Kuiv kõrbeline ala Põhja-Ameerikas Kaljumäestiku ja Sierra Nevada mäestiku vahel hõlmab ligi kümnendiku Ameerika Ühendriikide territooriumist. Punakatel liivaväljadel võitlevad ellujäämise eest nii tääkliiliad, viigikaktused kui ka kümned teised veidrailmelised kõrbetaimed. Kord kõrbesse sattunud inimest tõmbab siia ikka ja jälle tagasi.

Kõrb ei ole alati kuum. Põhja-Ameerika kõrbed paiknevad kahe mägedemassiivi vahel: idas piirab neid Kaljumäestik, läänes Sierra Nevada mäestik. Laias laastus võime eristada kaht kõrbeliiki. Enamik põhjapoolseid kõrbeid on nn. külmakõrbed. Selle kõrbetüübi näide on kuivas “kausis” asetsev Suur nõgu, Ameerika Ühendriikide suurim kõrb, kus üle poole aastasest sademete hulgast on seotud lume sulamisega ning ülekaalus on madalad õhutemperatuurid. Teine tüüp, kuumakõrb, saab sademeid kas talvel või suvel või mõlemal aastaajal ja niiskus pärinebki peamiselt sademetest. Kõrbe piire on raske määratleda, sest need on hajusad. Ka taimede levikualad sulanduvad. Näiteks saguaaro-karneegiakaktust võib leida ka naabertaimestikuvööndis, kus selle areaal järk-järgult hääbub. Teadlased pole siiani ühtsel seisukohal, milline taim või loom üht või teist kõrbet paremini iseloomustab.

Kuumakõrbete vöönd Suurest nõost lõunas jagatakse eriomaste taimede ja sademete iseloomu alusel omakorda kolmeks eri kõrbeks: Mojave kõrb Nevada lõunaosas, poole Californiani välja; Sonora kõrb Arizona ja California osariigi territooriumil ning Chihuahuani kõrb, mis hõlmab väikese maa-ala New Mexico osariigist ja Texase äärmise lääneosa. Nii Sonora kui ka Chihuahuan paiknevad aga suuremas osas hoopis Mehhiko aladel. Kahe riigi territooriumil laiuv Chihuahuani kõrb on Põhja-Ameerika suurim kõrb, mis hõlmab üle kolmandiku kogu Põhja-Ameerika kõrbealadest.

Nagu mujalgi, oleneb ka kõrbete õhutemperatuur laiuskraadist ja kõrgusest. Suur nõgu kui põhjapoolseim ja merepinnast kõige kõrgemal asetsev (keskmiselt 120 meetrit üle merepinna), on kõige jahedam Ameerika kõrb. Sonoras on õhk soojem, sest ala asub lõuna pool ja veidi madalamal. Mojave kõrbe kõrgus üle merepinna on väikseim ning sealne õhutemperatuur on kõrgeim. Eriti kuuma kohana on tuntud Surmaorg Californias. Neis ebasõbralikes paigus on päikese radiatsioonitase äärmiselt kõrge. Vähese aurustumise tõttu leidub vähe pilvi, mis kaitseksid maad päikesekiirte eest. Pilvede puudus põhjustab ka termaalse energia kadu kõrbepinnalt: soojus läheb tagasi ilmaruumi, eriti intensiivselt öösiti. Temperatuuri kõikumine ööpäeva jooksul on ebatavaliselt suur. Kõigis neljas kõrbes võib õhutemperatuur langeda alla nulli. Näiteks Phoenixis on külmakraade keskmiselt viiekümnel päeval aastas. Udu ja kaste on selles kuivuses aga tundmatud nähtused.

Kogu see külma- ja kuumakõrbete ala asub piirkonnas, mida nimetatakse Nõgude ja Ahelike provintsiks, ulatudes Ameerika Ühendriikide loodeosariikide Idaho ja Oregoni lõunaosast Mehhiko lõunaosani välja. See Ameerika Ühendriikide territooriumist kaheksa protsenti hõlmav piirkond on kaetud laialdaste nõgudega ning pikitud hulga väiksemate mäeahelikega. Õhust on see kergesti eristatav ulatuslike paljaste ja tasaste alade tõttu. Sellegi poolest varieeruvad kõrgused suuresti, asub ju Surmaorg enam kui 87 meetrit allpool meretaset ning mägede tipud on merepinnast kuni 1500 meetri kõrgusel. Ümbritsevate mägede kõrgus ulatub maksimaalselt 4900 meetrini üle merepinna. Ehkki ala on väga kuiv, võib nõgudes näha rohkesti siniseid järvesilmi. Leidub peaaegu kogu aasta veega täidetud järvi ning kriike ehk ajutisi jõe- ja järvesänge, mis enamiku ajast on kuivad. Ajutiste veekogude kuivades jääb pinnale valge soolakirme.

Kõik, mis kuiv, pole kõrb. Peamine tegur kõrbete määratlemisel on kuivus. Varem usuti, et see on ainus kriteerium, ning kõiki alasid, kus sademete hulk on alla 250 millimeetri aastas, peeti kõrbeteks. Kuid selle määratluse järgi leidub kõrbeid, mis on lokkavalt rohelised ning mida ei saa välisilmelt kuidagi kõrbeks pidada. Nõnda hakati arvestama ka teist olulist tegurit – aurumise hulka. Kõrbeks peetakse kõiki alasid, kus aurumine ületab sademete hulga.

Põhja-Ameerika kõrbealad paiknevad piirkonnas, mis on tuntud arvukate tormide poolest. Tormid, mis saavad alguse Vaiksest ookeanist, tuhisevad talviti üle kõrbete ida poole ning kuna mäed nende hoogu ei takista, koguvad nad vaid jõudu juurde. Vihmapilvi kandvad tuuled liiguvad risti üle Sierra Nevada ja Sierra Madre ahelike. Esimesed talvised tormid möllavad läänepoolsetel kõrbealadel. Kevadel liigub tormide südamik põhja poole ning Vaikselt ookeanilt puhuvad tuuled nõrgenevad. Mojave ja Suur nõgu saavad talviseid sademeid: Mojave kui lõunapoolsem vihmana, Suur nõgu aga lumena. Chihuahuani kõrb paikneb liiga kaugel idas, et talv seda oluliselt mõjutaks. See kõrb saab sademeid suvel. Sonora paikneb kahesuguste tormide keskel ning saab tunda nii talve- kui ka suvetorme. Sademete hulk pole kuigi suur, jäädes enamasti alla kolme sentimeetri aastas. Mõnedes paikades, nagu Surmaorg ja California kõrb, tuleb ette koguni aastapikkusi sajuta perioode. ”Kõrbevalu” on keeruline taluda ka seetõttu, et muudab sademete hulka ei osata ennustada.

Kõrbete ürgne kutse. Kõrbete võlule suudavad vastu panna vaid vähesed. Esimese kõrbepisiku sain tudengina kevaditi Kesk-Aasia kõrbetes. Kakskümmend aastat hiljem rändasin peaaegu iga nädal Nevada osariigis, sealses punases Red Rocki kõrbes, tehes põikeid ka Arizona ja Mehhiko kõrbealadele. Mingi kummaline magnet on mind üha selle viljatuks kuulutatud paiga poole tõmmanud. Siin on koos kõige rohkem kauneid maastikke kogu Põhja-Ameerikas. Taimede ja loomade mitmekesisus on suur ning nende kohastumused raskeks eluks huvitavad ja vahel koguni raskesti usutavad.

Nüüd aga mõned katked päevikust. Ligi sada sissekannet on Mojave kõrbe kohta. Ka Suur nõgu on enamjaolt läbi rännatud. Sonora kõrbega tutvusin 1998. aasta kevadel, tehes sinna väljasõidu perega. Chihuahuani kõrbet olen jälginud autoaknast.

26. aprill 1997. Mojave kõrb.

Red Rocki kanjon Mojave kõrbes asub põnevate punavalgevöödiliste mägede vahel. Valisin sealt neljanda matkaraja. Suurem osa autosid külastajatega jäi maha kahe esimese raja parkimisplatsidele. Minu matkarada kandis nimetust Keystone Thrust. Rada läbi halliokkaliste põõsaste ja mägikadakate viis üha kõrgemale.

Viibisin otsekui kummulikeeratud poti kujulises hiigelorus. Ümberringi kõrgusid eri värvi mäed, vasakul valge White Rock Spring ja paremal kirju Calico, ees silmapiiril La Madre mäed. Taevas lisas värve juurdegi. Täna oli see rõõmsalt sinine, väheste valgete udemetega. Allpool laiuv org oli hallikat karva, sekka varajast kevadrohelist. Mida kõrgemale kulges rada, seda laiem vaade avanes Red Rocki orule. Teeäärsed sildid viitasid läheduses paiknevale eelajaloolisele indiaani köögile. Leidsin selle kaktustekeetmise koha üles, samas oli ka petroglüüfe. Rada ise oli mõõdukalt raske, vaid 4,8 kilomeetrit pikk. Raja lõpuosa läbis sügava ja hirmujudinaid tekitava jõeoru. Aegade ja vete voolus olid sinna veeretatud tohutud kivirusud, mis nüüd matkajale tee sulgesid. Kui see kriik ehk ajutiselt kuiv jõesäng kord äikesetormi või lumevee tõttu ellu ärkab, pole küll pääsu. Raja ääres üksteise kukile rajatähistuseks asetatud kivitornid mõjusid päästeinglitena. Jõeorus järskude kallaste vahel nõudis tagasitee otsimine veidi aega. Olin siiski mõned sammud valesti teinud ja seetõttu tuli märgistuste jälgimisel eriti tähelepanelik olla. Õigel teel hõiskasin kergendatult. Sügaval Las Vegase orus lookles halli lindina autotee koju…

6. aprill 1998. Sonora kõrb.

Kirjutan Arizonast, mis asub kodusest Nevada osariigist kagu pool. Oleme kraadi võrra lõuna pool ja merepinnale lähemal. Las Vegase ümbruse kõrgkõrb on taimestikuliselt vaesem ja vähem roheline. Phoenixi linn on meie peatuspaigast 30 kilomeetri kaugusel. Hotelli nimi on Boulders, niisiis kivirahn. Ja tõepoolest, ümberringi oleks justkui hiiglane asetanud tohutud kivilahmakad, mis on iga hetk alla kukkumas. Inimene tundub nende taustal sipelgana.

Meie Mattiasega võtsime ette matka kevadises Sonora kõrbes, kaaslaseks filmikaamera. Mööda golfiradasid lapsekäruga sõita on veidi ohtlik, ent kogemus tundub riski väärt olevat. Golfimuru pind on erkroheline ning põõsastel lehepungad alles lahti läinud. Mind üllatab, kui palju on siin mitmesuguseid kaktuselisi. Mõni on suur nagu puusammas. Alles 50-aastasele isendile kasvab esimene haru. Enamik kaktusesambaid on seega saja-aastased. Sonora kõrbet iseloomustavadki kõrgekasvulised kaktused, Mojavet aga tääkliiliad. Paljud madalakasvulised kaktused õitsevad, agaavid on valgetes kobarates kui printsessid. Kevadvärske taimestiku kohal valvavad kivihiiglased kui heitevalmis Kalevipoja lingukivid. Varjud muutuvad võrratus kõrbepäikses järjest tumedamaks. Väike matkaja käruski väsib ning silmad vajuvad vaikselt kinni. Vurame läbi imekaunite heleroheliste vihmavarjude kupliga prosoopispuude allee. Neil puudel on naiselik iseloom, lehed on õrnalt längus ning tüvi keerdus ja peen. Saguaaro-karneegiakaktus mõjub aga mehelikuna. Palju on ka vanemaid auklikke ja astlalisi tüvesid. Aukudes tegutsevad kaktusteelanikud. Linnul, kes selle kõrbe kõrgeima tipu endale eluasemeks valib, peab olema tugev ja pikk nokk.

Kõige levinumad kaktuseperekonnad Sonora kõrbes on viigikaktused, kreosoodipõõsad ning tsertsiidiumid. Hiigelkaktusi on siin kahest perekonnast: jabukko kaktus ja tääkliiliad. Jabukko kaktust iseloomustab see, et tüvi algab nagu puu ja haruneb vaid ühest kohast, meenutades seega alusele kinnitatud hiigeltorusid. Voldid tüvel on lainetavad ja astlad üsna väiksed. Mida vanem taim, seda auklikum tüvi. See võib mahutada kuni kuus tonni vett. Tääkliiliad tunnevad end selles kuumuses samuti hästi. Meelde on jäänud graatsilise punast värvi varrega punane tääkliilia ning banaanitaoline tääkliilia, mille õied on valged ja rippuvad nagu Aafrika leivaviljal banaanil. Agaav on tääkliiliast eristatav vaid selle poolest, et esimene haruneb maapinna lähedalt, teine aga kasvatab esmalt kõrge tüve ja alles hiljem haruneb. Kõige okkalisemad sukulendid Sonoras on viigikaktused, eriti sellesse perekonda kuuluvad iseäranis astlalised ja lülilised ‘cholla kaktused’. Naljakas karu käppa meenutav päkapikk on Opuntia bigelovii, mille ingliskeelne nimetus võiks tõlkes kõlada kui ‘kaisukarukaktus’. Peenikeste pliiatsijuppe meenutavate vartega taime Opuntia arbuscula kutsutakse ‘pliiatskaktuseks’. Viigikaktusi on Ameerikas üle 250 liigi, seega liialt palju, et neid kõiki meelde jätta. Indiaanlased valmistasid neist maitsvat toitu: materdasid varred enne pehmeks ja panid siis roheliste lehtede vahele.

Madalamad kaktuselised on eriti innukad õitsejad. Tähelepanu köidab Opuntia basilaris, inglise keelest tõlgituna ‘koprasaba-viigikaktus’, mille suur punane kollase südamega õis sarnaneb maasikaga. Pirn-viigikaktused oma laiade labidasarnaste varrelülidega meenutavad Eestis toataimena kasvatatavat ämmakeelt. Kreosoodipõõsad, 12 000 aasta vanused raugad, on ühed maailma vanimad taimorganismid. Nad eritavad tõrvalõhna, mis peletab teised taimed sellisest naabrusest eemale, andes ainuvalitsejale õiguse võimutseda. Kaugelepaistva õrna kollase võraga tsertsiidiumid on kevade praeguses staadiumis silmatorkavaimad põõsad. Nende ingliskeelne nimetus palo verde tähendab hispaania keeles ‘rohelised kaikad’. Taim näeb tõepoolest välja kui maapinnast kõrgele harunev roheliste kaigaste pundar, millele on visatud kollane pitskardin. Tüves sisalduv klorofüll aitab kuumas kliimas hakkama saada. Toreda kõrgele tõusva vitsakimbu moodustab ka Fonquieria splendens, ingliskeelse nimetusega ocotilla. Kevadel, kui sademeid on piisavalt, läheb vitsakimp õide kui vana armastav naine. Oranþi rebasesaba meenutav õis iga haru tipus teeb sellest taimest tõelise Sonora kaunitari. Indiaanlased valmistasid sellest enamasti lehtedeta kõrbetaimest tarasid. Nagu viigikaktustelgi, on ka selle taime iga haru võimeline maha langedes uuesti kasvama hakkama. Arvukalt sirgub siin prosoopispuid, millest kauneim on tumeda tüve ja helerohelise lehekrooniga mesi-prosoopispuu. Taime ingliskeelne nimetus pärineb magusat mett meenutavast vaigust.

Tume teelint juhatab üha edasi järgmiste kõrbevõlude juurde. Kahju vaid, et mitte mägedesse. Tsiviliseeritud ameeriklane ei viitsiks vist kivide vahel turnida. Ka meil Mattiasega on tasase raja peal lihtsam rännata. Päike kõrvetab võimsalt, kuid jahe kevadtuul ei lase sel meile liiga teha.