Valge kasetohu saladused

Vello Keppart

Valge koorega puid leidub põhjapoolkeral ainult kaskede peres. Ent kasedki pole kõik valgetüvelised: toht võib olla kollane, roosa, pruun, hall või raudkasel isegi peaaegu must. Teisalt – kasetohtu meenutab ka amuuri toominga läikiv oran'z-pruun koor.

Kuidas kask tohtu kasvatab?

Kui toht kasetüvelt eemaldada, siis tuleb nähtavale pruunikaskollane aluskoor: see on korgi põhikude e. korgiparenhüüm. Tohu ja korgiparenhüümi rakke toodab nende kudede piiril olev õrn korgikambium, mis pole palja silmaga nähtav. Et kase kasvu mitte pidurdada, püüti vanasti tohuribade võtmisel hoiduda aluskoort vigastamast. Umbes seitsme aasta jooksul kasvatas korgikambium kooritud kohale uue tohu.

Tänapäeval tohib tohtu koorida ainult surnud, langetatud või raiumisele määratud puudelt, sest elusatelt kaskedelt isegi väga ettevaatlikult tohtu võttes rikume puude ilusad valged tüved väga pikaks ajaks: kooritud kohad muutuvad pruuniks ja hiljem mustaks. Et juba tehtud pahandused paljude silma ei riivaks, oleks käidavates kohtades hea rikutud tüved valge värviga üle võõbata.

Inimene on tohtu nutikalt kasutanud

Kasetoht on koore surnud, sitke ja nahkjas osa, mis laseb tüvel jämedamaks kasvada. Toht koosneb suberiiniga läbi imbunud korgirakkudest ja kihtidest, mille vahed on täidetud õhuga. Valge värvuse annavad sellele betuliinikristalle sisaldavad korgikoe rakud. Toht on poole kergem kui vesi (520 kg/m³), õhu- ja vedelikukindel, samuti halb soojus- ja elektrijuht.

Neid omadusi on põhjarahvad ammustest aegadest tundnud ja ära kasutanud.

Tohupalakaid laoti katusteks või mätas- ja laudkatuse aluskihiks, neist meisterdati tohuonne, punuti jalavarje (viisud, säärikud), anumaid (märsid, torbikud, koguni keedunõud) tohus on küpsetatud kakkusid ja kala (tohukala); et niiskus ei pääseks jalga vaevama, pandi tohukiht saapa talla vahele (kriuksuga saapad). Märgumatu tohuga kaeti paate, seda kasutati võrgupüügil ujukitena (pullud), võrgukivid mässiti tohuribaga vitsrõngasse. Tohust utmise teel saadav tökat kuulub haavu raviva Višnevski salvi koostisesse (tökatist kirjutab U. Kokassaar siinsamas ajakirjanumbris).

Kas valge toht tuleb kasuks ka puule endale?

Kevaditi tekivad puukoorele külmalaigud. See on koorepõletik, järskude temperatuurikõikumiste kahjustus, mis tekib siis, kui selgel päeval on soe, öösel aga külm. Päikese pool soojeneb koor sedavõrd, et seal algab elutegevus. Puhkeolekust väljunud koore elusad koed on aga õrnad ning ei talu järske temperatuurimuutusi. Peened oksad soojenevad ja jahtuvad ühtlaselt, kuid tüvedes on erinevused suured. Halva soojusjuhina kaitseb tüvesid korp. Kaskede valge toht on siin eriti tõhus, sest ta peegeldab väga hästi valgust. Nii ei ole karta kiiret päikesepoolset soojenemist. Aednikud kasutavad koorekahjustuste vältimiseks sama põhimõtet, võõbates viljapuude tüved lubja või värviga valgeks.

Linnudki tunnevad kasetohtu

Meie metsade kõige arvukam suleline metsvint, sage pesakastides pesitseja must-kärbsenäpp, salulehtmetsade ja parkide elanik käosulane, õõnsustes pesitsev puukoristaja ning osav pesapunuja sabatihane kasutavad pesa ehitamisel ilmtingimata kasetohu ribasid ja helbeid. Kaselatvades võib vahel näha tohus ridamisi auke: sellist “rõngastamist” harrastavad rähnid, et kevadel mahlaga maiustada.

Siledal kasetohul on väikesed kriipsukesed…

Pragudeta toht on nii tihe, et ei lase läbi isegi õhku. Koorekambiumite ja niine elusad rakud vajavad aga hingamiseks hapnikku. Õhuvahetust nende kudede vahel tagavad koores olevad lõved, mis on peentel okstel näha väikeste ümmarguste täppidena. Oksa ja tüve jämenedes venivad need mõne sentimeetri pikkusteks triibukesteks. Lõvi on õhuruumikeste kogum kobedas koes, kust gaasid läbi pääsevad. Erinevalt teiste puude koorest ei lase toht hästi läbi ka niiskust, seetõttu kipub toores ja koorimata saematerjal suvel kiiresti riknema. Kasepuude kuivatamiseks kasutatakse vajadusel juttimist – kooritakse pikitriibud puiduni välja.

Miks teeme kaske joonistades tüvele rõhtsad triibud?

Seal, kus oks tüvele kinnitub, moodustuvad tohule tugevad, mõlemalt poolt alla suunduvad tumedad kurrud e. kulmud. Oksa kuivades ja varisedes jääb tüvele arm, tüügas kasvab aga vähehaaval puidusse. Oksaarmi kulmudevahelist nurka mõõtes saame kaudselt kindlaks teha, kui sügaval puidus umboks paikneb: mida suurem on kurdudevaheline nurk, seda sügavamal ja seda peenem on peitunud oks. Umbokste sügavust on oluline teada neil, kes hindavad kasepaku väärtust. Aga tumedad oksaarmid paistavadki kaugelt tumedate triipudena ja laigukestena valgel tüvel.

Kas korba järgi saab määrata ka puu vanust?

Metsakasvatajad ja -taksaatorid oskavad küll kaasiku vanust hinnata tänu oma kogemustele ja aastatepikkusele treeningule. Loodusesõber võib hätta jääda. Üheealised puud võivad olla, vastavalt kasvukoha viljakusele ja valgustatusele, väga erineva kõrguse, jämeduse ja tüvemustriga. Paks korp kujuneb pigem nendes kohtades, kus kiirem jämeduskasv tohu lõhki käristab (see on hästi nähtav maarjakase paksenditel). Aeglasema kasvuga sookask jääb aga lausa korbata. Alati ei oska ära arvata põhjust, miks üks või teine kask on teistest tugevama korbaga: mõnel ulatub väga paks korp kõrgele, leidub ka selliseid tumedakoorelisi kasevorme, millel valget tohtu ei olegi. Nõnda võibki ainult korba järgi kase vanust määrates sattuda eksiteele.

Kasetohust leiad lisalugemist A. Viirese raamatust “Puud ja inimesed” (1975).

TOIMETAJALT:

• Vaatle erinevate kaskede tüvesid ja joonista tohumustreid.
• Nüüd on aeg saata ära suve jooksul kogunenud vaatlusandmed ja igasugused kaseuudised. Sinu kirja ootame hiljemalt 11. oktoobriks ikka aadressil:
  Eesti Loodus, pk.110, 50002 Tartu või e-pos- tiga: ann@el.loodus.ee (mõlemal juhul lisa märgusõna “Aasta puu”). Kokkuvõtte teeme Eesti Looduse jõulunumbris.