Kus on hundi kodu?Nikolai Laanetu |
Just nõnda nagu pealkirjas küsis minult inimlikult ja otse Soomaa erinumbri toimetaja. Teda häiris kuuldus, et isegi suuri loodusmaastikke hõlmavas rahvuspargis on taotletud luba hundijahiks… Inimene vajab kodu, loomad vähemasti teatavat maa-ala – koduterritooriumi. Inimese seisukohalt tähendab kodu tema elamut või korterit ja sinna juurde kuuluvat hoovi, tänavat (kodutänavat), linna (kodulinna) ja maad (kodumaad), kus ta elab ja end koduselt tunneb. Kodu mõistet seostab inimene elamise ja olemisega, kaitstuse, soojuse ja heaoluga. Ka hunt vajab toitu ja varju – peaaegu seda sama, mida inimenegi, ainult mitte soojust, sest temal on hea kasukas. Hunt on suur ja liikuv loom, kes kulutab palju energiat. Selle hankimiseks peab ta jahtima, kuid konkureerivas maailmas, kus saakloomi napib, pole kõhutäie leidmine sugugi lihtne. Varju vajab hunt eelkõige inimese eest. Inimene on hundi väheseid, kuid igipõliseid vaenlasi, kelle käest päästab vaid sobiv maastik. Kõige murelikum on loomade elus sigimise ja poegade hooldamise aeg. Kasvav pesakond vajab palju toitu ning väiksed kutsikad kaitset ka ilmastiku ja võimalike vaenlaste eest. Ema hooldab ja õpetab neid seni, kuni nad on saanud elujõulisteks liigikaaslasteks. Selleks kulub ligikaudu aasta. Hundikutsikad sünnivad pimedatena, alles teisel nädalal (12 päeva vanuses) avanevad neil silmad, emapiima söövad nad 35–45 päeva. Uru ja selle lähiümbrusega jääb pesakond seotuks kogu imetamisajaks, kui ei häirita. Ohu korral viib ema pojad mujale peitu. On nähtud emahunti kümne päeva vanuseid poegi teise kohta tassimas. Peamine häirija on inimene, looduslik vaenlane karu, harvem teised liigid. Poolteise kuu vanuselt hakkavad pojad sööma toorest liha ja kala. Kolme-nelja kuu vanuselt järgnevad nad emale toiduotsinguil ja viie-kuuekuuselt osalevad juba ka jahis ja saakloomade tapmisel. Nüüd sagenevad kallaletungid koduloomadele: kutsikaid tuleb ju õpetada ja süüagi tahavad kiiresti kasvavad semud palju. Selleks ajaks on saakloomade arv pesitsusterritooriumil oluliselt vähenenud ning vanemad lõpetavad toidu kohaletassimise. Toitumisterritooriumi laiendatakse alale, mida on valvanud ja märgistanud isaloom. Tema peab jahti pesapaigast kaugemal ja külastab poegadega ema harvem, mistõttu sageli arvatakse, et isahunt ei osalegi poegade kasvatamises. Tuntud hundiuurija A. Murie [1] on märganud, et lisaks mõlemale vanaloomale, kannavad hundikutsikatele süüa ka paaritumata jäänud liigikaaslased. Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100– 120 km2, avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast territooriumist, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest. Hundi kodu ja kodupaik ei saa olla midagi väga selgelt piiritletavat, kuid tal on vägagi kindlad nõudlused elupaigale. Hunt vajab varjevõimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu (metskitsi, metssigu, põtru, valgejäneseid jt.). Samuti sobivad sooservad kõige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lähedal: kohe, kui nad hakkavad sööma liha, on neil vaja juua. Väikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seepärast on hundi urud enamasti kümnekonna või vähemalt mõnesaja meetri kaugusel veest – kraavist, allikast, ojast või mõnest lombist. Urud on tavaliselt mineraalpinnases, kuid need võivad olla ka raba turbapõndakutes, kraavikallastes, puujuurte või tuulemurru all – ikka hästi varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduõu – uruesine, kodutänav – tee joogipaika, kodukoht – pesitsus ja toitumisterritoorium, ning kodumaa – kogu ulatuslik areaal räpasest Euroopast kuni Ida meredeni, jätkudes Põhja-Ameerikas. Kas hundi kodu on püsinud sellisena, nagu see oli ürgsetel aegadel? Ilmselt mitte, sest hunt on muutunud koos inimesega, kelle kõrval ta elab. Näiteks Kesk-Siberi hunt ei tuleks meil toime: ta satuks püssi ette juba esimestel jahtidel, sest ei tunne uut ala ega ole harjunud nii tiheda inimasustusega. Siin ei päästa teda jalad ja Venemaa soodes õpitud kavalus. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevõrguga ning hundid seetõttu hästi valitsetavad. Siinsed hundid on õppinud tundma koduümbruse metsi ja inimeste jahikombeid. Hoopis kavalamatena ei lase nad oma nahka nii hõlpsasti maha võtta. Küllap on neis ka osake koera verd, sest segunemine on paratamatu oludes, kus populatsiooni normaalne struktuur on rikutud ja arvukus väike. Meie looduslikes kooslustes on hunt loomulik lüli. Seal, kus ta hävitatakse, hõivavad tema koha teised loomad, enamasti hulkuvad ja metsistunud koerad. Nemad aga ei suuda asendada hunti. Seda teades peame andma rahu tõelisele hundile ning korraldama tema kaitset nii, et hundilgi oleks kodu – koht, kus ta saab üles kasvatada oma pesakonna. Peame jätma neile nii palju ja sobivaid paiku, et hundimammi saaks ajada asju hundipapiga ja kummalgi neist poleks vaja minna küla koeri kosima. Küllap ka vähesed hundid hoiavad meie põdra, kitse ja seakarju degradeerumast ja peletavad metsast hulkuvad koerad, kes laastavad loomapopulatsioone, teostamata seejuures õiget looduslikku valikut. Meil aga tasuks enne hundikutsikate kallale tormamist jahtida hoopis hulkuvaid koeri ja kasse. Soomaale läksin vaatama, milline on siinsete huntide kodu ja kodupaik ning mida nad Soomaal kurja teevad. Leidsin peagi kahe hundi jäljed, siis veel nelja omad ja jälgisin nädala jooksul nende liikumist teedel ja sihtidel. Oli talvise üleujutuse ja sellele järgnenud laialdase jäätumise aeg. Kõikjal, kus nägin hundi jälgi, oli käinud ka inimene – jahimees. Hunt liikus palju ja laialdasel alal: ta võis teha seda vabal tahtel, aga ka pideva jälitamise tõttu. Arvasin, et Soomaa kaitstavates soo- ja metsamaastikes on hundi tõeline kodu, et siin ta leiab varju, toitu ja kaitset inimese eest ning võib rahumeeli tuua ilmale uue pesakonna. Nii ma arvasin, kuid nii see päriselt ei ole. Kodu peaks olema kaitstud nõnda, et võõras pääseb sisse vaid loaga. Kes annab loa minna hundi koju ja kellel on õigus sinna minna? Kus on üldse hundi kodu? Neile küsimustele ma Soomaal seekord vastust ei leidnud. Vastuse annab ehk hundi ja teiste suurkiskjate kaitsekorralduse kava, mis määratleb neile koduks sobivad alad meie suuremates loodusmaastikes. Miks mitte ka Soomaal? KIRJANDUS: 1. M u r i e, A., 1944. The wolves of Mount McKinley. Rmt.:
US Nat.Park Serv. Fauna Ser. 5. Washington. Foto: Harri Põldsam |