Vanapaberi ehk makulatuuriga seostub paljudel esimesena ilmselt kooliaegne ÜKT ehk ühiskonnakasulik töö, mille põhisisu oli vanapaberi võistukogumine. Innukas paberikogumine aitas sageli ka käitumishinnet parandada. Mõnelgi usinal ahiküttega korterist pärit õpilasel, kes ei saanud kodus kogunevat vanapaberit kooli tuua, vaid pidi sellega tuld hakatama, tuli aga leppida sootuks viletsama käitumishindega. Tänapäeval saaks suur osa linnainimestest mitterahuldava hinde.

Paberi valmistamise mõttele tuldi 2. sajandi Vana-Hiinas [3]. Paberit valmistati puukoorest, kaltsust, võrguräbalatest, bambuselaastudest ja veest. Uhmerdatud ja hõõrutud mass kallati ühtlase kihina vormi. Peeneks hõõrutud puukoore ja kaltsude kiud segunesid omavahel ja moodustasid tasase kihi. Nüüd jäi vaid märg ja mure leht vormist välja võtta, see põhjalikult pressi alt läbi lasta ning kuivatada. Muidugi mõista tehti kõik tööd käsitsi. Pikkade sajandite jooksul, mil paberivalmistamise oskus Hiinast Euroopasse jõudis, muutusid nii tehnoloogia kui ka kasutatav toormaterjal. Põhiline tooraine oli linane kaltsumaterjal, mis oli odav ja kergesti kättesaadav. Milliseid materjale lisasid linasele kaltsule Eesti paberiveskid, pole teada. Suure veekulu tõttu ehitati paberiveskid veerohkete jõgede kallastele, Eestis kerkisid esimesed neist Emajõe, Võhandu ja Härjapea äärde.

Praegusajal on raske uskuda, et kunagi ilma paberita üldse hakkama saadi. Paber saadab meid kõikjal ning selle olemasolu on meie jaoks peaaegu sama elementaarne kui õhu ja vee eksistents. Kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, sellele me argielus suurt ei mõtle.

Koguda on kasulik. Peale ÜKT meenub vanapaberist rääkides paberi taaskasutus kui osa säästvast tarbimisest. Vahel võib näha loosungit, mille kohaselt 70 kilogrammi vanapaberi kogumisega säästate ühe puu. Tegelikult asi nii lihtne muidugi pole. Paberitööstus tarbib sageli näiteks ehitus- ja mööblitööstuse ning metsaharvendamise ja saekaatrite tootmisjääke. Paberi tootmiseks ei kasutata uhkeid tammepuid, vaid tavalist kuuske ja mändi. Troopilise vihmametsa puud aga ei sobi paberi valmistamiseks üldse.

Kuigi mõnevõrra propagandistlik lähenemine kipub asju üle dramatiseerima, on vanapaberi kogumine siiski nii majanduslikult kui ka loodushoidlikult mõttekas. Võib julgelt öelda, et valdav osa Eesti tööealisest elanikkonnast töötab kontorites, seda eriti linnades, kus ka ahiküttega kortereid ja elamuid on vähe. Kontorite prügikastide sisust moodustab paber umbes 80–90 protsenti ja enamasti läheb see otseteed prügimäele [2]. Ühte prügikasti mahub umbes neli kilo paberit ja ega sinna sel juhul suurt midagi muud mahugi. Kui aga paber koguda eraldi kogumiskasti, saavad nii kontor kui jäätmekoguja ladestus- ja veokulude arvelt märkimisväärselt kokku hoida. Kogumiskast peab olema selline, et paberilehe saaks sinna panna kägardamata, sest kokkukägardatud paberileht võtab kümneid või isegi sadu kordi rohkem ruumi: nii läheb paberikogumine märksa kallimaks. Paberi kogumine ongi ümbertöötamisprotsessi esimene aste. Euroopas läheb taaskasutusse umbes pool tekkinud vanapaberist.

Kuhu paber panna? Jäätmekäitlus kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Seetõttu on Eesti eri linnades ja valdades jäätmekäitlus, sh. vanapaberi kogumine lahendatud erinevalt.

Üks Tallinna suurimaid vanapaberi ja -papi kogujaid Ragn-Sells AS alustas seda 1996. aastal. Peamine osa kokku korjatud vanapaberist on papp, mis tuleb eelkõige kaubandus- ja tööstusettevõtetelt. Vanapaber paigutatakse konteineritesse, mida Ragn-Sells’i masinad regulaarselt tühjendavad. Elanikelt tuleva vanapaberi osatähtsus on kesine. Tallinlased saavad vanapaberit tasuta ära anda, kuid seda võimalust ei kasutata kuigi innukalt. Selle aasta 15. maist jõustunud Tallinna jäätmehoolduseeskiri [5] kohustab vähemalt viie korteriga kinnistuid koguma vanapaberit ja pappi eraldi mahutitesse. Seetõttu võib oletada, et peagi kogumismahud suurenevad. Vanapaberi eraldamine olmejäätmetest vähendab prügiveo hinda. Olmejäätmete ladustamine ongi tegelikult kõige kulukam ning kallineb lähima 4–5 aasta jooksul märkimisväärselt uute kulumahukate prügilate rajamise tõttu.

Tallinnas on võimalik kasutada Infokaitsesüsteemide teenust. Selle kaudu läheb samuti kogu paber uuesti tootmisse. Konfidentsiaalsed dokumendid pannakse lukustatud või plommitud kogujatesse, mis avatakse videokaamera valve all tehases ning paberid purustatakse imepisikesteks tükkideks. Saadud paberimass edastatakse peamiselt AS Tallinna Sekto kaudu paberitehastele. Tavaline vanapaber kogutakse eraldi konteineritesse ning firma maksab vaid äraveo eest.

Tartus korraldab jäätmekäitlust linnavalitsus. Tartu linna jäätmeinfo kodulehe [1] andmetel on linnas on 30 eraisikutele mõeldud vanapaberikonteinerit, neist kolmandik Annelinnas. Linna peamine lepingupartner on Cleanaway AS (endine SAB), kes tühjendab nii linna üles seatud siniseid kui ka oma rohelisi vanapaberikonteinereid ning annab nende sisu üle Sektole. Tartus kogutakse praegu umbes 140 tonni vanapaberit aastas ning mahud suurenevad iga aastaga. Ettevõtetelt koguvad paberit Ragn-Sells ja Cleanaway, samas võivad kõik firmad ja eraisikud tuua oma vanapaberi otse Sektosse, kus selle eest makstakse 200 krooni tonnist.

Mõnes teiseski Eesti linnas, näiteks Haapsalus, Türil ja Paides saab vanapaberi viia spetsiaalsetesse kogumismahutitesse. Väga väikestes kogustes ostab vanapaberit kokku ka Räpina paberivabrik, mis igasuguse kaltsu kokkuostuga on inimesi rõõmustanud juba ammustest aegadest. Tehti ju tollal paberit kaltsumaterjalist. Tänapäeval saab Räpina paberivabrik oma tooraine, s.o. vanapaberi eeskätt trükikodadelt ja pakendajatelt ning vähesel määral ka eraisikutelt, kes toovad Räpinasse oma vanu ajalehti ja ajakirju. Räpina paberivabrik maksab vanapaberi kilo eest 30 senti; kogutud makulatuurist toodetakse pappi ja joonistuspaberit.

Eesti suurima vanapaberikoguja – AS Tallinna Sekto sorteerimisjaam on sihtpunkt nii Ragn-Sells’i ja Cleanaway vanapaberiautodele kui ka Infosüsteemide purustatud dokumenditükkidele. Iga koorem sorteeritakse ja pressitakse seejärel kokku. Pressitud paberimass ei jää muidugi lattu seisma, vaid Sekto toimib ka jaotuspunktina. Olenevalt paberi liigist läheb see edasi eri sihtkohtadesse. Näiteks Tallinnas tehakse ajalehepaberist soojustusmaterjali, tselluvilla, Põlva kandis aga toodetakse meie paberist pappi. Vanapaberit kasutavaid väikeettevõtteid on Eestis veelgi. Peamiselt läheb Eestis tekkinud vanapaber siiski Leetu, kus sellest toodetakse lainepappi; Soome, kus valmistatakse tualettpaberit ning Ukrainasse, kus tehakse samuti pappi ja tualettpaberit.

Peotäis tuhka rikub kogu supi. Eestis kogutakse umbes 800 tonni vanapaberit kuus, seega ligi 10 000 tonni aastas. Kogujate ja töötlejate arvates on Eestis potentsiaali koguda aastas veel 20 000 tonni. Tõeline mõõnaperiood oli Eesti vanapaberimajanduses mõned aastad tagasi. Nüüd on turg n.-ö. korrastunud ning kogumismahud kasvavad iga aastaga. Ent nõukogudeaegseid kogumismahte ei suuda kapitalistlik ühiskond saavutada enne, kui vanapaberi hind maailmaturul oluliselt tõuseb. Vanapaberikogujad ise soovitavad vanapaberi äraandmise võimalust agaramalt kasutada. Mõnigi ajaleht põleb küll hästi, ent enamasti ei tasu klantslehtede ja reklaammaterjalide ahjutoppimine end ära, kuna tuhka tekib kiiremini, kui jõuate ahju kütta.

Ehkki ühiskonnakasulik töö on ammu unustatud, ei või sugugi väita, et inimesed ei hooli vanapaberi kogumisest. Kõik vanapaberit ja papi koguvad ettevõtted kinnitavad justkui ühest suust, et inimesed on sel alal teadlikumad ja konteinerid täituvad üha kiiremini. Samuti on üha paranenud kogutava materjali kvaliteet: kõlbmatut prahti, mis rikub kogu konteineri sisu, satub mahutisse järjest vähem. Justkui kokkulepitult aga juhitakse tähelepanu tõsisele probleemile: võib küll olla, et kümme inimest näevad vaeva, tuues konteinerisse korralikult sorteeritud ja kõlblikku pabermaterjali, ent siis tuleb üks ja viskab sinna näiteks pooliku piimapaki, kärvanud kassi või kitkutud kana ning kogu kaup on rikutud ja läheb prügimäele. Tetrapakke ja muid kilekihtidega vaheldumisi papikihtidest materjale muide ei tohigi vanapaberi hulka panna.

Papist paberit ei saa. Vanapaberi kogujad, töötlejad ja paberitööstused eristavad olenevalt klassifikatsioonist umbes poolsada vanapaberi fraktsiooni, näiteks lainepapi jäägid kaubanduskeskustest, puhtad trükivärvita kriitpaberi või kontoripaberi jäägid trükitööstusest, ajalehed ning ajakirjad jne. Eri sorti vanapaberit kasutatakse eri laadi toodanguks. Kõigest kõike ei saa. Näiteks majapidamises tekkinud vanapaberist – ajalehtedest, kartongist ja lainepapist – ei saa toota trüki- ja kirjapaberit, küll aga tehakse neist edukalt mitmesuguseid pakkematerjale.

Nüüdisaegne ümbertöötusprotsess ei ole kuigi energiamahukas ning lisatavad materjalid on keskkonnasäästlikud. Töötlusprotsessi ülejääke kasutatakse vahel teistes tööstusharudes; neid saab energia tootmiseks põletada või prügimäele viia. Siiski ei ole paberikiu eluiga igavene. Igal ümbertöötamisel kiu tugevus väheneb ning pärast kuuekordset töötlust seda enam kasutada ei saa. Lääne-Euroopa paber ongi juba nii korduvalt kasutatud, et ei taha koos püsida ja seepärast on Ida-Euroopast pärit paar korda kasutatud hästi säilinud paberikiud seal kandis üsna kõrges hinnas.

Laias laastus sarnaneb paberitöötlusprotsess toorpaberi tootmisprotsessiga. Peamine erinevus seisneb selles, et taaskasutatavad paberikiud tuleb enne puhastada. Esimese sammuna vanapaber sorteeritakse ja viiakse paberitööstusesse. Seal purustatakse see peeneks ning eemaldatakse suured segavad osised, nagu klambrid, plast, klaas jne. Seejärel kiud puhastatakse, saadud mass filtreeritakse ja selle omadusi kontrollitakse, et see ikka oleks paberi tootmiseks sobiv. Teatud kasutusviiside jaoks (millimeetripaber, hügieenitarbed) tuleb ka tint eemaldada. Nüüd on kiumass paberi tootmiseks valmis. Olenevalt toodetava paberi liigist lisatakse massile teatud hulk toorkiudu. Mõned paberiliigid, näiteks ajalehepaber ja lainepapp, tehakse täielikult vaid ümbertöötatud materjalist. Pärast paberi kasutamist saab seda taas töödelda ning kogu protsess kordub.

Räpina paberivabrikus kasutatakse joonistuspaberi tootmisel sorteeritud puhast ilma trükivärvita valget paberit. Puhastatud paberimassile lisatakse kemikaale, täiteainet kriiti, tärklist ja valgendajat. Saadud mass jahvatatakse kiuks, puhastatakse ja pannakse sõelale. Sõelal moodustub märg paberikangas, sellest pressitakse vesi välja, kuivatatakse, silutakse, keritakse rullideks ning lõigataksegi lehtedeks.

Ringiga kontorisse ja koju tagasi. Ehkki me sellele ise sageli ei mõtle, kasutame töödeldud paberist toodetud materjali üsna sageli. Näiteks kõikvõimalikke pakendeid: filmirullide karbid, pliiatsikarbid, pappkastid. Samuti on ümbertöötatud paberist tehtud valdav osa tualettpaberist, ajalehepaberist, reklaammaterjalidest, voldikutest. Ka mitmesuguste ehitus- ja soojustusmaterjalide valmistamisel kasutatakse vanapaberit.

Eestis on võimalik osta ka kvaliteetseid kontoritooteid, mida müüb AS Papyrus. Taani tehases Dalum Papir valmistatud paberi tootemargi nimi on Cyclus ning enamik selle sarja tooteid on täielikult tehtud taaskasutatavast paberist. Sortimendis on olemas nii kontoritooted (A4, ümbrikud) kui ka suured trükilehed. Cyclus’e eri paberisorte kasutatakse ajakirjade, plakatite, reklaammaterjalide, kataloogide, voldikute jne. trükkimiseks. Ümbertöötatud paberit saab tarvitada ka printerites ja koopiamasinates.

Täname: Ragn-Sells AS-i, Tallinna Sekto AS-i Tartu filiaali, AS Papyrust ja Infokaitsesüsteeme.

Helen Alumäe (1975) on geograafia doktorant, Eesti Looduse toimetaja. Vanapaberit hakkas eraldi koguma koolipõlves ja teeb seda siiani.

1.

Hoia linn puhtana 2002. Vanapaberi ja -klaasi konteinerite asukohad (2001-2003). http://www.tartu.ee/hlp/jaatmeinfo/kogumispunktid.htm#Klaas
1.2.

Jäätmejuhis kontoritele 2002. Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet ning Helsingi keskkonnaamet.
1.3.

Paber 2002. http://www.ttg.edu.ee/kunst/tekst/paber.html.
1.4.

SEI 2002. EV Keskkonnaministeeriumi lepinguline töö “Üleriigilise pakendi - ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi käivitamise majanduslike arvestuste koostamine”.
1.5.

Tallinna jäätmehoolduseeskiri 2002. Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet.