Hiiumaa põhjaosas Tahkuna poolsaarel paikneva looduskaitseala suurim väärtus on tema laialdased loodusmetsad. Aga seal on ka huvitavaid rannaluiteid, kinnikasvavaid järvi ning eri liiki kaitsealuseid taimi ja loomi.

Põhiosa kaitseala 1654 hektarist katab mets, kusjuures peaaegu 90% puistutest on looduslikud ning inimtegevusest vähe mõjutatud. Tegemist on ühe ulatuslikuma loodusmetsalaamaga terves Eestis. Siin on esindatud peaaegu kõik Eesti metsakasvukohatüübid. Laial alal leidub erisuguseid soometsi, erilise väärtusega on siinsed palumetsad ning poolsaare lääne- ja põhjaranniku luitemetsad.

Jugapuude kasvuala Tahkuna looduskaitseala keskmes on üks suuremaid Eestis. Seda hakati kaitsma juba 1920. aastatel. Tollal loendati siin peaaegu kuussada puukujulist ja üle kahe tuhande põõsasja jugapuu. Kasvuala sai tugevasti räsida 1960. aastate laastavates tormides, mille tagajärgi – lagunevaid tüvesid – võib näha veel praegugi. Ent ka suuri jugapuid võib siit ikka leida.

Mitmekesine ja vahelduv maastik on väärtus omaette. Luited vahelduvad soolappidega: luitemetsast võime sattuda otse rabametsa ja sealt edasi, vaid mõnesaja meetri järel, juba järgmisse kooslusse.

Kaitsealale lisavad väärtust kinnikasvavad ja soostunud kunagised järved. Kaks suuremat neist on Tahkuna (või Lehtma) Suurjärv ja Kodeste järv. Mõlemat nimetatakse tänapäeval ka sooks.

Liigirikas elustik seostub mitmekesise maastikuga. Esimesse kaitsekategooriasse kuuluv merikotkas on siin pesitsenud juba 1930. aastatest. Palju on ka elu- ja kasvukohti teise kaitsekategooria looma- ja taimeliikidele: siin on endale sobiva paiga leidnud laululuik, sookurg, täpikhuik, mudanepp, jugapuu, kõdu-koralljuur, lääne-mõõkrohi, rand-orashein.

Kaitsekorraldus. Esimesed metsa kasutamise piirangud kehtestati jugapuude kasvualal 1924. aastal, mil tolleaegne metsade peavalitsus keelas seal metsamajandusliku tegevuse. Õigusliku aluse said piirangud 1936. aastal Eesti Vabariigi valitsuse vastavasisulise otsusega. Praegune kaitseala välispiir, tsoneering ja kaitsekord kehtestati esialgu valitsuse 2. detsembri 1997. aasta otsusega, mida korrigeeriti 1999. aastal (RT I 1997, 88, 1485; 1999, 62, 630; 2000, 30, 176).

Suurte loodusväärtuste tõttu on kaitse-eeskiri üsna range. Kaitseala jaguneb kaheks hooldatavaks (Kauste ja Lõimastu) ning kolmeks looduslikuks (Lepaniidi, Järidemetsa ja Kodeste) sihtkaitsevööndiks. Siin paikneb ka Hiiumaa ainuke loodusreservaat (Lehtma; vt. kaarti). Piirangute eesmärk on kaitsta looduslikke kooslusi inimtegevuse ja majandamise eest.

2001. aastal koostati Tahkuna looduskaitsealale kaitsekorralduskava järgmiseks kümnendiks. Muu hulgas näeb see ette ka puhkekohtade arendamist ja uute rajamist, samuti matkaradade väljaehitamist juba lähiajal.

Matkama ja puhkama tasub siia tulla eelkõige neil, kes soovivad saada osa looduse mitmekesisusest, aga ka marja- ja seenehuvilistel. Range kaitsekord ei tähenda suuri piiranguid loodushuvilistele, kes võivad vabalt minna igale poole, välja arvatud loodusreservaat.

Risti läbi poolsaare kulgev Anneõue–Kauste matkarada tutvustab eelkõige eriilmelisi metsi kaitsealal ning ka sellest väljaspool (vt. kaarti): rajal näeb eri kasvukohatüüpe, kus metsad on põhiliselt looduslikud, aga ka erisuguste majandusvõtete mõju nende arengule.

Telkida ja lõket teha saab selleks ettevalmistatud puhke- ja peatuspaikades Mangul ja Lõimastus (vt. kaarti). Suunates matkajad ettevalmistatud puhkekohtadesse, väldime õrna rannikulooduse kahjustamist. Kaitsekorralduskava kohaselt suleti tõkkepuudega mitu rannale viivat teed, mille on tekitanud lihtsalt autoga metsa alla pöörajad.

Kaitseala lähinaabruses leidub veel mitu kaitstavat loodusobjekti: Tahkuna hiidrahn poolsaare põhjarannikul, Kandle mänd Malvaste–Tahkuna maantee ääres ja temast sisemaa pool omapärane “Hargnev kuusk” (vt. kaarti).

Suurel osal praeguse kaitseala territooriumist paiknes veel kümmekond aastat tagasi Nõukogude armee sõjaväeosa: märke ja rajatisi sellest ajast leiab tänini.

Kaitseala valitsejaks on määratud Hiiumaa keskkonnateenistus, kuhu võib pöörduda täpsema lisateabe saamiseks, aga ka oma tähelepanekutega kaitseala kohta.

1. Aasma, Taimo jt. 2001. Tahkuna looduskaitseala kaitsekorralduskava. Tallinn.

2. Keskkonnaekspertiis Tahkuna Looduskaitseala kaitse-eeskirjale, 1996. Eestimaa Looduse Fond. Tartu.

3. Vilbaste, Gustav 1937. Jugapuu kaitseala Hiiumaal. Looduskaitse I: 77–84. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus. Tallinn.

Taimo Aasma (1975) on metsamees, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo loodusvarade peaspetsialist.