Eestimaa sügis

Ann Tenno

Eestimaa on minu jaoks
see maalapike
Läänemere kaldal,
kuhu meie esivanemad
kord peatuma jäid.
Selle ümmarguse maakera üks punkt, mis paneb
mõtlema kogu maailma
kirevuse ja sarnasuse üle.
Ann Tenno “Eestimaa pildid” (1996)

Aastas on üks aeg, mil tahaksin olla korraga igal pool – septembri viimasel ja oktoobri esimesel nädalal.

Vahepeal võisid kaamerad jääda kuudeks kotti. Ent nüüd, kui imeilus suvi seljataga, on äkki õhk värske ning taevas täis kiiresti liikuvaid pilvi. Ja puude lehtedelt ei saa pilku ära.

Sel ajal meeldib mulle kõik – udud, vihmad... igas ilmas on midagi. Natuke nukrat, igatsevat.

Ja kui ma siis mõtlen, mida tõotab lähenev talv, siis millegipärast tuleb esimesena meelde kindlusetunne. Võib-olla on see kuidagi seotud koduga.
Küllap on see märk sügise sõbralikkusest. Et need kõige värvirikkamad ja kirevamad päevad viivad puhtasse valgesse lumevärvidega põhjamaa talve.