Tigu seostavad inimesed esmahetkel aegluse ja laiskusega. Aafrika ja Aasia vanades kultuurides oli ta aga hoopis viljakuse sümbol: teo spiraalselt keerduvas kojas nähti igipõlist järjepidevust. Tänapäeva aiapidaja hindab kõnealuseid loomakesi pigem nuhtluse sünonüümina. Kuid inimeste mõtteis ja tigude suhetes on veel üks tahk: kulinaarne. Kui teod söövad inimeste toitu, siis
inimesed on tigusid söönud arvatavasti koriluse algusaegadest peale.

Söögiks kasvatada proovisid tigusid esimestena tõenäoliselt roomlased. On säilinud isegi juhised, mille kohaselt tuli neid hoida jahedas ja niiskes kohas, kaitsta otsese päikesekiirguse eest ja takistada järsukaldaliste sügavate kraavidega loomakesi laiali roomamast. Enne söömist soovitati tigusid lisatoiduga nuumata. Tuntud krooniku Pliniuse pärimustes on juttu Hirpinuse aiast, kus peeti eri liiki tigusid söögiks ja raviks ning neid nuumati jahust ja veega lahjendatud veinist valmistatud kördiga. Keskaegses Euroopas sõid tigusid meelsasti kloostrielanikud, eriti hinnatud olid nad paastu ajal. Veelgi enam – paljudesse riikidesse on viinamäetigu sattunud just munkade vahendusel: teda kasvatati kloostriaedades. Ka meile Lääne-Eestisse tõid selle liigi oletatavasti kloostrielanikud.

Eelistatakse suuremaid tigusid. Söödavaid tigusid on maailmas veidi üle saja liigi, kuid olulist kaubanduslikku tähtsust on vaid mõnekümnel. Inimene näeb toidulaual parema meelega suuremaid tigusid: neid on lihtsam puhastada ja pärast seda jääb midagi ka allaneelamiseks. Maailmas kõige populaarsemad söödavad kojakandjad ongi harilik viinamäetigu (Helix pomatia) ja kare viinamäetigu (H. aspersa). Harilikul viinamäeteol kui ammu tuntud delikatessil on palju nimesid: prantslased kutsuvad teda hellitavalt suureks valgeks (gros blanc) või Burgundia teoks, ta on tuntud ka kui Rooma tigu, kuutigu või õunatigu. Viinamäeteo koda on kuni viie (isegi seitsme) sentimeetri kõrgune ja ühe looma kaal ulatub 30 grammini. Lõunapoolsetes maades õigustab kõnealune liik igati oma nime, sest ta toitub peamiselt viinapuuväätidest ja -võrsetest. Paljud gurmaanid leiavad, et harilik viinamäetigu ongi lõhna- ja maitseomadustelt kõige parem. Ent söögikõlbulikuks peetakse ka tema väiksemat sugulast – karedat viinamäetigu. Ka teda kutsuvad prantslased mitmeti: väike hall (petit gris), ðagrääntigu jne. Selle teo kõrgus ei ületa tavaliselt 4,5 cm ning kaal küünib 15 grammini. Nende kahega söödavate viinamäetigude loend ei lõpe, sest maailma eri piirkondades süüakse veel teisigi selle perekonna liike. Näiteks Hispaanias hinnatakse väärtusliku suupistena Helix lactea nimelist tigu, mida kohalikud kutsuvad piimateoks; Itaalias, Türgis ja Krimmi poolsaarel süüakse hinnatud suupistena krimmi viinamäetigu (Helix lucorum).

Uus lähenemine – teofarm! Et maailmas tigude sööjaid jagub, siis on ettevõtlikud inimesed hakanud neid kasvatama. Farmitigudel on mitmeid eeliseid: loomad arenevad ja kasvavad kiiremini. Neid toidetakse (lisades ka koja moodustamiseks vajalikku lupja) ja peetakse kontrollitud tingimustes ning toode vastab kindlatele kvaliteedinõuetele. Temperatuuri ja niiskustaset muutes saab reguleerida loomade talvitumist. Kuid teofarmeritel on ka probleeme. Muld peab olema sobiva mineraalse koostisega, nõrgalt happeline (pH 5–6). Niiskust peab olema piisavalt, kuid liigniiskus mõjub tigudele hoopis kahjulikult. Teod on tundlikud ka kuumuse (üle 30 °C), päikese, jaheduse (alla 5 °C) ja tuule suhtes. Oluline on asustustihedus: suuri tigusid ei tohiks ruutmeetril olla rohkem kui 6–8. Isegi kõiki neid tingimusi täites tuleb teokasvatajal ikkagi olla valmis ka kadudeks. Peale inimese hindavad hõlpsasti kättesaadavat teoliha linnud ning karihiired, siilid, rotid ja teised pisiimetajad, kes üheskoos teofarmidele suurt kahju teevad.

Mida gurmaan teost saab? Euroopas süüakse tigusid kõige rohkem Prantsusmaal (aastane nõudlus küünib 40 000 tonnini), mõnevõrra vähem Itaalias, Saksamaal ja Austrias. Et tigu söömiskõlblikuks muuta, tuleb ta enne puhastada. Tülika lima eemaldamiseks leotatakse neid mitu tundi nõrgas sidrunimahla või äädikalahuses, seejuures limast hägustuvat lahust mitu korda vahetades. Siis keedetakse kergelt ning õngitsetakse seejärel loomakese keha kojast teokahvliga välja, eemaldatakse sisikond. Põhjalikumal puhastamisel kaotab tigu teisigi kehaosi, näiteks pea. Et vabaneda mitmesugustest mikroobidest, keedetakse ja jahutatakse söödavat osa veel mitu korda. Lõpuks valmistatakse sellest mitmekesiseid roogasid, tigusid saab ka konserveerida või külmutada.