Valguse algus

Ann Marvet

Loo pealkirja laenasin selle ajakirja numbri kaanel trükitud pildi autorilt – 14-aastaselt Anarilt. Tõlgendada võib seda pilti väga erinevalt. Et teemaks oli kodumaakonna kaunis loodus, siis pakun ühe paljudest võimalikest nägemustest: tumedal, tundmatul maailmal on üks helge kese, kust kõik algab – kodupaik. Lähema loodusega seotu on tähendusrikkam, erksam; mida kaugemale, seda tumedamaks ja ähmasemaks muutub maailm. Inimene tahab teada, mida see endas peidab.

Samal ajal kui meie pürgime elatustasemelt rikkasse Läände, püüeldakse sealt looduse poolest rikkasse Eestisse: see, mis meile tundub nii iseenesestmõistetav (põlismets, silmapiirini küündiv raba, täis ehitamata rannad ja väikesed meresaared), vaimustab neid, kes tulevad tihedasti asustatud, ammu loodusliku ilme kaotanud maadest. Kuidas uudistajaile oma varakambrit näidata?

Senini piirdub suur osa turiste Tallinna ja teiste linnadega, vaid mõned neist jõuavad paremini “sissetöötatud” looduspaikadesse: Lahemaa rahvusparki, Saaremaale, linnuhuvilistele teada Matsalu looduskaitsealale, hoopis harvem Lõuna-Eesti ainulaadsetele kuppelmaastikele ja ürgorgudesse. Me pole veel valmis hajutama oma külalisi nõnda, et nad saaksid ettekujutuse, kui rikas see väike maa tegelikult on.

Me ei tunneta õieti oma rikkusi. Eestimaa piiresse jäävad kooliekskursioonidki vuravad kevaditi ikka juba sissesõidetud teid: Palamusele, Pühajärvele, Lahemaale, Matsallu, Suurele Munamäele. Huvitav, kui paljud Munamäel käinuist on leidnud sealsamas naabruses Vällamäe põlismetsa märgitud raja, mis juhib üle Eesti kõrgeima (jalamilt mõõdetuna) mäe Eesti sügavaima soo äärde?

Hästi tuntud paikade vahele jääb väga palju huvitavat ja ilusat igas maakonnas, vallas, külas, aga neist teatakse vaid kohapeal. Kuidas seda kõike “arvele võtta” ja siis soovitada? Eri maakondade loodus on sedavõrd erinev, et igas neist võiks ju korraldada köitva ning õpetliku retke nii oma rahvale kui ka päris kaugelt tulijaile.

Alustasime teabe kogumist koolidest, lootes laste kaudu saada ülevaate sellest, mida ühe või teise maakonna looduses väärtuslikuks peetakse (teisi sõnu: mida on lastele kodukandis näidanud-rääkinud nii nende vanemad kui ka õpetajad). Et laps meie soovi õigesti mõistaks, sõnastasime küsimuse nii:

Kuhu viiksid sõbra, kes tahab teada, mis on sinu kodumaakonna (-linna) looduses huvitavat?

Kirja koos vastuse vormistamist lihtsustava ankeediga said aprillikuus k õ i k koolid.Et lapsed armastavad joonistada, siis lisasime veel võimaluse joonistada seda, mis kodulooduses kõige enam paelub.

Vastustest lootsime välja sõeluda iga maakonna meelispaigad, et neid siis Eesti Looduse kaudu teatavaks teha ning naaber- ja kaugemate maakondade koolidele soovitada. Aga...

Koolid on üle koormatud küsitluste ja võistlustega: oma ideid tahavad laste peal proovida paljud, alates liikluspolitseist ja tuletõrjest ning lõpetades valitsusasutuste ja fondidega. Paratamatult tuleb teha valik. Võimaluse selgitada, mida tunnevad ja hindavad lapsed kodumaakonna looduses, valis vaid iga kümnes koolijuht. Nõnda jäi andmepakk sedapuhku liiga kõhnaks, et teha üldistusi, küll aga kogunes neilt, kes koduloodust oluliseks pidasid, vägagi tänuväärt teave.

Kui sul on oma Sibulasaar või Rohumägi…

Eesti laps tunneb hästi mõisteid kodu ja kodumaa, ent kodumaakond ei ole temale hästi hoomatav. Suur osa lapsi võttis küsimust täiesti ühemõtteliselt ja arvestas sõbra vastuvõtuks marsruuti kavandades oma tegelikke võimalusi: pani kirja huvitavad looduspaigad kodu lähiümbruses, kuhu jõuaks minna jalgsi- või jalgrattal. Seetõttu leidub ankeetides teada-tuntud kohanimede kõrval ka palju väga toredaid, seni laiemalt tundmatuid, mis võiksid ju edaspidi ka kuulsust koguda.

Nii kavatsevad Kuuste lapsed (Tartumaa) viia sõbra paadiga Küti järvele või Porijõele, näitaksid Sibulasaari Porijõe luhal; Krootuse lapsed (Põlvamaa) tutvustaksid Kaaski orgu ja Korvelätte allikat. Tasasel maastikul kasvanud Kullamaa lapsed (Läänemaa) läheksid kodustele liivamägedele ja Rohumäele, Ruhnus pakutaks võimalust Kuunsi rannast ilusaid kive korjata ning Överkirke sadamas ogalikke püüda. Muhu võõrustajad näitaksid kindlasti kodusaarel kasvavaid kauneid orhideesid…

Kaldun arvama, et laps, keda on maast-madalast õpetatud huvituma ja lugu pidama sellest, mis teda kodupaigas ümbritseb, ei satu suureks saades vastuollu looduskaitse põhimõtetega. Ehk teisi sõnu: kui sul on lapsena olnud oma armas Sibulasaar või Rohumägi, siis ei lähe sa täismehena kergekäeliselt näiteks põlismetsa kallale Vällamäel.

Muidugi on nimetatud ka maakonna tuntumaid kohti.

Harjumaal tuntakse hästi Lahemaa rahvusparki (seal Viru raba, Jaani-Tooma kivi, Nõmmeveski joastikku, Lohja järve, Eesti mandri põhjapoolseimat tippu – Purekkari neeme), Jägala juga, Tuhala karstiala nõiakaevuga, Saula siniallikaid, Paunküla järvi ja vallseljakuid, Pakri pankrannikut. Sealhulgas Tallinna linnas viidaks külalised Kadrioru parki, Treppoja juurde, Nõmme parkmetsa ja Mustamäe nõlvadele, Pääsküla, Saku ja Harku rabasse Veskimetsa (loomaaeda) ning Kloostrimetsa (botaanikaaeda) ning muidugi linnalähistele mererandadele. Paadimatkale mindaks eeskätt Pirita ja Valgejõele.

Hiiumaal ei jäetaks näitamata Kassari Sääretirpi, Kukka kivi, Vanajõe orgu ja Kallaste panka, Kõpu poolsaarel viidaks külaline looduse õpperajale.

Jõgevamaa külalised näeksid kindlasti Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala, Vooremaad ja sealset kõrgeimat voort – Laiuse mäge, mille turjal üllatab Siniallikas ja väike ehtne rabalapp; kindlasti viidaks sõber ka Elistvere loomaparki ja Peipsi järve äärde. Paadiga soovivad lapsed minna Pedja- ja Põltsamaa jõele.

Läänemaal sõidetaks kindlasti mööda Kasari jõge, näidataks Kasari luhtasid ja Kirbla panka Matsalu looduskaitsealal, ent hästi teatakse ka Laelatu puisniitu ja Puhtu metsa, Tuhu sood ning Marimetsa ja Laiküla raba.

Põlvamaa meelispaikadena mainitakse korduvalt Ahja, Võhandu ja Piusa ürgorgu taevaskodade ning müüridega, Akste sipelgakaitseala, Meelva ja Meenikunno raba, Piusa koobastikku, Värska lahte, Eesti jämedaimat – Rasina remmelgat. Krootuse lapsed arvavad, et nemad viivad sõbra eeskätt p u h t a s s e loodusesse.

Pärnumaal teatakse hästi Rannametsa luiteid, Tolkuse raba, Nigula looduskaitseala, Tori põrgut, Jõulumägesid ja Kalevipoja Vestitaskukivi. Paadiga kavatsetakse minna Pärnu jõele. Uulu lapsed juhatavad teed Soometsa ja Maarjapeaksi rabasse, Varbla lapsed aga kutsuvad Matsi ning Varbla randa ning Kolga metsa.

Raplamaal tahetakse sõbrale näidata Jalase küla kaitseala, Kuimetsa karstiala koobastega, Kalevi luisukivi Raplas, Paluküla mändi ja Varbola Jaanilinnust.

Saarlased on uhked Panga panga ja Kaali kraatrite üle, ent peavad oluliseks ka Viidumäe looduskaitseala ja Vilsandi rahvusparki, Viieristi ning Odalätsi allikaid, Karujärve ja Küdema kurisut; suurtest rändrahnudest nimetatakse Türiseniidi kivi ja põlispuudest Täri pärna. Üsna põhjaliku matka oma kodusaarel on valmis korraldama Ruhnu lapsed.

Tartumaa saladused jäid suures osas avamata, sest ankeedi tagastas vaid üks kool. See-eest Kuuste kooli lapsi teejuhiks paludes võite küll veeta elamusliku päeva (või paar): teid ootavad Röövlimägi ja Küti järv, Vana-Kuuste mõisapark, Sibulasaared ja Lallipalu, Porijõgi ja Lehmamägi, kõverad kuused, milliseid mujal pole, kopratammid, allikas kraavis ja mets maja taga…

Valgamaal on koguni mitu kooli, kus ei piirdutud huviväärsuste nimetamisega, vaid kirjutati neist ka lähemalt. Keeni koolist saime matkakirjelduse koos kaardiskeemiga, Patküla koolist juhatused matkaks Tõrva ja Helme ümbruses (kavatseme need ja teisedki põhjalikumad juhatused avaldada tuleval aastal Eesti Looduses). Ala kooli lapsed kutsuvad vaatama Helme koopaid, Ohvriallikat ja Ohvrikivi ning Helgi kivi Taageperas.

Viljandimaal tuntakse hästi Soomaa rahvusparki ning Loodi ürgorgu, Suislepa kooli lapsed tahavad näidata põlispuid, allikat ning muudki kooli lähiümbruses.

Ida-Virumaal seatakse ootuspäraselt esikohale Põhja-Eesti pankrannik, millele järgnevad Toila-Oru park, Kurtna järvistu, Peipsi rand, suured rabad (eeskätt Muraka raba) ja Alutaguse laaned.

Lääne-Virumaa meelispaigad on Lahemaa rahvuspargis ja Neeruti mägedes, ent näidata soovitakse ka Rakvere tammikut. Tamsalu lapsed kutsuvad Porkunisse, Lasila kooli õpilased aga Kalevipoja künnivagudele, Loobu jõe lätetele ja Fr. R. Kreutzwaldi sünnipaika Jõeperes.

Võrumaal viidaks külaline muidugi Suurele Munamäele (Antsla koolis teatakse ka Vällamäe matkarada selle naabruses), Rõuge Ööbikuorgu, Kütiorgu, Karula rahvusparki, Paganamaale ning Eestimaa vägevaima puu – Tamme-Lauri tamme alla. Nende kõrval näitaks aga igaüks oma kodupaiga armastatumaid paiku: Lõõdla järve, Piusa ja Võhandu jõge, Urvaste “mägesid”; oodatakse Pokumaa valmimist.

Peaaegu kõik lapsed tahaksid sõbraga matkata metsas ja rabas, merega külgnevates maakondades mindaks ka rannaniidule ning paadiga merele (laidudele). Peaaegu kõik tahaksid näidata talumaastikku, ainult tallinlased oleksid valmis viima sõbra ka tööstusmaastikku.

Siin loetletu pole muidugi mitte ammendav: selleks et kanda soovitatu iga maakonna kaardile, tuleb veel tublisti lisa koguda (küllap lugejad Järvamaalt märkavad, et nende maakond on hoopis esindamata…).

Joonistusvõistlus “Kodumaakonna kaunis loodus”

tõi toimetusse pakkide viisi laste kunstiloomingut. Enamik piltidestki kujutab joonistaja kodu lähemat ümbrust: koduõue ja -põlde, suuri kive ja põlispuid, lapsele tuttavaid lilli ja linde. Seejuures on üpris ootuspärane, et Alutagusel maalitakse raba, ranna- ja saarte lapsed saadavad merevaateid, võrokesed kuppelmaastikke, Kasari koolis Matsalu-mail aga joonistatakse linnurikast luhta. Leidub ka motiive tuntud paikadest ning samas lummavaid pilte, mida vaadates võib noore looja mõtteid vaid aimata.

Neist kunstitöödest seame kokku näituse, mida saab vaadata kõigepealt Tallinnas keskkonnaministeeriumis ning hiljem maakonnakeskustes (kui selleks võimalusi pakutakse). Tallinnas hindab näitust ka ürii, kelle töö kujuneb väga pingeliseks, sest laste nägemusi oma koduloodusest on üsna raske omavahel võrrelda. Aga küllap sealt ikka midagi välja sõelutakse ja autasudki ei jää tulemata.

Mis saab edasi?

Ei tahaks siiski loobuda mõttest pakkuda Eesti Looduse lugejaile soovitusmarsruute kõigi maakondade loodusväärtuste juurde. Jätkame tööd. Kaasa rääkima on kutsutud kõik, kes omakandi loodust tunnevad ning oleks valmis teisigi sinna juhatama. Alustagem suure maailma kõige tuntumast paigast – kodutanumalt ja laiendagem ringi maakonna piirideni. Ootame ettepanekuid kirja, või elektronposti teel, kokku leppida saab ka telefonitsi (aadressid-numbrid leiate ajakirja tiitellehelt).