Maastik - osa meist endist

Hannes Palang, Mart Külvik

SÜGISEL KÄIN MA SOOS JA RABAS, AGA MA KARDAN NEID PAIKU VEIDI...

Lausmaa piirkond oli juba igivanast ajast alalise elanikkonnaga ülesharitud maa.

Nii idas kui läänes olid metsad järjest kaugemale nihutatud.

Algul tungisid karjamaad sisse, siis tekkisid äärmised popsikohad, ja hiljem levisid avarad heinamaad.

Ainult ojakallastele ja aiatarade äärde, mis talusid üksteisest lahutasid, jäeti lehtpuud selle mälestuseks kasvama, et kord oli seal mets valitsenud.

Kuid mets, tõeline suur laulev mets – see oli vaid nagu viirg kaugel ümber kõikide heinamaade. Vanasti polnud metsadel siin sisemaal, merest kaugel mingisugust väärtust. Lausmaal asusid talumehed oma põldude ja heinamaadega, kari laudas. Nad ei jännanud metsatööga ega jahilkäimisega. Ja nõnda olid lausmaakülad laienenud metsapinna arvel idas ja läänes, ning lõunas seisis asundus asunduse kõrval.

Kuid oli olemas ka suund, mida hüüti põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. Tume ja määratu, laulis see oma

vana laulu mäeseljakute ja nõlvakute kohal lõpmatuseni põhja poole.

Seal asusid mäevaimud, metshaldjad ja igasugu tondid. Lausmaa elanikud kasutasid põhjapoolset metsa laste hirmutamiseks. Seepärast polnud imeks panna, kui lapsed kasvasid üles usus, et kogu maailma kurjus valitseb neid seal. Omajagu tõtt oligi metsaga hirmutamises. Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – ta tuli põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohalt – ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane – tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks. Kõik kurjus tuli põhjast – metsadest.

Trygve Gulbranssen

“Ja taamal laulavad metsad”

Maastikul saavad kokku loodus ja kultuur

Aasta tagasi ilmus siinsamas Eesti Looduses mõtisklus kultuuri ja looduse vahekorrast maastikus. Sai selgeks, et kultuuri ja loodust vastandada on raske, nad on niivõrd läbi põimunud. Kultuur ja loodus koos teevadki maastikust maastiku.

Maastikud on inimteadvuse jaoks enne kultuuri kui looduse osa, puudesse ja vette ja kividesse projitseeritud kujutlused ja mälestused. Et ürgne loodus – lõputa laaned, sood ja meri – on eestlase kultuuri osa, osa päritolust ja kuuluvusest, siis eestlase jaoks on looduse ning kultuuri kihid põimunud. Tuletagem siinkohal meelde Günter Reindorffi, Kaljo Põllut, Veljo Tormist või kirjanik Lennart Merit… “Oleme tulnud loogeldes loojangu poole,” kirjutas Runnel, “kulgedes seda metsikut ürgmaatriksit pidi Uraalidest Läänemereni.” Ehkki eestlane võib peljata üksi metsa, rääkimata laukasohu minekut, on talle kas või Kaljo Põllu huulhein (mille nime ta ei pruugi teada) raba-udu taustal identiteeditoeks. See pole boreaalne massikultuur. Skandinaavlase jaoks on hütinurk, olgu või õige pisike, ikka vaatevälja nurgas adutav. Ehk me võime eestlase maastikuteadvust – looduslikul ja holistilisel kogemusel põhinevat – seetõttu rohkem projitseerida metsa kui puudesse, veepiiri (vesi kui ruum) rohkem kui vette (vesi kui element), reljeefi (maa kui ruum) rohkem kui kivvi (maa kui element).

Loo alguses oli norra kirjaniku Trygve Gulbransseni romantismist tulvil kirjeldus sellest, milline oli

Norra. Milline peaks olema Eesti?

Kui mul on palju energiat, tahan ma minna kõnnumaale, aga kui tunnen end nõrgana, tahan ma olla niidul ja korjata lilli ning päevitada. Sügisel käin ma soos või rabas, aga ma kardan neid paiku veidi ja seepärast tahaksin ma olla avaral aasal või ka karjamaal, et loomi vaadata. … On nii hea tunne jalutada oma isiklikus tammesalus ja minna vaadata hobuseid, kes jooksevad minu omal karjamaal. … Aga minu ideaalmaastik näeb välja nii. Seal on üks ilus liivarand männimetsaga. Seal on ka üks suur ja paks põlismets, kus kasvab kuuski, tammi, kaski, kastaneid ja teisigi puid. Sellel maastikul on avarust, seal on üks suur linn ja palju väikseid linnu ja külasid. Seal on palju karjamaid ja niite. Siin ja seal on mõningad tammikud või pärnasalud.

(Katkendid Tallinna pedagoogikaülikooli üliõpilaste kirjutistest.)

Võiks väita, et keele kõrval on maastik ehk teine oluline kultuuri kehastaja ja edasikandja. Maastikus kajastuvad eelmiste põlvkondade nägu ja tegu, soovid ja saavutused.Poleks inimest, oleks Eesti üks ääretute laante ja soode maa.

Maastik talletab ajalugu

Maastikul on oma ajalugu. Ta on kujundatud inimese poolt. Kui jää aastatuhandete eest Eestist taandus, tuli selle kannul inimene ja hakkas jälgi maha jätma – kultuurmaastikku kujundama. Kala- ja jahimehest sai põlluharija, asustus laienes, ümbritseva tõlgendamise kaudu sai loodusest maastik.

Vaarisade jaoks oli oluline muuta mets ja soo põllumaaks. Selles oli leib, selles oli õnnistus. Hobune oli vaarisa abiline, tema aitas vähegi kõlbulikud tükid viljaväljaks muuta. Siis tulid masinad ja traktor. Põllu serv muutus sirgeks, sest soppidesse traktor ei paendunud. Jäeti maha lontsikud ja sootagused, sest sinna ei saanud masinaga ligi. Mulda tallati kõvemini ja hariti sügavamalt. Lõpuks, rohumaid läks nüüd vähem tarvis – traktor ei küsinud vanaisalt ei talveks ega suveks heina. Siis tulid isad, kes sattusid kolhoosi ning kündsid üles vanaisade põllupeenrad ja juurisid välja koplikased. Traktorid muutusid üha suuremaks ja põlludki pidid üha avarduma. Traktori parandamiseks läks vaja voolu, seda andis põlevkivi. Ja jälle tuli maastikku ringi tegema hakata.

Miks ei saa ajas tagasi minna? Sest me tahame praegu maastikust muud kui eelmised põlved. Vanaisadel oli vaja põldu, selleks hariti iga vähegi sobiv maatükk üles. Me küll mäletame seda, aga kujundame maastikust suure prügimäe. Linlane tõmbub maastikust välja, võõrdub. Maastik tähendab talle midagi muud, tülikat takistust kahe linna vahel, midagi “endise viletsa eluga” seotut või saamatute ja veidrike elamise kohta. Eelmistel põlvkondadel on olnud maa-vanemad, või vähemalt maa-vanaemad-vanaisad, praegused noored tulevad ikka otse linnast. Või ihkavad sinna. Millist maastikku väärtustavad need noored? Kas üleüldine võsastumine ongi probleem? Ehk on see lihtsalt loomulik, et kogu maa muutub üheks suureks Lasnamäeks, kus võsas sahistab tuul kilekotte vanade autokummide vahel? Ehk nii peabki?

Linlase maastik on lihtsalt teistsugune.Teaduses kipub aeg-ajalt esile kerkima seisukoht, et maastik on maal (landscape), linnas on urbanscape ehk eesti keeli linnamaastik. Et kultuurmaastik on maa – vastandina linnale – pärand, mida ähvardab häving ja kadu (vt. EL 7/93). Kas pole nii, et meie, linlased, oma järeltulijate vanemad, vanavanemad, vaarvanemad tahame samuti maastikku oma vajaduste järgi ümber kujundada. Ja ju on siis tarvis vähendada seda tülikat takistust kahe linna vahel või kohta, kuhu oma banaanikoori poetada.

Maastik on meie nägu

Niisiis seisab maastik koos looduslikust ja sellest, mida inimene usub seal olevat. Metsavaimude aeg tundub läbi olevat, neid enam ei usuta. Ka see aeg, kui maastik oli pelgalt materiaalne ressurss, mida tuli ära kasutada ja parema äraolemise tarvis ümber kujundada, hakkab maailmas otsa saama. Loodusteadlaste poolt palju kirutud postmodernism tikub maastikusse, sunnib tegelema vaimsete väärtustega, neid inventeerima ja uurima. Lisaks maastike majanduslikule väärtusele räägitakse ka mittemateriaalsetest kui looduselamust, esteetilist naudingut, ajaloolist kogemust ning teaduslikku ja hariduslikku informatsiooni kandvatest väärtustest. Kui maastik on meile mingil moel tähenduslik, omab ta identiteediväärtust. Väärtuslik on seegi, kui maastik pakub meile kaitset ja aitab ruumis liikuda.

Kas maastikke ja nendega kaasnevaid väärtusi saab kaitsta, konserveerida? Vist mitte, sest maastik on seal ja see, kuhu ühiskond on ta endaga viinud. Ka ei saa me kunagi maastikku taastada. Me saame üksnes olemasolevat, meile pärandatut muuta ja suunata. Saame luua möödunu analooge ja kujundada hoopis uusi.

Siiamaani on maastik harva olnud eesmägiks omaette. Ikka on ta olnud muude tegevuste tulemus. Tahtsime parimat, aga läks nagu alati, kui vene rahvatarkust meeutada. Kui keegi,

olgu see siiskeskkonnaminister, rahvas või partei või kes iganes, soovib mingit teatud kindlat maastikku, siis ta peab leidma selle eest maksja. Vaatemaastiku tekitamiseks on vaja vaatajat, kes selle eest maksab. Aga vaevalt, et vaatamise tasu eest saaks vaadet tekitada … Tuleb leida muu tegevuse eest maksja, mis “juhuslikult” annab soovitava tulemuse. On see Maastikufond? Kui Obinitsa meestelt 1999. a. suvel küsiti, kas nemad oleksid valmis maksma neile meeldiva maastiku säilitamise eest, siis olid nad nõus keskeltläbi 250 krooni aastas välja panema. Aga rangel tingimusel, et raha tõesti maastiku korrashoiuks kulub…

Jah, maastik on meie moodi, aga milline on me nägu? Nõukogudeaegne, ahistamise kaitsereaktsioonina “oma” säilitada püüdev teadvus oli “eesti maastikuna” seotud õhukese kultuuri kõrval ürgse loodusega – metsa, veepiiri ja reljeefiga. Kuhu taanduvad need väärtused kultuurierinevusi tasandavas linnaolme, info ja tarbimise ühiskonnas? Kas on karta, et koos ülemaailmse ühtlustumisega muutuvad sarnaseks ka maastikud? Et Eestil ja Taanil või Belgial polegi enam vahet?

Palju on räägitud sellest, et vaja oleks nimetada rahvusmaastikud. Ehk oleks siiski tarvis teadvustada, et maastik on osa meie identiteedist, sellest meie-tundest, mis eesti-saksa-rootsi-vene segaverd rahvast eestlased teeb? Otsigem siis üles meie traditsioonilised maastikud, need, mis Eesti olemust kõige paremini väljendavad, ja hoidkem neid sellistena.