Vana talu kükitab laevana keset vett, väravast lähtuv rippsild näib ankruna, mis mingil müstilisel põhjusel ei sukeldu. Kõrged teetammid on kui pikad sillad, millest vesi siin-seal üle tulvab. Puud metsas seisavad põlvini vees, ainult rabad… jah, nüüd saab igaüks aru, et rabad kõrguvad neis maastikes üle kõige nagu saared meres: neid ei küüni tulvavesi katma.

Selline on Soomaa viies aastaaeg, mis meelitab uudistajaid kõikjalt üle Eesti ja kaugemaltki. Neil nädalatel kirjutavad Soomaast ajalehed, siis räägitakse temast raadios ja näidatakse rahvusparki telepildis.

Taanduv vesi justkui imaks endasse ja viiks kaasa suurema osa rahva uudishimust: luhad, metsad, rabad ning nende vahel elavad inimesed jäävad taas isekeskis. Neid huvilisi, kes tulevad siia tagasi pärast kõrgvee taandumist, on hoopis vähem kui uputuse aegu.

Ometi järgneb Soomaal viiendale aastaajale varsakapjadest kullendav kevad. Pulmi pidavate sookurgede hüüd kaigub üle raba ja ühelt rabalt teisele, laugastikes ja luhalompidel puhkavad rändel luige- parved. Nüüd jätab karu rabaveerde vägeva punni, milles terved jõhvikad pärlitena säramas… Rabaveere madalate männikute alla laotub valge sookailulinik, luhtadel hakkab kõnelema rukkirääk. Varjulises võpsikus toob hundiema ilmale kutsikad…

Suvi tuleb Soomaale kaunite mõõkade õieehtes: luhad sinetavad siberi võhumõõkadest (vist mitte kusagil mujal Eestimaal ei kasva neid nii suurte sülemitena kui siin). Kel on õnne, see leiab üles ka loodus- likud gladioolid – erkroosade õitega niidu-kuremõõgad. Hundilapsed tallavad raja joogikohta ja ilvesed ajavad oma asju metsa ja raba piirimail. Rabaserva turvalistes paikades koguvad jõudu pisikesed roostepruunid sookured, jõgede kohale kummardunud toomingail küpsevad mustad mahlakad “marjad”. Suvel pääseb Soomaa teedeta maastikesse kõige paremini väikese paadiga. Kuival aitavad õppe- ja matkarajad.

Sügiseks pleegivad luhaniidud kulukarva, nüüd algab värvipidu rabades: jõhvikapunale lisandub sinika erkroosa, vaevakase punane ja kollane. Halli taeva all häälitsevad kured, haned, luiged… Mõnelgi aastal kergitavad sügisvihmad jõevee taas luhtadele.

Talvel valitseb Soomaal rahu. Nüüd on paras aeg panna alla laiad suusad ning minna uurima jäljeraamatut. Siinseis loodusmaastikes pakuvad jäljekirjad rohket avastamisrõõmu: kes, kus ja kellega?

Metsad koguvad lund ja jõed kasvatavad jääd. Talvevaikuses valmistub Soomaa taas viiendaks aastaajaks.

Rahvuspark elab aasta ringi ja Eesti Loodus püüab olla teejuhiks neile, kes tahaksid seda imepärast maanurka avastada ka kõrghetkede – kahe viienda aastaaja vahepeal.

Ann Marvet

erinumbri toimetaja

Erinumber valmis koostöös Soomaa rahvuspargiga.Tänu Soomaa Rahvuspargi (ning tema kaudu ka Taani Keskkonna Toetamise Fondi), EKF Pärnumaa osafondi ning Viljandi maavalitsuse rahalisele toetusele on see ajakirjanumber tavalisest mahukam ja pildirohkem.