsimisrõõm on seda väärt.”

(Nõnda mõtestas Vambola Maavara lahti vana turkmeeni lugu kristallkerakesest oma raamatus “Mägedest mägedeni”, 1979, Tallinn, Eesti Raamat.)

Eesti loodusteadlaste ja rahvusvahelisest sipelgauurijate perest on lahkunud legendaarne teadlane, kolleeg ja sõber Vambola Maavara. Pärast sõda tuli ta lihtsa maapoisina Võrumaalt, täis õpihimu ja tegutsemislusti, ja asus õppima Tartu Ülikoolis loodusteadust. Üsna pea leidis laia huvideringiga noormees oma unistuste teostamiseks eest viljaka pinnase ja töötulemused ei lasknud end kaua oodata. Vambo anne avanes juba tema esimeses raamatus “Noore entomoloogi käsiraamat” (1956), millele pole tänaseni paremat kõrvale panna ning mis juhatab veel praegugi paljud noored putukate kaudu loodusteadusesse. Tabavalt iseloomustas raamatut Helsingi Ülikooli professor estofiil Pekka Nuorteva: “Näete, eestlased tegid ära ja meil pole midagi võrdväärset vastu panna.” Jääb ainult imetleda, kui palju õpilasi on Vambolal tänu sellele raamatule ja arvukatele Eesti Looduses köitvalt kirjutatud artiklitele sipelgatest ja teistest sotsiaalsetest putukatest.

Tänu Vambolale on Eesti sipelgate fauna poolest üks paremini läbi uuritud maa, ta on Eesti jaoks avastanud umbes 20 uut sipelgaliiki. Ta on välja töötanud metsakuklaste pesakujude klassifikatsiooni ning pesamahtude määramise meetodid. Siiani väärivad tähelepanu sipelgate külmakindluse ja külmataluvuse analüüsitulemused ning tööd metsakuklaste muutlikkusest.

V. Maavara oli oma loomingus ülimalt täiuslik ja loodava suhtes nõudlik. Oma raamatud kujundas ja illustreeris ta enamasti ise. Näiteks käsiraamatus “Metsakaitse” ilmnes V. Maavara kui teadlase-kunstniku-raamatuillustraatori talent. Tema annet jagus ka E. Kumari esimese “Eesti lindude välimääraja” ja koguteose “Eesti floora” esimeste köidete illustreerimiseks. Siiani hinnatakse Vambola Maavara ja professor Endel Varepi ühistööna valminud kahte albumit Eesti maastikest. Vambola kui iseõppinu kunstnikuannet hindas kõrgelt isegi meie kunsti suurkuju Günther Reindorff, imetledes tema peenelt viimistletud tušijoonist “Kalana rahnud” Hiiumaast. Mitmed tema maalid osalesid üleliidulistel amatöörkunstnike näitustel ja rahvusvahelisel näitusel Ungaris pälvis graafiline leht “Võõpsu poiss” esiletõstmist.

Vambola teadusorganisaatori võimeid iseloomustab hästi tema eestvedamisel 1979. a. Sangastes korraldatud sümpoosion Sipelgad ja metsakaitse, mis oli kuues sellenimeline üleliiduliste ürituste reas. Sümpoosioni raames tutvustati ka metsakuklaste kaitsealade rajamise kogemusi Eestis. Need said eeskujuks viiele sümpoosionijärgselt loodud sipelgakaitsealale Valgevenes, Moldovas, Ukrainas ja Moskva lähistel Venemaal.

Vambo seiklushimu ja suur reisikirg on talletatud reisiraamatusse “Mägedest mägedeni”, mis rõõmustas lugejaid ja šokeeris heas mõttes isegi kirjanduskriitikuid, sest harva kiputakse kirjutama head. Ju see hea pidi olema nii palju pakkuv, et seda oli vaja väljendada, teistega jagada. Suurepärase inimestetundjana oskas Vambo näha meis igaühes peituvat seiklus- ja uudishimu. Väga hea keeletundjana oskas ta seda edasi anda ka oma lugejale. Selle raamatuga saavutas Vambo suure tunnustuse, teda kutsuti isegi Eesti Gerald Durrelliks. Oma reisimuljed talletas ta päevikutesse ja tuhandetesse slaididesse. Hinnatud oli Vambo kodune slaiditeater, kus ta piltide, muusika ning sõna abil jagas nähtut-kogetut teistegagi.

Just reisidel avanes Vambo olemus eriti ehedalt – lahe, aval ja oma naeratusega kõiki uksi avav ja seltskondi nakatav isiksus. Vambo hea aura abistab praegugi tema õpilasi suhtlemisel meie ühiste kolleegide ja sõpradega. On kellest rääkida elavaid, lausa legendaarseid lugusid. Sageli on need lood uskumatud, vahel anekdootlikud, kuid siiski tõestisündinud. Kõikidel nendel juhtumistel on alati üks oluline ja ühine omadus – need on optimistlikud ja heatahtlikud ning lõpevad igavesti haljaks jääva puändiga. Nõnda elavadki isiksused igavesti, kestes edasi nende sõprade mälestustes, õpilastes ja kolleegides.

Paraku ei jõudnud Vambo kõiki elukillukesi kristallkeraks koguda. Pooleli jäi monograafia “Eesti sipelgad” ja realiseerimata palju huvitavaid ideid. Elu kulgeb aga edasi. Hea algus on tehtud, eeskuju näidatud ja õpilastel on seetõttu neid killukesi palju kergem kokku koguda ja kristallkeraks kujundada.