Õlikatk pole kadunud

Vilju Lilleleht

Kui ohtlik on õlisaaste veelindudele? Küsimus ise pole Eesti Looduse lugejale uus. Nüüd juba 37 aastat tagasi ilmus ajakirjas selle kohta ülevaade – “Õlikatku probleem on aktuaalne” (EL, 1992, 4). Miks siis jälle?

Vette sattunud õli on linde ohustanud käesoleva sajandi algusest, kusjuures kohe niisugusel määral ja viisil, et selle tagajärgi hakati nimetama õlikatkuks. Järelikult on probleem piisavalt vana, et selle lahendamiseks peaks olema palju tehtud. Küsime, kas ikka on?

Õlikatk – XX sajandi ohtlik haigus

Õli tõttu hakkas merelinde massiliselt hukkuma siis, kui võeti kasutusele laevad, kus kütuseks või määrdeaineks, hiljem ka laadungiks olid mitmesugused naftasaadused. Tihti sattus või lausa heideti seda jääkidena vette. Võttis aega, enne kui taibati, et säärane tegevus on ohtlik keskkonnale, eelkõige veelindudele.

Esimest korda pöörati õlikatkule laiemat tähelepanu aprillis 1915 Hollandis, kui vesi uhtus rannikule palju õliga määrdunud linnulaipu. Seda edaspidi süvenevat häda on püütud kõrvaldada või leevendada mitmesugusel viisil, sh. rahvusvahelise koostöö ja lepingutega, kuid sellele vaatamata ei ole isegi suuremaid õnnetusi suudetud vältida. Küllap on paljudel veel meeles õlikatastroofid kurikuulsaks saanud tankeritega Torrey Canyon, Amoco Cadiz, Exxon Valdez jne. Euroopas aset leidnud õnnetustest on seni suurim 1991. a. Itaalias Genua lahes toimunud leke, kui merre valgus 210 000 tonni naftat.

1970–89 toimus Euroopas 12 suuremat õliõnnetust, millest igaühes sai surma rohkem kui 10 000 merelindu – kokku ligi pool miljonit. Suurimaid merelindude katastroofe on põhjustanud naftasaaduste lekked Taani väinades, kus talvitub suurel hulgal merelinde. 1981. a. õnnetuses Skagerrakis hukkus 150 000 ja 1979. a. Kattegatis 50 000 lindu.

Üks viimaseid, küllaltki iseloomulikke juhtumeid sai alguse 25. oktoobril 1998, mil Taanis väljus kontrolli alt õlitanker Pallas ja kandus kolme nädala jooksul Saksamaa madalaveelise padumere rannikule ning murdus. Õli valgus merre ja kannatada sai ligi 20 000 merelindu, neist 16 000 hukkus. Itaallastele kuulunud tankerilt ei palutud abi enne, kui laev randa jõudis. Soov kulutusi vältida viis laeva transpordi ja mere puhastustööde arve umbes 5 miljoni dollarini.

Läänemere seni rängima õnnetuse põhjustas 1979. a. Ventspilsi lähedal karile jooksnud tanker Antonio Gramsky. Merre pääsenud 5000–6000 tonni õli triivis Läänemere põhjaosas 2–3 kuud ja jõudis tappa 40 000 merelindu, enne kui lõplikult Ahvenamaa saarestiku randadele uhuti. Õlilaik möödus õige lähedalt ka linnurikkast Saaremaa rannikust ja ainult meie jaoks soodne tuul hoidis ära vältimatu õnnetuse.

Madalmaade, Saksa ja Taani madalaveelise rannikumere veelinde ähvardavatest ohtudest peetakse praegu õigustatult suurimaks just nafta- ja naftatoodete lekkeid laevadelt ja avamere naftapuurimis- ning -ammutamisseadmetelt. Sealsetelt rannikutelt leitavatest merelindude laipadest on 40–70% õliga saastunud. Kogutud andmed ei kinnita kindlalt ja kõikide piirkondade kohta, et õliga saastunud veelindude hulk padumeres väheneks.

Õlikatkuoht pole lindude jaoks kuhugi kadunud. Vastava selgitustöö ja kasvava nõudlikkuse survel ollakse nüüd küll hoolikamad õlitankerite puhastamisel ning õnnetuskindlamaks on tehtud ka nende ehitust. Ent praeguseks on muutunud õlisaaste iseloom ja allikad. Vähenenud on küll suurte õliõnnetuste hulk, kuid kasvanud väikereostajate osakaal. Enamik vette sattunud õlist pärineb nüüd leketest õli ümberpumpamisel, laevade masinaruumist või tankeritelt merre lastud õlijääkidest ja jõgede väljakandest. See teeb kontrolli ja arvepidamise raskeks. Õli päritolu saab enamasti kindlaks teha vaid kallite analüüside abil. Ohtlikud on ka tankerite pesemiseks kasutatavad väga toksilised ained. Euroopas sattus 1990. a. andmetel keskkonda 568 800 tonni naftasaadusi, sellest otseselt mereõnnetustest vaid 121 000 tonni. Suuremad saasteallikad olid tankeritelt mitmesuguste tööde käigus lahtipääsenud nafta ja naftasaadused – 158 600 t, ja pilsiveed ning kütteõlid – 252 600 t. See on nn. krooniline saaste.

Õlisaaduste keskkonnaohtlikkust on püütud vähendada mitmete

rahvusvaheliste lepete ja konventsioonidega.

Nii on sõlmitud rahvusvahelised lepped OILPOL 1954/1969, MARPOL 1973/1978, OSPARCOM jt. Nendega on reguleeritud õlisaaste sattumist merre. Väidetakse, et tänu MARPOL-ile on Taani Läänemere osas randa uhutud veelindude hulgas 4–6% võrra vähem õliga saastunud veelinde kui 1985. aastal. Õlikatkus lindude osakaal on Taani Läänemere rannikuil hukkunud veelindude hulgas praegu alla 10%. Seevastu Põhjamere rannikul pole olukord paranenud.

On ka loodud erilised

jälgimisteenistused,

mille ülesandeks on patrullimine, peamiselt õhust. Aga et üha rohkem tuleb juurde väikereostajaid – enamasti pilsivete merrelaskjad –, siis on nüüd lekkeid palju raskem avastada. Õlilekete otsimine ja jälgimine õhust saab toimuda ainult piiratud aja jooksul ning tugevama lainetuse korral pole nende kindlakstegemine üldse võimalik.

Järjest on kasvanud

biomonitooringu

vajadus. Pealegi ei pruugi õlilekete õhust, ilmaruumist ja laevadelt jälgimise tulemused sugugi näidata nende tegelikku toimet vee-elustikule.

Üheks heaks, praktikas juba hästi läbiproovitud seireviisiks on osutunud

randa uhutud lindude loendused.

Metoodika on väga lihtne: liigutakse piki rannajoont ning loendatakse ning määratakse kõik sinna mere poolt välja uhutud hukkunud veelinnud. Muidugi jälgitakse ja pannakse kirja ka ranniku seisund – saastatus õliga ning saaste iseloom.

Madalmaades ja Belgias alustati randa uhutud lindude loendusi juba 1965. aastal. Paljudes muudes maades alates 1972. aastast, mil sellised loendused juba rahvusvaheliselt kooskõlastati.

Tulemused näitasid, et kuigi (suurte) õlilekete hulk on kontrollijate ametlikel andmeil vähenenud, ei ole viimase 50 aasta vältel õliga saastatud lindude hulk, õigemini nende osakaal, kõigi leitud linnulaipade hulgas oluliselt kahanenud.

Seega, kõigile pingutustele vaatamata on õlisaaste merelindudele ikka veel üks olulisemaid inimtekkelisi ohtusid.

Randa uhutud veelindude loendusi

Eestis

alustati Eesti Ornitoloogiaühingu korraldamisel 1992. aastal, kuid võrdlemisi väikeses ulatuses. Alles 1996. aastal õnnestus töö paremini käima saada ning sellest alates on igal aastal läbi käidud 217–280 km rannikut. Loendusandmetel pole hukkunud veelindude hulk meie randades õnneks väga suur (eri aastatel keskmiselt 0,6–1,1 lindu/km), niisamuti ka õliga saastunute osakaal (keskmiselt 0–7% kõigist aasta jooksul leitud lindudest), kuid üldisemaid järeldusi on veel vara teha. Õlisaastet ja saastunud linde tuleb rohkem ette suuremate mereteede läheduses Loode-Eestis ja Sõrve poolsaarel.

Olgu rõhutatud, et hukkunud veelindude loendamine ja saastunute osakaalu määramine nende hulgas pole eesmärgiks omaette. Randa uhutud lindude loendus on osa üldisemast mere-elustiku seirest, teatud määral ka keskkonna seisundi bioindikaator.

Miks siis õli veelindudele nii ohtlik on?

Lindude sulestiku muudab veekindlaks looduslik lipiidne kaitsekiht. Just tänu sellele veelindude suled ei märgu – üldtuntud on ju väljend “justkui hane selga vesi”. Linnu sulestik toimib kaitsva kihina kehasoojuse hoidmisel ja tagab ujuvuse ning lennuvõime. Samas teeb lipiidse kaitsekihi olemasolu aga ka sulestiku kergesti haavatavaks lipofiilsete saaste-ainete poolt. Veepinnale pindkile moodustavad ained ongi tavaliselt lipofiilsed. Ujuva linnu sulestik absorbeerib kiiresti nende ainete tekitatud pindkilet kuni küllastumiseni. Juba pisikesegi ava tekkimisel veekindlasse väliskihti tungib vesi sulestikku. Küllap igaüks teab, mis juhtub, kui vees olles säärikut vigastada või katkise jalanõuga vette astuda. Linnul lõpeb sulestiku märgumine tavaliselt surmaga, sest sulgede vahele jääv õhk asendub veega ning tema keha hakkab kiiresti jahtuma. Lind muutub raskemaks ja vajub sügavamale vette. Kaob lennuvõime. Tulemuseks võib olla surm mõne minuti või päeva pärast. Õliga määrdunud lind püüab tavaliselt oma sulestikku noka abil puhastada. Nii määrdub lootusetult ka nokk ja osa õli satub suhu ning neelatakse alla. Õlikatkus linnu surma põhjustab alajahtumine, uppumine, nälg või mürgitumine õliga määrdunud sulestiku puhastamisel.

Kas õlikatkus lindude päästmiseks saab midagi teha?

Õliga määrdunud lennuvõimetud hingevaakuvad linnud äratavad inimestes kaastunnet ja soovi neid aidata. Saastunud lindude päästmiseks on tehtud palju katseid. On loodud vastavad rannikuäärsed päästejaamad – eriliselt sisustatud rehabilitatsioonikeskused. Sinna toodud lindude sulestik pestakse õlist puhtaks, neid hoitakse alajahtumise vältimiseks soojas, diagnoositakse ja ravitakse haigused, toidetakse (vajadusel veeni- ja maosiseselt), jälgitakse pidevalt jne. Parimad päästejaamad kannatavad täiesti võrdlust väikeste haiglatega. Et vältida stressi, on väga oluline tagada ka õige ja asjatundlik kohtlemine.

Õnnetuseks kaob aga pesuainete toimel, eriti siis, kui pesuvesi on liiga kare ja pesuained valesti valitud, sulgede pealmise kihi veekindlus ja kogu sulestik muutub märguvaks. Seetõttu ei saa linde kohe vabastada. Neid tuleb pidada vangistuses pikemat aega, vahel järgmise sulgimiseni. Kõik see nõuab palju tööjõudu ja vahendeid. Kulutusi on vähendanud arvukate, valdavalt vabatahtlike linnu- jt. loodusesõprade abi. Raha saadakse ka trahvidena saastajatelt. Näiliselt on niisugune töö olnud järjest tulemuslikum: päästekeskustesse toodud lindudest on suudetud puhastada üha suurem osa – kuni 60%. Madalmaade rannikul püütakse näiteks igal aastal 3000 elusat õlist lindu. Nende puhastamist ja kosutamist toetab vastav fond, mille on asutanud Madalmaade linnukaitseühing ja loomakaitseühing. Umbes pooled kannatanutest lastakse tagasi merre. Neid määrasid on kasutatud päästmistegevuse edukuse näitajatena ning tegevust propageeritakse ka õpetuslikel eesmärkidel.

Teadlased aga ei väsi küsimast ja üha uutele küsimustele vastuseid otsimast. Mis siiski saab nendest lindudest, keda suurte jõupingutustega ja kallite menetlustega on õnnestunud puhtaks küürida ja tagasi loodusesse viia? Ameerika ornitoloogid leidsid, et vabastatud ja rõngastega märgistatud lindude taasleiuandmed on väga kõnekad. Kahjuks halvas mõttes.

Üldiselt on õliga määrdunud lindude ellujäämus pärast vabastamist madal. Enamasti leitakse linnud juba mõne päeva pärast surnutena või surmaeelses seisundis või ei leita mitte kunagi. Tervete puhaste lindudega võrreldes on taasleiuaeg 5–100 korda lühem. Puhastatutest jäävad ellu väga vähesed. Hilisema taasleiu tõenäosus oli määrdunud ja seejärel puhastatud lindudel 5–10 korda madalam kui puhastel. Selgus ka, et puhastamisvõtted ei ole viimase 25 aasta vältel tõhustunud, sest töödeldud lindude suremus ei ole selle aja jooksul vähenenud.

Saastunud lindude suurema suremuse põhjuseks võivad olla õnnetusest ja hooldamisest saadud stress, allaneelatud õlist tulenevad sisemised füsioloogilised kahjustused ja vangipõlves saadud nakkused.

Seega näitasid kõik kogutud ja analüüsitud andmed, et puhastatud ja ravitud õlised linnud ei jää üldjuhul pärast vabastamist ellu. Õliga määrdunud merelinde ei saa päästa, ravida ega puhastada. Humaansusel on mõtet vaid eetilises plaanis.

Järeldatakse, et õlisaastega tekitatud kahju ja kompensatsiooni arvestamisel tuleks lisada hukkunud lindudele ka puhastatud ja vabastatud linnud. Viimaseid ei saa arvestada isegi kahju osalise hüvitamisena. Õliga saastunud lindude päästmisprogrammid tuleks nende kalliduse ja lindude hilisema kõrge suremuse tõttu kriitiliselt ümber hinnata. Plaanitud päästmis- ja heastamiskulud aga suunata pigem kahjustuste ärahoidmiseks kui vähetõhusateks rehabilitatsioonikatseteks pärast õnnetuse toimumist.

Seega näitavad viimase aja uuringud, et

õliga saastunud linde ei ole võimalik päästa:

puhastatud ja lahtilastud linnud ei jää ellu. Seetõttu pole mõtet ja on lausa ohtlik end petta – ainuke võimalus linde ja ilmselt üldse mereökosüsteeme õlireostuse halbade mõjude eest kaitsta on

vältida õli sattumist vette.

Seni on kõige rohkem teadvustatud vaid õli ohtlikkust veelindudele. Mis saab aga lõpuks vette sattunud õlist? Pärast kergestilenduvate osiste aurumist kleepub õli klompideks, tahkestub ja langeb põhja. Kahjuks teatakse väga vähe sellest, millisesse aineringesse satuvad niisuguste õlijääkide laguproduktid. Kui palju neist jõuab mereelanikesse ja sealt edasi ka inimese toidulauale?

1989. aastal Alaskal toimunud suure tankeri Exxon Valdezi õnnetuse järel kulutati umbes 41 milj. dollarit, et päästa ja puhastada ligikaudu 800 lindu. Iga merisaarma puhastamine maksis 80 000 dollarit. Vaatamata kulukatele koristustöödele, teatati 1999. aasta alguses, et 23-st saastepiirkonnas kahjustunud elustikuliigist võis ainult kaks tunnistada taastunuks. Sealsetel heeringakoelmutel olid veel aasta pärast õnnetust marjaterad kahjustunud ja neli aastat hiljem langes kogu asurkonna arvukus, koelmutele tagasi pöördunud kalad aga olid haigestumistunnustega. Katsetega tehti kindlaks, et madalad õlikontsentratsioonid kahjustasid kalade immuunsüsteeme.

Praeguseks pole merelindude ja mere õliga saastumise probleem veel lahendatud. Rohkem tuleb tegelda tagajärgede kõrvaldamisega, vaja oleks aga need ära hoida. Suurte trahvide ja kahjutasude sissenõudmine võib liigselt õigustada saastajaid ja rahustada neid, kellele mereökosüsteemide kahjustamine või häving muret teeb.

Õlikatkuohu teadvustamine Eestis

Eesti rannikuid pole senini suuremad, laialdasemat rahvusvahelist vastukaja tekitanud õliõnnetused tabanud. Arvukam teadaolev lindude hukkumine leidis aset 1993. aasta talvel Liivi lahes, mil Ruhnu saare randa uhuti mõningail hinnanguil 600 (leiti 112) surnud merelindu. Selleaegse ajalehe (Rahva Hääl, 19.02.1993) teatel lendas Tallinnast välja helikopter mereinspektsiooni töötaja ja kahe loodusmuuseumi ornitoloogiga. “Orto” andis sponsorina kaasa suurema koguse rohelist seepi, millega linde õlist puhastada. Olevatki õnnestunud pesta neli lindu (Hommikuleht, 20. ja 26.02.1993).

Eesti ühes viimases suuremas kütusereostuses (mai, 1998) pääses tankerilt Kihnu merre üle kahe tonni masuuti. See kandus kilomeetri ulatuses randa Viimsi poolsaarel Tammneeme küla lähistel, surmates enne ligi 50 merelindu, peamiselt hahapoega. Kahju kannatasid ka kaks luike (Eesti Päevaleht ja Postimees, 02.06.1998). Looduse reostamisest tekkinud kahju hinnati ligi 700 000 kroonile (Postimees, 30.11.1998). Sellest 38 700 krooni pidi minema loomastikule tehtud kahju hüvitamiseks.

Kahjuks leidub teateid õlireostusest meie meedias võrdlemisi sageli. Arvatavasti kajastuvad neis kõik suuremad saastamisjuhud. Hea märgina võib tõdeda, et peaaegu alati räägitakse ja kirjutatakse seejuures ka reostuse keskkonnaohtlikkusest. Paraku ebamääraselt.

Meil levinud suhtumist õlireostusse iseloomustab ehk kõige paremini see, mis juhtus 1996. aasta novembris. Ajalehtede teatel avastas piirivalve siis Tallinna lahel läände suunduval mereteel tihedas laevaliikluspiirkonnas suure pilsivee laigu. Mereinspektsiooni esialgsel hinnangul oli merre sattunud kütust ja pilsivett – kokku umbes paarkümmend tonni reostust. Laik kandus Miiduranna suunas. Järgnes teade, et see jõudiski randa. “Mereinspektsioon lootis varem, et laine hajutab paari kilomeetri pikkusel ja kuuesaja meetri laiusel alal ulpinud raske nafta. Mereinspektsiooni dispetšeri sõnul on kaldale jõudnud nafta merereostusest ohtlikum, sest ta kleebib ja jääb rannikule pikaks ajaks.” (Postimees, 09.11.1996) Veelgi hämmastavam on sellele järgnev. Ajalehes (Eesti Päevaleht, 12.11.1996) ja raadios (20.11.1996) võttis sõna mereinspektsiooni peadirektor ning teatas, et käib inspektsioonisisene uurimine – miks väljastati reostuse koguse ja ohtlikkuse kohta pressile teavet. “Oli algusest peale selge, et tegemist oli pilsiveega ja mingit õlireostust ei ole. Aasta jooksul kontrollime sadu sarnaseid juhtumeid ja need ei ole reostuse poolest märkimisväärsed,” oli tema kommentaar ning lisaks veel: “Pilsivee väljapumpamine laevalt on võrreldav nähtusega, kui bussipeatuses visatakse maha suitsukonisid ja sülitatakse…”

Seekord “õnneks” ei jõudnudki reostus kaldale, kuid kellele õnneks, kellele õnnetuseks? Kas on põhjust rõõmustada, kui õnnetus sinust mööda läheb ja naabrit tabab?

Hiiumaast 20 miili kaugusel avastati 1998. aasta juunis paarikümne kilomeetri pikkune ja paarisaja meetri laiune õlilaik. Jälle väitis mereinspektsiooni peadirektor (Eesti Päevaleht, 01.07.1998), et tegemist pole katastroofiga – “selle seedimisega tuleb Läänemeri ise toime. Kui see reostus peakski Hiiumaa randa jõudma, siis ei tunneks liival isegi mitte õlilõhna. See reostus pole tavalisest suurem, kuid ei saa ka öelda, et see loodusele hästi mõjub.” Teisal (Postimees, 04.05.1998) võrreldakse seda Kihnu avariiga, kus merre sattus 100 tonni õli. “Loodus seedis selle ära, Hiiumaa juures on aga tegemist mõõtmatult väiksemate kogustega. Õli võib olla tonni ringis.”

Peab märkima, et lindude puhul pole oluline vette sattunud õli kogus. Eelkõige talvitumis- või rändepeatuspaikades võib ka mõne kilomeetri pikkune õlilaik pöördumatult kahjustada kogu sinna kogunenud linnuseltsingut ja põhjustada tervete asurkondade hukkumist.

Möödunud aasta jõulupühade ajal lasti merehätta sattunud Rootsi tankerist Saaremaa lähistel Eesti vetesse 50 tonni petrooli. Postimees (31.12.1998) kirjutab, et see ei ohusta Vilsandi rahvusparki, kuna õnnekombel kandis tuul põhiosa kütusest avamerele. Sõrve poolsaare ümbrus on aga üks olulisemaid talvituvate veelindude koondumispaiku meie vetes. Jäi kindlaks tegemata, kas ja kui suur hulk neist saastus ja hukkus. Vilsandi linnuriigil on üldse vedanud – õnnelikult pääseti ka 1996. ja 1997. aastal, mil sealsele rannikule uhutud suured kogused naftat olid juba pooltahkestunud seisundis, känkrate või pallidena.

Kõige värskem on teade Viimsi järve reostamisest õliga 7. juunil 1999 (Postimees, 11.05.1999). Ka nüüd arvati, et loodus suudab selle reostusega ise hakkama saada. Pardid aga olevat tiigilt lahkunud siis, kui kütus ojast sinna valguma hakkas. Võib üsna kindel olla, et juba rikutud, märguva sulestikuga.

Paraku peetaksegi meil merd ikka veel millekski niisuguseks, kuhu võib igasugust saastet uputada, peaasi et silma alt ära. Nii nagu teeääred ja elamutelähedased metsadki on kujunenud prügi mahapaneku kohtadeks. Ei mõelda sellele, et merel kleepub õlisaaste lindudele ja settib lõpuks põhja, andes mitmesuguseid ühendeid mereökosüsteemi toiduahelatesse, sh. kaladesse ja sealtkaudu meile tagasi. Kas loodus ikka seedib õli ära või settib ja koguneb see viitsütikuga pommina “seedimise” ootele?

Kas oleme olukorras, kus naftasaaduste vedu meritsi aasta-aastalt elavneb, valmis võimalikuks, paljusid linde tabavaks õlikatastroofiks? Kas jääme rahulikult seda ootama? Kas petame end uuesti sellega, et teeme siis jälle ja ainult kõik, mis meie võimuses? Või saadame seegi kord välja abisalga rohelise seebiga? Andmata endile aru, kas niisugusel “suuremeelsusel” enam mõtet on. Võiks küsida ka üldisemalt. Kas ja kui palju suudab meri veel õlisaastet vastu võtta? Millisena hakkab avalduma saaste mõju vee-elustikule, sest põhja ladestunud õli ei kao ju jälgi jätmata? Küsimused jäävad praegu vastuseta.

Suurim vastukaja ja vastavasuunaline tegutsemine on siiani järgnenud vaid lindude hukkumisele. Senised kogemused näitavad ka, et avalik arvamus mängib õlireostuse ärahoidmisel seaduste, laevade ehituse parandamise ja rangema kontrolli kõrval üht määravamat osa. Tõepoolest – linnud on veel midagi peale selle, et nad on linnud.