Siinsed metsad kasvatavad lootsikupuid

Urmas Vahur

Soomaa võib kujutlusis kangastuda lirtsuva, võdiseva ja ebakindla jalgealusega, pinisevaist putukaist tüüne ja väävlilõhnalise hiigelrägastikuna, kus käänulisi jõgesid tõkestavad risti-rästi varisenud puunotid ning uitajat luuravad metsaelukad. Veidi põrgu eeskoja sarnane. (Tõsi, vanarahva suu on Pahareti ikka sohu elama pannud, sest soo... eks see ole üks salapärane ja kummaline paik.)

Pole Soomaa ühti nõnda sünge ja hirmuäratav. Pigem üllatavalt liigirikas, mitmekesise maastikuga ning külalislahke. Ja pole ta ka üksnes soode maa: neljandikul Soomaast kohavad metsad. Rabade vahele kiilutuna jääb suurem osa neist mitu korda aastas jõesängidest välja tulvava vee ujutada. Enamasti ongi nad märjad või vähemalt niisked soo- ja lammimetsad.

Lammimetsad

on Euroopas enamasti hävitatud, sest nendealune viljakas muld sobib muukski. Lammialad, eriti uhtlammid, mis kunagi olid nende metsade pärusmaaks, on muudetud valdavalt heina- ja karjamaadeks ka Soomaal. Ent siin leidub veel tükati looduslikke lammimetsi, mis on kujunenud ja püsivad aastatuhandeid kestnud perioodiliste üleujutuste mõjul. Enamik neistki on viimase paarisaja aasta jooksul vähemalt korra maha raiutud. (Päris puutumatuid ürgmetsi kasvab Eestis vaid soosaartel.) Soomaa tihe jõgede võrk ja üleujutused võimaldasid siin talvel raiutud metsa hõlpsasti Pärnusse parvetada juba neil aegadel, mil väljaveoteed puudusid. Seetõttu raiuti tohutute lankidena eeskätt jõgedele lähemaid puistuid. Tänaseks on osa neist looduslikult uuenenud. Raiumisest laastamata metsi leiab jõgedest pisut kaugemal.

Kaldavallidel säilinud uhtlammimetsades kasvavad Eestis haruldane, kuid Soomaal üpris tavaline künnapuu, saar, tamm, pärn, jalakas, mitmed põõsaliigid ja kasvukoha hea tunnusliik - hullutaja humal.

Kõige hõlpsamini pääseb Raudna jõe ja Lemmjõe ühinemiskohal laiuvasse ehtsasse lammimetsa, nn. Lemmjõe keelemetsa, mööda Raudna paremkallast kulgevat õpperada, mis saab alguse otse Kuusekäära metsavahikoha juurest. Siinkandis on suuremaid lammimetsi veel Lemmjõe suudmest kilomeetri jagu allavoolu ja endise Karusekose metsavahikoha vastas Raudna jõe vasakkaldal. Neile, kes ei karda jalgsimatka raskesti liigipääsetavasse piirkonda, soovitan teha tutvust Pääsma laanega Halliste jõe vasakkaldal: sealsed lammimetsad on inimtegevusest ehk kõige vähem mõjutatud. Üsna hea juurdepääsuga on noorepoolne, taastuv lammimets Riisa küla heinamaade rüpes Riisa-Kõpu teest sadakond meetrit Kuresoo poole (Torgeli maaüksusel). See ala raiuti lagedaks umbes 60-70 aastat tagasi. Musta lepa ja kuuse kõrval pürib nüüd valguse poole sadu künnapuid, üksikuid saari ja tammesid. Loodetavasti kasvab siin järgmise sajandi keskpaiku künnapuuenamusega mets. Kuivenduse mõju siiski jääb, nii et päris looduslikku lammimetsa siia ei tule. Palju sõltub ka metsaomaniku tahtest.

Lodumets

Kellel uhtlammimetsa humalast ja võimsate tüvede vahtimisest pea ringi käima ei hakanud, astugu veidi jõest kaugemale. Kui seal parajasti lausvett pole, sammuge julgesti edasi, sest lammilodu ei ole sooäärse lodu sarnaselt mäda pinnasega, ei kipu matkajat mudasse imema. Lammilodu-des kasvavad ülarindes peamiselt mustlepp, haab, kuusk kask, pärn enamasti alusmetsana. Sangleppade ja haabade sihvakad, veatud tüved tunglevad päikese poole, õhk on niiskusest raske ja metsaalune hämar.

Märga lodumetsa pidi jõest eemaldudes jõuate varem või hiljem kohta, kus maapind hakkab tasapisi tõusma. Nüüd jõuate

salumetsa,

mida tulvaveed uputavad märksa lühemat aega kui lodumetsi. Metsahiidude latvadesse kiikamisest jääb kael kangeks, hinge vallutab aukartus ja ülevustunne. 30 meetrini ja üle selle kõrguv puu pole mingi haruldus. Paadipuu otsijal võib siin õnne olla. Kui sobivat haaba ei leia, võib trehvata korraliku pärnahiiu peale: niinepuu kõlbab ühepuulootsiku valmistamiseks sama hästi kui haab või pareminigi.

Kõigile rohttaimedele nime leidmisega tekib siin raskusi, sest viljakatel muldadel kasvavad metsad on liigirikkad. Et jõeäärsed looduslikud salumetsaalad on suuremas osas haritud karja- ja heinamaadeks, pole Soomaalgi tänapäeval enam suuri salumetsi. Siin-seal neid siiski leidub. Paadiga Halliste jõge pidi allavoolu liikudes võib trehvata uhketele tammeenamusega salumetsadele, peamiselt on nad siiski metsade rüpes peidus.

Ent haruldased uhtlammi- ja lodumetsad ning lootsikupuid kasvatavad salumetsad pole veel kõik. Soomaa taimkate on äärmiselt mitmekesine (vt. kaarti ajakirja keskel!), nii et rahvuspargis matkates näete vägagi eripalgelisi metsi, mis seisavad

jalgupidi vees, pehmes turbasamblas, krõbekuival luiteharjal...

Halliste vasakkaldal - seal, kus Kikepera soo surub peale salu ja lammimetsadele, võib näha Eestis üliharuldasi pilliroostunud tammesalusid. Siinsed lodumetsad võtavad suvekülalisi vastu sääsepilvede ja mulksuva mädamunahaisuga. Raba tundub siis päästva oaasina: pruugib vaid järsust samblanõlvast üles ronida ja paarsada meetrit edasi kõndida, ja tunnedki kergendust.

Kikepera servas, endise Põlendmaa metskonna kvartalitel 40, 41, 62 ja 63, on tuultest räsitud märjad põlismetsad muutunud mahavarisenud puutüvedest paiguti läbipääsmatuks rägastikuks. Käin siin tihti imetlemas omapärast loodusnähtust: otse 40. ja 41. kvartali vahelisel metsasihil pulbitseb madala seljandiku harjal roosteseguse veega mudane allikas. Astuda sinna ei maksa, allikasse surutud kaigas ulatub kõvema pinnaseni alles poolteise meetri sügavusel. Siinkandis küünivad puistu ülarindesse sihvakad pärnad.

Kuresoo raba serval lõikuvad Navesti vasakkalda maalilisse maastikku metsastunud uhtorud. Põliseid metsi siinkandis pole, sest jõe ja raba vaheline viljakas maa oli veel hiljuti tihedalt asustatud ja üles haritud. Hüljatud talude maastik metsastub, kunagiste taluõuede põlispuuna ja uhtorgude nõlvadel on künnapuu üsna tavaline. Endistel põldudel lokkab hall lepp.

Sügavas, järsuveerulises, segametsadega palistatud uhtorus lookleb Navesti poole Toonoja. Kitsal lammil võimutsevad sanglepikud. Lagedalt rabalt metsasoonikut pidi avarasse jõeorgu sattudes üllatud järjekordselt, leides end ümbritseva soo pinnast 8-10 meetrit allpool olevat. Toonoja keskjooksul märkab kogenud silm liigirikkaid taastuvaid lammimetsakooslusi. Loodus on siin omapead jäetud.

Toonoja kallast pidi ülesvoolu sammudes jõuame Kuresohu küündivale poolsaarele, kuhu möödunud sajandi keskpaiku kerkis Toonoja küla. Viimane elanik lahkus siit eelmisel kümnendil. Mahajäetud ja umbekasvanud küla meenutab kujuteldavat toonelat - nimetus oleks nagu ette kuulutanud küla kurba saatust.

Põlismetsapuudele pääseb kergesti ligi Valgeraba loodeservas Kuuraniidu kingul (viit juhatab sinna Kuusekäära teelt). Rabaäärses loodusmetsas köidavad pilku ligikaudu meetrise läbimõõduga haavahiiud ja üksikud põlismännid. Kitsa vanametsa taga kasvab kidur, üksikute samblikest hallide kuuseäbarikega siirdesoomännik. Paiguti lokkab puuokstel nüüdseks juba haruldaseks kippuvaid puuhabemeid, ühe pikkuseks sain 38 cm.

Rabaservades laiuvad soomännikud tunduvad lõpmatud, pilves ilmaga pole raske neis äragi eksida. Rahvuspargi kaguosas - Osju, Miiliaugu ja Ruunaraipe luitemetsades - avaneb aga hoopis teine maailm: luiteharjadel krõbisevad jalge all samblikud, luidetevahelistes nõgudes aga lirtsub veest küllastunud sammal. Metsaalune on enam-vähem ühtmoodi valgusrikas ja paiguti justkui puhtaks küüritud.

Kuivade nõmmede metsi kujundavad sageli põlengud. Ruunaraipe luidetel võib männijalamitel märgata vanemaid söestunud arme.

Rahvuspargi metsades jagubruumi uitajale ja hundile.

Vaid pisike ala Halliste vasemkaldal on reservaadina suletud aasta ringi. Kikepera ja Valgerabas kehtib sealse elustiku rahu huvides liikumiskeeld 1. veebruarist 31. juulini.

Soomaa metsamassiivid ja soosaared on omal ajal varjanud metsavendi: Kikepera ja Kuresoo rabasaartel ja rabarinnaku metsades võib tänini kohata punkri või majakese jäänuseid.

Nii nagu metsavennad leidsid Soomaal varju inimliku kurjuse eest, otsib tänapäeval siit pelgupaika võsavillem. Ei taheta teda rahule jätta.

Rahvasuu teab pajatada, et Soomaal on end peitnud isegi Vanapagan. Kalevipoeg olla ennemuiste Kikepera rabas Vanatühjaga arveid klaarides teisel käte alt kinni saanud, tõmmanud korraks lohe mööda sood, et vagu taga ja virutanud soo põhja. Auk, kuhu Kalevi-poeg Vanapagana virutas, asuvat Vireksaarest Hundissaarele viiva teeraja kõrval. Ja kinni see ei kasvavat: ääred niisugused mustad... Ridvaga koputades kõmisevat augu põhjas Vanapagana pealuu. Seda auku pole mina üles leidnud, kuid Laasiojalt Hundissaare poole kulgeva metsaraja ääres on küll kõmiseva põhja ja järskude mustade servadega auk, mida kohalik rahvas Põdramulgu nime all teab: sinna kukkunud kord jooma tulnud põder. Karu olla augus parajalt küpset põdrakorjust märganud ja määratu jõuga välja sikutanud. Auk asub vana metsa servas vastu lagedat raba.

Ükskord olla Tõia küla naised Vanapagana, kes neid alatasa kiusamas käis, pesukurikate ja märja pesuga nüpeldades Tori põrgust põgenema ajanud. Vanapagan põgenenud ikka Kikepera poole kuni õelad naised ta Vireksaares rahule jätnud. Vanakurat oli pagemisest väsinud ja istunud Altaru talu metsas kivile puhkama. Vanapagana Leentooliks kutsutav seljatoega ja istumisasemega kivirahn on tänaseni alles, aga Vanapagan polevat enam Tori Põrgusse tagasi pöördunud. Ju ta leidis Soo-maal kas soo peal või all enesele sobiliku eluaseme.

Meie esivanemad lubasid Vanapaganalgi soos elada, kas meie ei võiks siis võsavillemiga siin rahu sõlmida?